Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mis kasu on EASi jagatud miljonitest?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
EASi suurimad toetused 2011. aastal. | FOTO: graafika: Alari Paluots

ttevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) jagab igal aastal välja paarsada miljonit eurot. Mida on aga Eesti majandus sellest saanud?


Kümme aastat tagasi loodi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel nn Spinno programmi raames erinevate ülikoolide ja instituutide juurde 14 firmat. Oli geenitehnoloogiat, vähiuuringuid, elektroonikat – programmi eesmärk oligi teadlaste ja ettevõtjate vaheline koostöö ehk paljuräägitud teadmistepõhine Eesti.

Praeguseks on neist 14 firmast neli lõpetanud tegevuse, kolm tükki ei tegutse sisuliselt – käibed kas puuduvad või on suurusjärgus 100 eurot aastas. Paaril juhul on alustatud likvideerimisprotsessi, näiteks Olev Schultsi poolt selle programmi raames tehtud osaühing Elementum on kogu oma seitsmeaastase tegutsemise ajaloo jooksul kõikides majandusaasta aruannetes deklareerinud «majandustegevust pole».

Mõju pole

Nüüd kõige viimases aruandes tunnistatakse, et «kandev äriidee puudub, on tehtud ettepanek likvideerimiseks».

Ülejäänud vähestest nn spinno-firmadest ainult ühel, Rainer Nõlvaku valdusfirmal IBCC Holding ulatub aastakäive üle miljoni euro.

Need on esimese Spinno vooru ettevõtlusalased tulemused. Järgmises Spinno rahajagamise voorus aastatel 2004–2006 loodi teadlaste osalusel üheksa firmat. Ka need ei saa hoobelda väga heade tulemustega. Kolmel tegevus puudub. Ühel firmal on tegevus teaduspõhisusest üsna mujale läinud – kala importi Norrast.

Mõnel juhul on tegemist sisuliselt projektipõhise tegutsemisega – kui töö tuleb, siis teeme, kui ei tule, siis ei tee. Näiteks kliinilisi uuringuid teinud osaühing Synomedes sai käivet natuke üle 20 000 euro aastas, mille peale firma juht Mart Ustav deklareeris: «Aasta lõpus tõmmati otsad kokku ja hetkel jääb firma paremaid aegu ootama.» On siiski ka paar edukamat, 100 000–200 000-eurose aastakäibega ettevõtet.

Iseenesest pole asi ülaltoodud firmade kritiseerimises. Äri ongi selline, vahel õnnestub, vahel mitte. Asi pole ka Spinno programmis, see on ainult näide. EAS ütlebki seda, et Spinno programmi kaudu pole ka olnud eesmärk toetada ettevõtteid, vaid ülikoole, need spin-off-firmad on tekkinudki nii-öelda kaudselt läbi ülikoolide toetuse.

Majandusminister Juhan Parts lisab omalt poolt, et suures plaanis on Spinno kaudu liikunud väike raha – suurusjärk on seitse-kaheksa miljonit eurot. Näiteks eelmisel aastal oli EASi eelarve aga üle 200 miljoni euro.
Parts viitab, et eelkõige tuleks vaadata alates 2007. aastast toimunud rahastamist, enne seda oligi rohkem n-ö jagamine, pärast aga rohkem süsteemne tegevus.

Üheks väga suureks asjaks on näiteks tehnoloogiaarendamise keskused ehk TAKid. Kaheksa tükki neid praegu on ja suurusjärgus 70 miljonit on nad raha saanud. «Niipalju võin öelda, et ilma EASita poleks need tekkinud,» ütleb Parts.

Kõik see on iseenesest tõsi, aga seda kummalisem on, et vaatamata aastate jooksul EASi kaudu liikunud väga suurtele summadele ei suuda praegu Eestis mitte keegi väga hästi vastata mõnele olulisele küsimusele. Näiteks, kui palju on EASi toetuste abil suurendatud eksporti? Kui palju töökohti on loodud? Kui palju on paranenud Eesti konkurentsivõime? Kui palju on kasvanud firmade tootlikkus?

Riigikontroll on aastate jooksul kahel korral (esimene kord 2004. ja teine kord 2010. aastal) püüdnud mõõta ettevõtlustoetuste seost konkurentsivõime kasvuga. Mõlemal juhul saadi vastuseks lihtsustatult öeldes: mõju pole, toetused pole konkurentsivõimet või tootlikkust tõstnud.

See riigikontrolli audit vihastas tollal paljusid. Riigikontroll on pahatahtlik, ütles näiteks majandusministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Tea Danilov. Ometi koostab EAS koos majandusministeeriumiga praegu suurt omapoolset analüüsi, mis proovib vastata, mis kasu EASi jagatavatest sadadest miljonitest eurodest siis sündinud on.

See uuring pole veel lõpuni valmis, kuid Postimehel õnnestus siiski piiluda valmivasse dokumenti. Tulemused on huvitavad, aga ka vastuolulised. EASi analüütik Tanel Rebane juhib tähelepanu näiteks sellele, et need firmad, kes on saanud toetust, on kasvatanud eksporti 23 protsenti kiiremini kui need, kes pole saanud. Samas, Rebase saadetud tabelist selgub ka see, et firmad, kes pole saanud toetust, on omakorda suutnud kiiremini kasvatada kasumit ja tootlikkust võrreldes nendega, kes on saanud toetust.

Niisiis tõlgendamise küsimus, millele rõhk panna. Kas positiivsele või negatiivsele.

Mitu probleemi

Tegelikult on nii sihtasutus ise kui ka majandusministeerium valmis möönma päris mitut probleemi või vähemalt sellist kohta, kus tasuks järele mõelda, kas asju saaks ka teistmoodi korraldada. Näiteks see, et paljud ettevõtted võtavad EASi nagu pangaautomaati – kui vähegi midagi küsida on, siis toetust ka küsitakse, sõltumata sellest, kas seda tegelikult ka vaja. Ministeeriumis, küll ehk mitte avalikult, öeldaksegi EASi kohta, et see on nagu «rutiinne rahajagamise masin».

Üheks lahenduseks, millele viitavad nii Juhan Parts kui Tanel Rebane, on see, et EAS liiguks tulevikus toetuste süsteemilt rohkem laenude, osaluste saamise või n-ö tulemustasu peale. Parts toob ühe näitena väga suured tehnoloogiianvesteeringute toetused: «Siin võiks olla küll üks koht, kus mõelda, kas EAS ei võiks suure toetuse eest saada vastu osaluse vastavas ettevõttes.»

Kõike seda selleks, et suurendada ettevõtte omavastutust. Tööandjate keskliidu juht Enn Veskimägi imestab aga selle peale, et kui nii läheb, siis muutub EAS oma tegevuses juba väga panga või investeerimisfondi sarnaseks. Milleks siis aga üldse riigi ja maksumaksja osalust vaja?

Teine ilmne probleem EASi puhul on võimetus öelda «ei». Kui paberid on korrektsed ja formaalsed nõuded täidetud, siis EAS lihtsalt ei saa toetuse andmisest keelduda, isegi kui nad ise näevad, et projekt on tegelikult nõrk.

Tasub vaadata näiteks sellist asja nagu innovatsiooniosakute programm. See on taas kord rahajagamise skeem, mille eesmärgiks on lähendada ettevõtteid ja teadusasutusi. Põhimõte on selles, et toetuse taotlejaks on firma, kuid raha liigub lõpuks mõnele ülikoolile või teadusasutusele, kes siis antud firmale teenust osutab.

Kui innovatsiooniosaku toetust saanud ettevõtete andmebaasis ringi surfata (seal on sadu projekte), siis torkab kohe silma, et huvitavate ideede kõrval on toetust saanud ka kümned perspektiivitud asjad.

Viimane probleem on ettevõtlustoetuste komplitseeritus. Kahel viimasel aastal on ettevõtetest EASi kaudu kõige suurema toetuse saanud Ericsson, vastavalt 2,3 ja 3,2 miljonit eurot tehnoloogiainvesteeringu toetust. Majandusminister Juhan Parts möönab, et ta tegelikult ei tea, kas Ericsson päriselt ka vajas seda raha, kas ilma selle rahata oleks Ericsson oma Eesti investeeringud teinud.

Antud näide viitab pigem rahvusvahelisele konkurentsile. Kui Ericsson mõtles, kuhu oma tehas teha, siis olid valikuteks Eesti või Poola. Kas toetus sai määravaks? Ei tea, aga igaks juhuks anti.

Laias laastus see omakorda näitab nokk-kinni-saba-lahti-olukorda: kõik riigid toetavad ettevõtlust (ja mujalgi näitavad uuringud, et mitte kuigi tulemuslikult), ja kuna kõik teised toetavad, peab ka Eesti toetama, isegi kui me sadade miljonite kulutatud eurode kasulikkust kuigi hästi mõõta ei oska.

Kommentaar

Enn Veskimägi

tööandjate keskliidu juht
Kirumist EASi toetuste üle on palju, aga kõva häälega seda ei tehta – ei taha ju kiruda seda, kes kingib.
Ma ise olen EASist saanud mingeid messitoetusi, aga need on marginaalsed. Taotlesin ka investeeringutoetust, aga jäin ilma. Mul endal on seetõttu EASi suhtes okas hinges.

Juhan Parts
majandusminister
Mulle ei meeldi, et kui EAS avab mingi programmi, siis on ettevõttel justkui juriidiliselt õigus seda raha saada. Tegelikult peaks EASil olema selge kaalutlusõigus öelda «ei». Praegu on niimoodi, et see, kes raha ei saa, see kaebab majandusministrile. EASi otsus toetuse andmiseks peab olema sisuline, mitte lihtsalt, et anname raha ja mine nüüd arene.

Tagasi üles