Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kriisis Kreeka hoiab Makedooniat pantvangis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lõppeval nädalal Tallinna külastanud Makedoonia välisministri Nikola Poposki sõnul on nende rahvuse ja riigi eksistentsi vaidlustanud mitu riiki, kuid tõsiseim on tüli Kreekaga. | FOTO: Mihkel Maripuu

Ainult Ateena veto tõttu NAT­O ukse taga ja ELiga liitumisläbirääkimisi ootava Makedoonia välisministri Nikola Poposki sõnul on Kreeka kriis nende olukorra veelgi lootusetumaks muutnud, sest oma majandusmurede kõrvalt ei jätku kreeklastel aega ega soovi lahendada naaberriigiga nimetüli.


Mis seisus on kõnelused teie ja Kreeka vahel?

Põhimõtteliselt ei tundu mulle praegu, et meil oleks palju põhjuseid või signaale, mis annaksid alust olla väga lootusrikas. Üks põhjus on tõsiasi, et praegune kriis Kreekas on üsna märkimisväärne ega luba meie küsimusele just liiga palju energiat kulutada. Me pole näinud ühtki vastust meie päringutele.

Kuidas on Kreeka kriis üldiselt teie läbirääkimisi mõjutanud?

Minu hinnangul oli see mõju üsna negatiivne. See nihutas fookust: nende valitsusel pole praegu huvi selle küsimusega tegeleda. Meie jaoks on see aga strateegiline prioriteet. Kreeka puhul ei kuulu see ilmselt isegi mitte tähtsate asjade esituhandesse.

Mis on olnud teie viimane pakkumine neile ja milline on nende värskeim nõudmiste nimekiri?

Varem oleme suutnud panna aluse üsna sagedastele peaministrite kohtumistele. Pärast möödunud suve, kui Kreeka peaminister Georgios Papandreou kaotas pinna jalge alt, tundub, et kriis on nende tähelepanu mujale viinud.

Pärast uue valitsuse nimetamist oli nende esimene avaldus, et nende mandaat on piiratud nii ulatuselt kui ka ajaliselt. Mõnda aega hiljem nad siiski viitasid, et neil on mõningane huvi meie küsimuse vastu, aga sisuliselt pole midagi muutunud.

Nagu ma mõistan, olete juba päris palju järeleandmisi teinud, viimasest ajast meenub mulle Skopje südalinnas kuju nime vahetamine. Mida teil neile veel pakkuda on?

Minu hinnangul on see lugu juba algusest peale üsna tasakaalust väljas. Oleme põrganud blokaadi vastu alates ajast, kui 1990ndail kuulutasime välja oma iseseisvuse. Kreeka poliitikud on esitanud seisukohti, et Makedoonia iseseisvuse tunnustamine võib tähendada territoriaalset ohtu Kreekale. Mis sisuliselt on nonsenss ja ainult kujuteldav oht.

See on pannud meid olukorda, kus sõlmisime 1995. aastal vaheleppe, mis põhimõtteliselt pani paika kahe riigi suhete õigusraamistiku. See on väga asümmeetriline olukord, sest ühelt poolelt tegime meie drastilisi järeleandmisi: muutsime põhiseadust ja lippu ning väljendasime selgelt, et ükski muredest, mida Kreeka väljendas, pole asjakohane.

Teiselt poolelt anti lisaväärtus vaid sellega, et nad ei blokeeri Makedoonia taotlusi pääseda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Isegi seda ainsat lubadust, mille Kreeka andis, murdsid nad 2008. aastal, kui me seisime NATO Bukaresti tippkohtumisel silmitsi Kreeka vetoga ega pääsenud allianssi.

See, muide, oli ka põhjus, miks me pöördusime rahvusvahelise kohtu poole. Viimane otsustas mullu detsembris põhimõtteliselt, et Kreeka samm oli illegaalne.

Naabrid on teis kahelnud varemgi: bulgaarlased peavad teie keelt, serblased teie usku ja kreeklased teie nime enda omaks. Mis teeb teie rahvast makedoonlased?

Läbi ajaloo oleme Balkanil, mille keskel Makedoonia asub, elanud läbi erinevaid ülemvalitsusi, kellest igaüks nimetab omaks osa meie rahvuslusest. Oluline on aga see, et sina ise määrad, kes sa oled, mis on su rahvus, mis keelt sa räägid jne.

Meie puhul on vaidlustusi olnud mitmeid, kuid Kreeka oma on tõsiseim. Minu arvates pole selliseid demokraatlike peaprintsiipide rikkumisi lähiajaloos mujal täheldatud.

Kui rääkida rahvastest ja rahvustest Makedoonias, siis teie lähiajalukku jääb ka albaanlaste ülestõus ja vajadus NATO rahuvalve järele. Kuidas on olukord albaania vähemusega nüüd?

Ajalugu on näidanud, et me oleme arenenud julgeoleku importijast julgeoleku eksportijaks. Rahvaarvu kohta oleme üks suuremaid panustajaid NATO missioonil Afganistanis (ISAFis teenib 163 Makedoonia sõdurit, Makedoonia rahvaarv on umbes kaks miljonit – toim) ja pool meie kaitse-eelarvest kulub NATO missioonidele.

Ma ütleks, et me sobime nende riikide kategooriasse, kes väärivad NATO-liikmesust, ja kahtlemata sobime nende maade hulka, kes väärivad ELiga liitumisläbirääkimiste pidaja staatust.

Balkani eripära tähendab, et mitte ühegi riigi rahvastik pole homogeenne, vaid koosneb mitmest rahvusest. Makedoonia on olnud väga edukas, arendades mudelit, kus eri rahvuste ja uskude esindajad saavad kokku sobituda. Meie valitsustesse on alati kaasatud kõiki vähemuskogukondi – albaanlasi, türklasi, mustlasi, serblasi.

Kui Kreeka ühel heal päeval teataks, et nad lubavad teil olla Makedoonia, siis millest saaks teie tähtsaim välispoliitiline eesmärk?

See lubaks ühe peatüki täielikult sulgeda. See oleks Kagu-Euroopa julgeolek. Kui te mõtlete, mis oli Baltimaade NATOsse võtmise tähtsus, siis saate aru, milles seisneb kõigi Kagu-Euroopa riikide allianssi võtmise olulisus. See sulgeks peatüki, mille käigus keskendusime oma probleemidele, ja siis saaksime tähelepanu pöörata NATO strateegilistele eesmärkidele.

Käitume juba praegu nii, nagu oleksime NATO liige, kuid selle peatüki sulgemine paneks meid turvaliselt tundma ja laseks olla palju produktiivsem julgeoleku eksportija üle maailma. Minu arvates oleks see mõistlik nii NATO kui ka Kreeka perspektiivist, sest kui meie liitume, piirneks Kreeka ainult NATO liikmetega. Kas see pole hea argument?

Tagasi üles