Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jarmo Mäkelä: vägivald ja islam

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jarmo Mäkelä | FOTO: Pm

Augustis 2008 pidi ka kõige sinisilmsem välispoliitika jälgija oma seisukohad ümber hindama. Loomulikult teati, et Venemaa, nagu Süüriagi, on valmis kasutama relva jõudu oma kodanike vastu terrorismivastase võitluse sildi all. Kuni Gruusia sõjani usuti, et OSCE liikmena on Venemaa sidunud end kohustusega lahendada tülid naabritega rahumeelselt. See usk osutus valeks.



Nüüd on Venemaa kindralstaabi juht armeekindral Nikolai Makarov lasknud uut vett samale veskirattale, teatades hiljuti, et «regionaalsete konfliktide tekkevõimalused on praktiliselt kõigi meie piiridel dramaatiliselt kasvanud».

Eelmisel nädalal käis kaitseminister Stefan Wallin Moskvas kutsumas kindral Makarovit Soome selgitama oma sõnu, mis vähemalt soomlaste kõrvadele tunduvad pahaendelised.

Aastavanuse araabia kevade tulevikku ja suunda puudutav arutelu on nüüd sama mäe harjal. Ebameeldiva teema on üles tõstnud Ayaan Hirsi Ali, poliitiliselt aktiivne somaallanna, kes kirjutas stsenaariumi 2004. aastal linastunud lühifilmile «Alistumine», mis kirjeldas naiste olukorda islamimaalimas.

Maailmakuulsaks sai ta siis, kui radikaalne muslim mõrvas filmi režissööri Theo van Goghi. Sama aasta novembris. Pärast lühiajalist tööd Hollandi parlamendisaadikuna siirdus Hirsi Ali USAsse, kus tegutseb uurijana mõttekojas American Enterprise Institute. Poliitiline pähkel, mida Hirsi Ali pakub heausksetele uurijatele puremiseks, puudutab islamismi rolli ja selle sügavaimat olemust. Islamism on poliitiline õpetus, mille järgi seadused ja ühiskonna ülesehitus peavad lähtuma otseselt koraanist. Selle vastanditeks on need õpetused, mis on ehitatud ideoloogilistele käsitlustele inimesest ja tema väärtustest.

Egiptuse vanema põlvkonna mõjuka naiskirjaniku Ahdaf Soueifi päevik on hea näide sellest, kui võimsad tundusid Kairo sündmused mitteislamistidele. Ta meenutab, kui ülev tunne oli, kui ühtäkki «kõik olid ühtsed, liberaalid kallistasid islamiste ja kristlased ning moslemid palvetasid kõrvuti. Teistes maades jälgisid inimesed toimuvat hinge kinni pidades, uskudes esimest korda elus, et aastakümneid kestnud türannia ja ebaõigluse kukutamine on võimalik».

Kui siis isevalitsejad üksteise järel langema hakkasid, uskusid paljud, et varemetest kerkib esile demokraatia, õigusriik, sõnavabadus, ühiskonna avatus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus. Asjatu lootus, ütleb Hirsi Ali. Tema järgi on islamismil kodanike enamiku toetus kõigis islamimaades ja eriti veel araabiakeelsetes.

Vägivalla kasutamine on islamismi lahutamatu osa. Seal, kus islamistid võimule pääsevad, ei saa demokraatia, sõnavabadus ega võrdõiguslikkus teoks. Lääne vaatlejad on sinisilmsed, uskudes, et vägivalda toetavad vaid radikaalsed äärmusliikumised. Vägivald on pealiin, mõõdukad on vähemuses, väidab Hirsi Ali.

Mõõdukate vaadete poolest tuntud Nobeli rahupreemia laureaat, egiptlane Mohamed ElBaradei meenutas äsja, kuidas veidi enne Mubaraki kukutamist käisid tema kodus kaks Moslemi Vennakonna juhti. Nad arreteeriti kohe pärast lahkumist. Nüüd on üks neist Egiptuse parlamendi esimees, aga ElBaradei ise on pidanud eemalduma päevapoliitikast. Kes esindavad peavoolu ja kes on marginaalid, on ElBaradei meenutuse taustal täiesti selge.

Tagasi üles