Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aleksei Lotman: lihtne on muutuda koerast sabaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aleksei Lotman. | FOTO: Toomas Huik

Eestimaa Looduse Fondi merekeskkonna kaitse eksperdi, riigikogu eelmise koosseisu liikme Aleksei Lotmani (pildil) sõnul on alati oht, et firmad ajavad rohelist udujuttu mitte millegi tegemiseks või siis selleks, et teha midagi elementaarse miinimumi lähedast.



Näiteks ingliskeelse Wikipedia ühe definitsiooni kohaselt tähendab rohepesu ettevõtte raha ja aja suuremat kulutamist roheturundusele kui tegelikule keskkonnakasulikule tegevusele.

Iseenesest ei ole sellisele määratlusele midagi ette heita. Ilmselt on rohepesuga tegu ka siis, kui keskkonna saastamise vähenemine on näiline, mitte tegelik. Kõige tüüpilisem rohepesu toimub ikkagi siis, kui ei toimu midagigi loodusele kasulikku, vaid hoopis vastupidi. Selliste hulka kuulub näiteks troopilise palmiõli esitlemine loodusesõbraliku biokütusena.

Enamik rohepesust polegi nii ilmne, just palmiõli põhjal saabki kõige lihtsamini seletada, mis asi on rohepesu. Enamik õlipalmiistandusi rajati raadatud vihmametsade asemele. Sellega hävitatakse suurt elurikkust ja teisalt on see kahjulik ka keskkonna suhtes laiemalt.

Kas Eesti suurim CO2 emiteerija Eesti Energia tohib ennast pidada keskkonnasõbralikuks organisatsiooniks, sest ta müüb väga tagasihoidlikus koguses ka rohelist energiat?

Eesti Energia ei saa ennast kindlasti pidada keskkonnasõbralikuks firmaks tervikuna. Oleme vaielnud omavahel ka selle üle, kas see nende rohelise energia projekt pole mitte rohepesu.

Selle küsimuse jätaksin õhku, aga kui kasutada rohelist energiat väitmaks, et see müügimahtudega võrreldes väga tagasihoidlik projekt muudab ettevõtte keskkonnasõbralikuks, siis on tegu näitega rohepesust. Rohelise energia osa on ju kogu äriga võrreldes nii marginaalne, et siin pole millestki rääkida.

Samas ei ole Eesti Energia teinud minu arvates ka rumalat rohepesu, midagi ju siiski on – roheline energia. Ka riigilt looduskaitsekeskused üle võtnud RMK oli nutikas – nad ju võtsid enda hoole alla looduskaitsekeskused.

Minu jaoks ongi jäänud ebaselgeks, mis on RMK põhitegevus. Tegu on ju riigi ainsa riigi tulundusasutusega, millel on oma seadus.

Olen mõelnud, et rohepesu ja mitte-rohepesu kriteeriumiks on küsimus, kas ja kui palju teevad ettevõtted keskkonna heaks lisaks sellele, et nad teevad seda, mida nad peavad niikuinii tegema?

Kui defineerida rohepesu niimoodi, siis on Riigimetsa Majandamise Keskuse või Eesti Energia näol tegu rohepesuga. Ma küll ei näe, kes neist organisatsioonidest (Eesti Energia või RMK – toim) teeks midagi rohkem kui see, mis on vältimatult vajalik. Pigem on see enesekaitse, et neilt ettevõtetelt ei nõutaks enamat.

Kas rohepesu on keskkonnakaitseorganisatsioonidele tervikuna ohtlik? Võin oma ajakirjaniku kõhutundele toetudes väita, et viimastel aastatel on Eestis kahanenud ka keskkonnakaitse ja keskkonnakaitsjate populaarsus.

Jah. See on osaliselt tõesti nii. See ei ole alati nii mustvalge, sest mõnikord lubavad ettevõtted maad ja ilmad kokku ja tehakse siiski midagi, mida muidu poleks võib-olla üldse tehtud. Aga teisalt on kindlasti oht, et aetakse rohelist udu mitte millegi tegemiseks või selleks, et teha midagi elementaarse miinimumi lähedast.

Mida siis ikkagi teha selle rohepesuga? Greenpeace näeb seda reaalse ohuna keskkonnakaitsele tervikuna.

Oht on suur ka seetõttu, et suurtel keskkonnaorganisatsioonidel on oht sattuda ise rohepesusse. Ei saa ju alati vastanduda ja proovitakse teha suurte firmadega koostööd, et muuta neid keskkonnasõbralikumaks. Alati on kerge muutuda koerast hoopis sabaks.

Tagasi üles