Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Avo-Rein Tereping: poliitiku tööandja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Avo-Rein Tereping | FOTO: Scanpix

Psühholoog Avo-Rein Tereping kirjutab naiste vähesusest riigikogus ja toob võrdluseks USA Kongressi, kus on naisi veel vähem. Demokraatias otsustavad valijad, mitte kvoodid.

Nõukogude Liidu aegadel oli riigil kaks põhivaenlast – rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Nüüd näib, et samasuguseks universaalseks kõigi hädade põhjuseks on neetud nõukaaegne mõtlemine, harjumused ja muidugi inimesed, kes tolle saasta meie helgesse tänapäeva on kaasa tassinud.

Küllap see paljudel juhtudel ongi nii, me kõik oleme pärit minevikust. Ometi tekitas minus hämmingut lugupeetud meediaeksperdi Raul Rebase kõuehäälne arvamus 20. veebruari «Aktuaalses kaameras», et naiste vähesus riigikogus tuleneb Nõukogude ajast. «… meil ei ole vähemalt selles valdkonnas õnnestunud Nõukogude Liiduga lõplikult hüvasti jätta,» ütleb ta kategooriliselt.

Nimelt on riigikogus vaid 19,8 protsenti naisi. Samas uudistelõigus tuuakse ka lähinaabrite parlamentide sooline koosseis, ja tõepoolest – Soomes ja Rootsis on vastavad arvud 42,5 ja 45 protsenti. Ehk oleme tõesti muu maailmaga võrreldes tagurlikud varjud sotsialistlikust minevikust? Ehk on meie praeguste hädade põhjusekski naiste ja meeste ebavõrdne esindatus parlamendis?

Heitkem korraks pilk minevikku. Loomulikult oli ENSV Ülemnõukogu vaid pelk karikatuur seadusandlikust võimust, rahva poolt vabalt valitud esindajatest. NLKP tippfunktsionäärid määrasid selle seltskonna ranged soo- ja muud kvoodid, hääletamine oli vaid vormitäide.

Näiteks pidi ENSV Ülemnõukogus olema töölisi ja kolhoosnikke umbes pool kogu koosseisust, naisi aga (NB!) 33,3 protsenti. Kas peaksime siis pidama kunagise sotsriigi «parlamendi» koosseisu (ja sellega koos soolist võrdõiguslikkust) paremaks või õiglasemaks meie riigikogust?

Euroopas on riike, mille minevikku ei paina sotsialistlik taak, kuid naiste esindatus parlamendis on veel väiksem kui Eestis. Näiteks Iirimaal, Prantsusmaal ja veel mõnes riigis, kuid samas on endisi sotsialismisüsteemi riike, mis on selle näitaja poolest ees mitmest vanast Euroopa demokraatiast.

Kuid vaadakem maailma! Kõige naisterikkam parlament on Rwandas 56,3 protsendiga,  järgneb Andorra 50 protsendiga ning siis sotsialismi jäänuk Kuuba 45,2 protsendiga. Alles seejärel jõuame Põhja-Euroopasse: Rootsi ja Soome. Tõsi küll, Rwandas ja Kuubal on kehtestatud parlamendivalimistel sookvoodid. Ehk sooviksime meiegi valimisteks kvoote, nagu seda on tehtud mõnes eriti madala demokraatiaindeksiga riigis?

Küllap võiks riigikogus olla naisi rohkem, kuid mitte ülaltpoolt tulevate ettekirjutuste, vaid vaba valiku kaudu. Viimastel valimistel läks minugi hääl väärikale naiskandidaadile.

Vaadakem maailma edukaid, näiteks Ameerika Ühendriike, mis on tolerantsuse, kodanikuaktiivsuse ja mitmesuguste vabatahtlike liikumiste poolest päris kindlasti Eestist kaugel ees, majandusest rääkimata. Ka on USA rahvusvaheliste uuringute põhjal kõige individualistlikum, samas väga kõrge inimestevahelise usalduse tasemega riik.

Palusin USA esindajatekoja kommunikatsioonijuhilt Dan Weiserilt infot Kongressi liikmete soolise koosseisu, perekonnaseisu ja laste arvu kohta. Ta vastas, et nad ei pea sellist statistikat, sest rahvas valib ju sõltumata soost ikka neid, keda rohkem usaldab, kuid andmed on kättesaadavad nagu demokraatlikus ühiskonnas tavaks.

Saja senaatori hulgas leidsin naisi veel vähem kui meie riigikogus – kõigest 16 protsenti. USA esindajatekoda on veelgi maskuliinsem – 441 liikme hulga on naisi vaid 68 (15,2 protsenti). (Muide, meessoost esindajatekoja liige on congressman, naisliige on lugupidavalt congresswoman).

Mis võiks olla naiste vähese esindatuse põhjus selles maailma ühe juhtriigi esinduskogudes? Või Prantsusmaal ja Iirimaal? Seal ei ole ju kunagi olnud Nõukogude aega!
Ehk tasuks naiste vähese esindatuse põhjusi riigikogus ka meil otsida sealt, kus need on, mitte sealt, kus valgem. Muide, eelmise riigikogu kooseisus oli naisi 23,6 protsenti (Euroopa keskmine on 22,6 protsenti), nii et nõukaaja jäänukist rääkimine on küll ebaadekvaatne.

Kuid üsna huvipakkuv on USA Kongressi liikmete perekonnaseis ja laste arv. USA senaatorite hulgas on üksikuid vaid kaheksa, keskmine laste arv on 2,68 ja lasterikkaid senaatoreid (neli ja enam last) on 26 protsenti, mis on oluliselt suurem laste arv kui riigis tervikuna. Miks eelistavad ameeriklased valida end esindama abielus ja lastega kodanikke?

Vabadel valimistel hääletatakse ühiskonda juhtima need, kellest loodetakse selles ametis kõige rohkem kasu, kes näib kõige usaldusväärsem, kompetentsem, kes suudab kõige adekvaatsemalt mõista valija vajadusi.

Kampaania ajal võivad ju kandidaadid lubada igasuguseid hüvesid, kuid kas nad valitutena suudavad ja tahavad neid ka täita? Kas nad mõistavad valija vajadusi või ei võimalda seda vähene elukogemus? Või peavad nad koguni silmas vaid isiklikke, mitte valijate ja riigi huve?

Sotsiaalpsühholoogide hinnangul eelistavad USA valijad abielus ja lastega kandidaate, sest perekond ja lapsed kinnitavad kaudselt ka riigi juhtimiseks vajaliku kompetentsuse olemasolu – kui inimene on loonud püsiva perekonna ja kasvatanud lapsi, oskab ta tõenäoliselt paremini lahendada konflikte grupis, olla hoolivam, tolerantsem ja kannatlikum teiste suhtes, mõista paremini nii laste kui perekondade muresid.

Vaadake, kui aktiivselt osalevad USAs valimistel võimule pürgijate abikaasad ja lapsed! Senaatorite ja kongresmenide elulookirjeldused lõpevad isikliku elu faktidega – kellega ja kui kaua on oldud abielus, mitu last ja lapselast poliitikul on.

Abielutruuduse rikkumine võib kaasa tuua poliitilise hävingu! Bill Clinton oleks peaaegu kaotanud presidendikoha ühe pisikese kõrvalehüppe pärast Monica Lewinskyga. Nelja Kuldgloobuse nominendi, Eesti kinodeski linastunud George Clooney filmis «Märtsi ­iidid» oli presidendiks pürgija suurimaks hirmuks ta armuafääri võimalik avalikukstulek.

Kas ei võiks siinkohal nördinult hüüatada: aga see on ju isiklik elu, sellel pole mingit pistmist poliitikule vajaliku kompetentsusega! Abielurikkujast kandidaat võib ju olla riigi juhtimises asjalikumgi! Ja miks ekspluateeritakse vaeseid lapsi poliitikukarjääri kindlustamiseks?

Kuid ometi – Ameerika Ühendriikides eelistatakse valida neid, kes oma perekonnaelu ja lastega on tõestanud suutlikkust olla pühendunud ja võimeline looma kindlaid pikaajalisi suhteid. See kujutlus lähtub eeldusest, et ühiskonna jätkusuutlikkuse baasiks on perekond ja lapsed. Tugev ja oma kodanikest hooliv riik saab alguse perekonnast ja riik väärtustab perekonda. Ehk on see ka üks Ameerika Ühendriikide edu aluseid?

Kui tööandja valib soovijate hulgast töötajat, pärib ta nii kandidaadi teadmiste kui varasema kogemuse kohta. Parlamendisaadiku tööandjaks on valija. Oleks ju täiesti loomulik kampaania käigus teada saada nii kandidaadi inimestevaheliste suhete, laste kasvatamise kui ka muude kogemuste kohta.

Ei ole olemas absoluutselt eraldiseisvat isiklikku ja tööelu – üks on seotud teisega, inimene on tervik. Seda võib nimetada küll stereotüübiks, kuid ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohast on see osutunud edukaks.

Tagasi üles