Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lugeja kiri

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Mälestus Rahvarinde loomisest
Meie, 60 noort eesti meest Saarest ja Mulgist, viibisime 24 aastat tagasi toonase Nõukogude Liidu armee reserv­ohvitseride kordusõppustel Tapa linnas, insenervägede utšebkas (seersandikoolis), et tõsta oma militaarset kvalifikatsiooni ja valmistuda järjekordseks auastmetõusuks reservohvitserina.

Me olime väeosas samahästi kui tõelised partisanid – ei vaevutud meid isegi sõjaväemundrisse riietama, vaid jõlkusime väeosas ringi nagu räpased tsivilistid ikka, samuti oli meil suhteliselt vaba pääs linna ja nii juhatasid omal ajal Tapal sõjaväelaagris olnud mehed meid linna teises servas, Valgejõe ääres asunud püstijalaõllekasse, kuhu läksime esimest korda kordusõppuste kolmandal päeval teadmata, et see päev saab pöördeliseks mitte ainult meie õppuste, vaid kogu riigi ajaloos. Seega, rüüpasime mõnusasti kõhud õlut täis, kuid mitte liiast, sest ei tahtnud jamasid tekitada, kuid jama tuli siiski, ja sugugi mitte sealt, kust me oodanud olime.

Loivasime õhtusöögiks kohale ja läksime seejärel meie öömajaks olnud roodu ruumidesse, mida jagasime 60 lätlasest ja leedukast koosneva reservseersantide seltskonnaga. Ka nemad olid kordusõppustel ning neist tehti rühmakomandöre, kuid nad ei olnud ohvitserid. Nad olid topitud sõjaväemundritesse, seega oli nende liikumisvabadus oluliselt ahistatud, kuid nad olid rahul, sest roodus oli ju telekas ja nad nägid sealt kapitalistliku Soome telekanaleid. Kuid sel kolmapäevasel päeval, 13. aprillil 1988. aastal, pidid nad pettuma, sest kolmapäeviti oli Eesti Televisiooni kavas kultussaade, mille jälgimine oli sel ajal iga õige eestlase austav kohustus, ja see õnnestus meil pärast selgitavat poliittundi ka neile selgeks teha.

Andsime naabritele ülevaate viimasest aastast Eesti ajaloos – fosforiidisõda, nelja mehe ettepanek IMEst jne.

Ilmselt oli see jutt neile uudiseks ja me saime rahulikult oma saate mõlemad osad kuni lõpuni ära vaadata, kuigi vaheajal taheti vägisi ikka Soomet vaatama hakata. Ei mäleta isegi, mis oli saate põhiteema, kuid ega sel olegi tähtsust, sest oluline oli see, mis sündis saate lõpuosas – Edgar Savisaar palus saates osalejaid jääda pärast telesaate lõppu stuudiosse ning moodustada otsekohe Rahvarinde algatuskeskus.

Ka meie, eestlased, vangutasime seda kuuldes kahtlevalt päid – kas pole liiga julge või liiga vara? Mida siis veel rääkida meie kogenematutest baltlastest naabritest! Igal juhul keerutas nende komandör, puhmasvuntsiline leedukast vanemseersant ilmekalt oma paremat nimetissõrme meelekohal ja röögatas käeservaga üle kõri vedades umbes midagi sellist, et kas te, eestlased, olete lolliks läinud? Nad ju lõikavad teil lihtsalt kõrid läbi! Arvan, et need kordusõppuslased polnud kaugeltki ainsad, kes osutusid tahtmatult eestlaste Rahvarinde kõige objektiivsemateks emissarideks oma kodukandis.

Niisiis oli Savisaar džinni pudelist lahti päästnud – ja seda kogu rahva silme all – ning parteil ja valitsusel ei õnnestunud seda pahalast enam kuidagi pudelisse tagasi ajada. Oli löödud oluline nael Nõukogude Liidu nimelise monstrumi kirstu ning seda julgustükki nägid vahetult pealt ka sõbralike naabervabariikide esindajad.

Oli selle Rahvarinde loomisega, kuidas oli, kuid kui see oli tõesti KGB töö, nagu on väidetud, siis oli tegu ilmselt selle firma ajaloo kõige ebaõnnestunuma operatsiooniga.
Veljo Kuusk

Tagasi üles