Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kust küll leida armsaid väikelapsi?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lapsendamine ja vanemliku hooleta lapsed. | FOTO: Graafika: Alari Paluots/Postimees

Kas oleme Eestis lastepuudusel jõudnud niikaugele, et lapsi tuleb hakata lapsendama välismaalt?

Mitusada Eesti peret ­ootab armsat lapsukest, keda lapsendada, kuid väikseid, alla kolmeaastaseid lapsi, keda enamasti loodetakse oma perre saada, jagub igal aastal lapsendamiseks napilt 30.
Maavalitsuste andmeil on lapsendamise ootenimekirjades 300 peret, kuid tegelik arv on sellest tõenäoliselt siiski väiksem, sest ühtset registrit lapsendamisootel peredest ei ole ning mõni pere võib olla end ootele pannud isegi kõigis maakondades.

Miks nii? Aga seepärast, et Eestis on lapsendamine korraldatud maakondade kaudu ja nii pöörduvad lapsendajad mitme maavalitsuse poole, lootuses, et kusagil tekib n-ö vaba väikelaps. Nii võib üks pere olla Harjumaal järjekorras sajas, Järvamaal kümnes ja Valgamaal kuues. Loomulikult tekitab see süsteem või õieti süsteemitus palju segadust, lõputut ootamist ja palju ametnike subjektiivseid otsuseid: mõni pere saab lapse aastaga, mõni võib oodata seitse pikka aastat.

Harju maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja Kaja Rattase sõnul ei viida lapsi ja peresid kokku sugugi mitte järjekorra alusel, vaid lähtudes sellest, milline pere konkreetsele lapsele paremini sobiks.
«Meie ootasime oma pisikest tütart väga kaua – peaaegu neli aastat – ja ma pidin ootamisest lõhki minema,» meenutas Enel Kotli. «Nüüd, kui meie tirts on kuueaastane ja on alates teisest elukuust meiega olnud, tundub, et kõik on olnud ootamist väärt. Iga sekund.»

«Peamine põhjus, miks lapsendada soovitakse, on lastetus, ja seetõttu loodetakse leida alla kolmeaastane terve laps, aga perekonnast eraldatakse peamiselt eelkooliealisi ja suuremaid lapsi, kes on tihti pärit ka suurematest peredest,» rääkis heategevusliku lapsendamist toetava organisatsiooni Oma Pere juhatuse liige Sigrid Petoffer, viidates sellele, et õdesid-vendi üldjuhul ei taheta eraldada. «Seega pole meil piisavalt väikelapsi, kes vajavad uut perekonda,» võttis ta olukorra kokku.

Järjest vähem

Miks soovitakse lapsendada just väikelapsi? «Ilmselt seetõttu, et kuni kolmeaastase lapsega on kiirem tekkima kiindumussuhe – laps peegeldab vanemale vastu just seda, mida ta temalt saab, ja seda on hea näha ja tunda,» arvas Kotli, kes nüüd tegutseb Oma Pere mentorina lapsendamisootel ja lapsendanud peredele.

Rattase sõnul on Harjumaal aastas vähem kui kümme kuni kaheaastast last, kes vajavad uut peret. Need lapsed on üldjuhul narkomaanide või alkohoolikute lapsed. Väga harva loobub noor terve ema lapsest majanduslikel põhjustel.

«Aasta-aastalt jääb lapsendamiseks nn vabu lapsi üha vähemaks, sest kohtud ei võta vanematelt vanemlikke ­õigusi täiesti ära, vaid piiravad õigusi. Ja ka kohtuotsuseni läheb kauem aega, kui lapsele hea oleks,» ütles Tallinna lastekodu juhataja Leena Masing.

«Meil elavad turvakodus juba kolm aastat õde-vend, kelle ema käib neid vahel vaatamas. Kohus pole laste saatust otsustanud,» tõi Masing näiteks. «Laste jaoks aga aeg läheb, asutuses ei saa laps kunagi piisavalt tähelepanu. Kodus ta seda aga leiaks. Lastesse puutuvaid otsuseid peaks kiiremini tegema,» soovis lastekodu juhataja.

Kurbloolus seisneb selles, et kui kohus lõpuks vanemalt ­õigused võtabki, siis võivad õde-venda olla juba liiga suured, et neile Eestist lapsendajaid leida.

«Kui Eestis on kriitiline arv lapsendada soovivaid perekondi, on võimalik edasi tegutseda kahes suunas: lapsendada väikelaps teisest riigist või tuleb lapsendada soovijal hinnata ümber oma ootused ja võtta perekonda suurem laps, kasutades selleks ka muid perekonnas hooldamise vorme,» ütles Petoffer. Laps võib peres kasvada ka hoolduslepingu või eestkoste alusel.

«Kogu aeg on lapsendamissooviga perede seas küsijaid, kas võiks lapsendada lapse ka mõnest teisest riigist,» ütles Harju maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja Kaja Rattas.

Siiani on Eesti lapsi lapsendamiseks vaid välja saatnud, vastupidiseid juhtumid on olnud vaid üksikud, pere- või suguvõsasisesed.

Sotsiaalministeeriumis rahvusvahelise lapsendamise eest vastutava Aire Nurme sõnul ei oleks võimatu juba praegu lapsendada mõnest välisriigist lapsi Eestisse. «Sel juhul peab pere olema valmis suuremateks kuludeks – oma kuludega tuleb lapsele külla ja teises riigis kohtusse minna, lisaks tõlkekulud, mida riigisisesel lapsendamisel pole,» ütles Nurm.

Iseküsimus on, kust riigist oleks võimalik lapsendatavaid leida. Riikides, kes rahvusvahelise lapsendamisega tegelevad, on selleks agentuurid, mis teevad koostööd teiste riikidega. Eesti on ühinenud rahvusvahelist lapsendamist puudutava Haagi konventsiooniga, aga siiani olnud vaid lapsi välja saatva riigi rollis.

Võimalik, aga kallis

Nurme sõnul võiks võimalikeks partneriteks, kust Eestisse lapsi lapsendada, olla Venemaa või Ukraina. «Rootslased ütlevad, et Venemaal on väga karmid reeglid ja sealt on raske lapsendada,» nentis ta. Teisalt on pikaajalise rahvusvahelise lapsendamise kogemusega riigid väikese Eesti kõrval eelisseisus.

Rahvusvaheline lapsendamine näitab üldiselt langus­trendi ehk riigid ei kibele oma lapsi välismaale andma. Kas või Eesti ise, kust 1990. aastatel lapsendati aastas mitukümmend last, aga mullu vaid 15. Terveid väikelapsi Eestist teise riiki lapsendamiseks ei anta ning kui mõni erand välja arvata, leiavad välismaal uue kodu puudega ja suuremad lapsed. Eestis neid lapsi lapsendada ei soovita.

«Tihti on lapsendajad 40ndates aastates inimesed, kellel endal pole õnnestunud lapsi saada ega ka oma riigist lapsendada. Nii on nad valmis teisest riigist lapsendama ka terviseprobleemidega lapsi,» selgitas Nurm. «Rootsi, kuhu meilt lapsi läheb, pakub peredele head tugisüsteemi, mistõttu seal julgetakse erivajadustega lapsi võtta.»

Suuremad rahvusvahelise lapsendamise doonorriigid on Aafrikas ja Aasias, aga kas teistsuguste suhtes üsna sallimatu Eesti ühiskond oleks valmis nii kaugelt ja teistsuguse nahavärviga lapsi vastu võtma? «Eestlane tahab endale ikka ilusate siniste silmadega last,» arvas Rattas.

Lapsendamise asemel hooldus- või eestkostepereks

Eesti asenduskodudes kasvab 1200 last. Statistika näitab, et vanemlikud õigused võetakse enamasti ära just suuremate, juba kooliealiste laste vanematelt. Neid peavad lapsendajad üldjuhul liiga suureks, et päris oma lapseks võtta.

MTÜ Oma Pere näeb aga neis kolmesajas lapsendamist ootavas peres kasutamata potentsiaali asenduskodus kasvavatele lastele uue oma kodu leidmiseks. «Meil on 300 peret, kes on nõus mõnda last aitama, nad on ju riigi jaoks kasutamata ressurss – lastekodudes elavatest lastest enamik peab elama perekonnas,» lausus Oma Pere juhatuse liige Sigrid Petoffer.

Kui kümme aastat tagasi läks perre hooldamisele või eestkostele üle 700 lapse aastas, siis see arv on järjest vähenenud ja mullu oli neid alla 300.

Enel Kotli ja tema abikaasa soovisid kuus aastat tagasi last kindlasti lapsendada. «Tõele au andes ei teadnud me tollal teistest võimalustest, kuidas mittebioloogilist last oleks veel võimalik peres kasvatada,» tõdes Kotli. Nüüd kasvavad tema peres peale imikueas lapsendatud tütre veel kaks mittebioloogilist last, õde-vend, kellest üks oli Kotlite juurde tulles viiene ja teine kaheksane. Juriidiliselt ei ole nad lapsendatud, vaid peres hoolduslepinguga. «Nad on meie lapsed ja kui mitte mõelda sellele, et nad kannavad teist perenime, kui on meil, siis vahet esimese lapsega polegi,» lausus Kotli. «Ma julgustan inimesi võtma oma perre ka vanemaid lapsi! Ka oma bioloogiliste laste kasvades pistame rinda erinevate probleemidega, aga see on kasvamise protsess ja alati leidub olukorrale lahendus,» oli ta veendunud.

Kotli pere lastel läheb hästi – nii koolis kui huvitegevuses. «Avastan end tihti mõttelt, mis oleks saanud, kui nad oleksid veel praegu lastekodus. Seal, kus on tegelikult täidetud vaid lapse esmase turvalisuse vajadus ehk kõht on täis, riided seljas ja on oma voodi, milles magada. Seal, kus võimendub negatiivne, kus õppimine ei ole popp, kus koolist puudumine on au sees ning kus 2. klassis suitsetamine ei ole mingi imeasi... » mõtiskles Kotli.

Ta tõi asenduskodus elavate laste saatuse kohta näite, mida kahjuks ikka ja jälle ette tuleb –  kuidas lasterohke pere lastest võeti mitmed peredesse hooldusele, sest nad olid väikesed ja armsad, aga mõne aja pärast anti lastekodusse tagasi.

Et niisuguseid lugusid ei juhtuks, vajavad nii hoolduspered kui ka lapsendatud lastega pered tuge. Eestis pole seda aga piisavalt korraldatud. Hoolduspered on küll omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja valve all, kuid pidevat toetust riik neile peredele ei paku. Kõik pered, kuhu lapsi kasvatada antakse, peavad küll olema läbinud koolituse, aga siis, kui laps juba peres ja tegelikud küsimused tekivad, pole enam kedagi, kes nõu annaks ja toetaks.

Tallinna lastekodu juhataja Leena Masingu sõnul on hakanud juhtumid, kus lapsed, isegi väiksemad lapsed hooldus- või eestkosteperest asenduskodusse tagasi tulevad, sagenema. «Meil on kolm-neli niisugust juhtu aastas ja lastele on see topelt­trauma,» tõdes Masing. Üle-eestiline statistika tagasitoomise sagenemist õnneks ei kinnita.

MTÜ Oma Pere lõi SEB Heategevusfondi toel nii lapsendajatele kui ka hooldus- ja eestkosteperedele mentorprogrammi ja pakub nõustamist. Mullu sai ühingu kaudu nõu üle 2400 inimese. MTÜ eestvõttel valmis äsja ka «Lapsendamise käsiraamat», mida saab lugeda aadressil http://www.omapere.ee/handbook/.

Tagasi üles