Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aivar Toompere: muukeelsuses muumeelseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aivar Toompere | FOTO: Scanpix

Sisekaitse­akadeemia kolimine Ida-Virumaale mõjuks halvasti antava hariduse kvaliteedile ning ohustaks riigi (sise)julgeolekut, kirjutab politsei- ja piirivalve­kolledži direktor, politseikolonel Aivar Toompere.

Sisekaitseakadeemia (SKA) sai 15. aprillil 20-aastaseks. Kahjuks ei kajastanud meedia mitte sünnipäevaüritusi, vaid rääkis selle asemel akadeemia asukohast. Paistab, et enamikku poliitikuist huvitab SKA saatus, aga seda ainult asukoha kontekstis.

Kuna valitsusliit on koalitsioonilepingusse sisse kirjutanud, et tuleks kaaluda SKA viimist Ida-Virumaale, siis praegu käib selle ümber juba tõsine arutelu, mis iseenesest on hea, sest kõik saavad oma arvamuse välja öelda.

Ma ei hakka kritiseerima ega kiitma varasemaid väljaütlemisi või seisukohti. Kuid kurb on tõdeda, et kõige häälekamalt võtavad sõna need, kes hariduse andmisest ja korraldamisest teavad ainult oma õpingute põhjal.

Olen korrakaitsesüsteemis töötanud alates 1981. aastast ning olles ka haridusvallas mõnevõrra kompetentne – SKAs töötan seitsmendat aastat –, tunnen, et pean ütlema välja oma mõtted SKA võimalikust viimisest Narva.

Isiklikult ei ole mul Ida-Virumaa vastu midagi. Samas oli SKA iga-aastases rahulolu-uuringus 170 vastanust Ida-Virumaale kolimise poolt 10, vastu 134 ja kõhkleval seisukohal 26 töötajat. Seega, akadeemia ühe katuse alla saamine oleks uue õpikeskkonna kõrval ka ainus positiivne argument, mis toetab SKA kolimist Ida-Virumaale.

Tuginedes oma elu- ja töökogemustele ning teadmistele, näen kolimises suurt ohtu sisejulgeolekuharidusele ja kogu sisejulgeolekule. Alustame kõige tähtsamast ehk õppuritest.

Praegu õpib meil üle tuhande noore, neist 24 protsenti kutseõppes, 66 protsenti kõrgharidusõppes ja 10 protsenti magistriõppes. Narva ei ole kindlasti see tõmbekeskus, kuhu kaugemalt noored tahaksid tulla, seda enam, kui kõigis kõrgkoolides hakatakse tasuta kõrgharidust andma.

Ka praegu kandideerib meile õppima üsna palju noori Ida-Virumaalt, aga sisse saavad vähesed ja peamisteks komistuskivideks on riigikeele ebapiisav valdamine ja taustauuringu andmed. Kui akadeemia asub Narvas, siis kandideerib sinna kindlasti mitu korda rohkem kohalikke noori ja ka sissesaajaid on rohkem. Et Narva asub Euroopa Liidu välispiiril, siis eeldatavasti pakuks seal asetsev SKA rohket huvi meie idanaabri teatud organisatsioonidele. Ma ei pea silmas niivõrd kolmetähelist organisatsiooni, kuivõrd kuritegelikke rühmitusi.

Suurim oht, mida ma näen, on see, et idanaabri organiseeritud kuritegevusega seotud grupeerinud või ka mõni riiklik struktuur «suunab» õppima või värbab õpingute käigus endale lojaalseid kaastöötajaid. Eks noortel on ikka tegusid, millega saab neid hiljem šantažeerida ehk konksu otsas hoida, või nad lihtsalt ostetakse ära. Miks me arvame, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides?

Ilmselt sellised «suunatud» noored õpivad hästi, pärast kooli lõppu teevad edukat karjääri, sest neile söödetakse ette konkurente. Ühel ilusal päeval avastame, et meie mingi jõustruktuuri juht on hoopis kellegi teise palgal. Muidugi, seda võib alati juhtuda, kuid praegu on see oht kindlasti mitu korda väiksem kui muukeelses ja natuke ka muumeelses keskkonnas.

Et SKA puhul on tegemist rakenduskõrgkooliga, siis kasutatakse meil õppejõududena palju praktikuid, sest suure osa õppetööst moodustabki praktiline õppetegevus. Akadeemias õpetab keskmiselt 150–160 koosseisuvälist õppejõudu, meie oma koosseisulisi on ligi 60.

Kooseisuväline õppejõud tuleb, loeb mõne loengu ja läheb põhitöö juurde tagasi. Praegu töötavad need ametnikud ametites, ministeeriumites, teistes ülikoolides, samuti õpetavad meil lektorid välismaalt.

Kindlasti ei suudetaks SKA sellist taset enam hoida. Juba praegu on meil heade koosseisuväliste õppejõudude leidmisega probleeme, sest Murastesse sõitmist peetakse kaugeks – mida siis veel Narvast rääkida. Praktikute äralangemisega langeb õppetöö kvaliteet, vajame neid ka simulaatoritega koolitamisel. Teoreetikud annavad algteadmised ja õigusliku pinna jalge alla.

Ilmselt kandideeriksid ka koosseisulisteks õppejõududeks ikka rohkem sealse piirkonna inimesed. Kui külalisõppejõudusid jääks vähemaks, siis põhikohaga õppejõud peaksid olema universaalsed ehk õpetama kõike. Kust tuleb kvaliteet? Kuna Narva elanikest on ca 97 protsenti muukeelsed, siis tulevase akadeemia tugipersonal saab olema samuti muukeelne.

Tegelikult võiks sellest pikalt kirjutada, aga juba räägitugi peaks andma ainest sisuliseks aruteluks.

Millised oleksid lahendused? Mina pakuksin välja neli. Esiteks: kõige odavam oleks jätta kõik nii, nagu on, kõigil suurematel kõrgkoolidel on kolledžid riigi eri paigus ja see on ka teatud mõttes meie tugevus.

Teiseks (see oleks pisut kulukam), saata SKA laiali ja anda kolledžid ametite alla, nagu oli varem. Ametid ei oleks kindlasti sellele vastu, sest õppuri ja tööandja side paraneks oluliselt. Kolledžid muutuksid kutsekoolideks, kutseõppeasutused võivad ka ühe kolmandiku ulatuses anda rakenduslikku kõrgharidust, seega saaks tööandja vajadused rahuldatud.

Kolmas variant on veidike kulukam, aga kindlasti mitu korda odavam kui Narva kolimine: teha Murastes ja Paikusel piiratud mahus juurdeehitusi ja kolida Tallinnast Kase tänavalt justiits-, pääste- ja finantskolledž Murastesse, aga kogu politsei- ja piirivalvekolledž Paikusele.

Neljandaks (see oleks poole odavam kui Narva kolimine), teha Kase tänaval 40 miljoni euro eest juurdeehitusi ja koondada kogu akadeemia kokku. Vanad hooned lammutada alles siis, kui selleks vajadus ja võimalused olemas.

Pole kuulnud ajakirjanduses ühtegi argumenti, miks ei võiks Narva viia ka kunstiakadeemiat või ehitada Narva külje alla Eesti Rahva Muuseumi.

Tagasi üles