Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Seppo Zetterberg: ERMi Kolgata tee - Oskar Kallase voodi alt Tartu raudteelaste klubisse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Seppo Zetterberg | FOTO: Erakogu

Ajaloolane Seppo Zetterberg kirjutab, et Eesti naabritel – Soomel ja Rootsil – on oma rahvamuuseumid, Eestil aga on vaid Tartu raudteelaste klubi.

Kui ma 1990ndatel Tallinnas töötasin, jälgisin lähedalt kolme tähtsa kultuuriobjekti edenemist. Järjekorras olid kunstimuuseumi, muusikaakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uued hooned. Rahvusraamatukogu võimas palee oli tollal just valmimas.

Eesti riigil oli vähe raha, aga kultuuritahet jätkus ja järjekord lühenes. Kumu jaoks leiti lõpuks raha ning valmis sai ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) esimene järk.

Aga nüüd? ERM on endiselt ilma väärilise koduta. Riigi varakambri uksele on lisaks ERMile tulnud koputama näiteks Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja ka Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uued ehitusplaanid. Ja paistab, et ka Estonia tahab uut maja. Raha vajajaid on seega palju, aga poliitikud on sunnitud jagama hoopis kokkuhoidu.

Tahtmata kuidagi vähendada muude kultuuriobjektide ehitamise tähtsust, olen murega jälginud ERMi rasket olukorda. Olen pool sajandit tegelenud Eesti ajalooga ja mul on kurb vaadata, et
eestiliku identiteedi nurgakivi ERMi uue kodu ehitamisele on avalikkuses osaks saanud küll mõistmist, aga ka palju otsest halvustamist. Mitmetele on need kolm tähte muutunud lausa sõimusõnaks.

Ma ei oska võtta seisukohta, kas ERMi ehitusplaanid on liiga kallid. Küll aga oskan ja tahan välja öelda oma seisukoha selle kohta, mis on ERMi mõõtmatult hinnaliste kogude tähendus eesti identiteedi ja rahvusliku mälu jaoks.

Eesti Rahva Muuseumi tegevuse alustamise ja vara kogumise taga oli suur rahvuslik mobilisatsioon. Seda võib võrrelda üldlaulupidude algusega 1869. aastal ja Jakob Hurda rahvaluule kogumise kampaaniaga. Asutamiskoosolekul 1909. aastal valiti ERMi juhtkonda teiste hulgas sellised eesti kultuuri ja poliitika suurmehed nagu Oskar Kallas, Kristjan Raud, Jaan Tõnisson, Heinrich Rosenthal ja Karl Menning.

Muuseumimõtte ideoloogiaks oli leida oma minevikust midagi, mille üle uhke olla, juurte otsimine ja soov tõestada maailmale, et ka eestlased on kultuurrahvas.

Kogumistöö algas pärast asutamist ja 1911. aastal algas tõsine ja süstemaatiline vanavara suurkorjamine. Vana asju oli veel küllalt alles. Suur osa koguti enne Esimest maailmasõda, sest sõjaolukord soodustas vanavara hävimist. Isamaalisus oli oma kõrglainel. Tuli päästa, mis päästa annab, et eesti vanavara ei ostetaks üles ega viidaks võõrsile.

Samal ajal kui üle Eesti kogunes vanavara, otsiti ERMile kodu. Esimesi eksponaate hoiti Oskar Kallase voodi all. Algas operatsioon, mis on kestnud sada aastat. Tartu linnal polnud krunti pakkuda, aga suures linnamajas Gildi tänaval saadi tasuta kasutamiseks üks korter. 1917. aastal oli majas tulekahju, ent kogud õnneks säilisid.

Jätkati maja jaoks raha korjamist. Arvutati nii, et kui iga eestlane annaks 50 kopikat, siis sellest vast piisaks. Korjandus laienes rahvaliikumiseks ning Eesti vanavarast hoolivaid annetajaid leidus üle ilma. Raha tuli, aga inflatsioon tegi oma hävitustööd. Siiski näitas massiline korjandus eestlaste huvi ja hoolt oma rahva esemelise pärandi vastu. Niisiis olid ERMil ainulaadsed enne vana agraarühiskonna kadumist kogutud esemed, aga püsivat kodu nende jaoks polnud.

1922. aastal hakati Raadile kolima muuseumi tähtsaimat – etnograafilist osakonda – ja seejärel ka kunstikogu. Aga sellest ei piisanud. Ainult rahvateaduslikud ja kultuuriloolised kogud oma osakondadega ning pildikogu asusid Raadi muuseumihoones, teised üksused endise Aia tänava hoones.

Nõukogude aeg tõi kaasa uued mured. 1940. aastal muuseum riigistati ja jagati kaheks. Raadil olevast rahvateaduse ja kultuuriajaloo osakonnast moodustati Riiklik Etnograafiline Muuseum ja Aia tänava osakondadest Riiklik Kirjandusmuuseum.

1945. aasta sügisel Raadi mõis põles ja taas tuli hakata uut kodu otsima. 1950. aastal anti viimaks muuseumi kasutusse maja aadressil Veski 32. Seal siis alustati neis kitsastes piirides, mille seadis väike ruum. Lisaks sellele ahistas muuseumi ideoloogiline paine. Töötajaskonda ja kogusid puhastati ning 1950. aastal suleti näitused, sest «näitustel puudub parteiline printsiip, näitused on apoliitilised ja külastajaid desorienteerivad». Avati uus näitus: «Eesti ja vene rahva sõprussuhted etnograafilise ainese alusel».

1988. aastal anti muuseumile tagasi ajalooline nimi Eesti Rahva Muuseum ja algas tagasitee normaalsusesse – mida iganes «normaalne» ERM siis tähendas.

Aga kus oli oma maja, milles saaks vaatamiseks välja panna ülevaate eesti rahvakultuurist? 1993. aastal anti ERMile näitusemajaks muuseumi lähedal olev Tartu raudteelaste klubi. 2003. aastal kinnitas kultuuriminister Urmas Paet, et uus hoone tuleb Raadile. Töörühmad alustasid planeerimist ja korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus.

Kas nüüdki pole siis kätte jõudnud hetk, et lõpetada ERMi sada aastat kestnud ootusaeg? Unistus ERMi oma kodust on seisnud järjekorras nii kaua, et on näinud keiserliku Venemaa, iseseisva Eesti, Nõukogude Eesti ja jälle iseseisva Eesti aega.

Eesti naabritel – Soomel ja Rootsil – on oma rahvamuuseumid. Need on kaunid rahvuslikud monumendid nii arhitektuuri kui kogude mõttes. Aga Eestil on vaid Tartu raudteelaste klubi.

Eesti rahva ainelise pärandi, rahvusliku identiteedi ja kollektiivse mälu säilitamine väärib paremat. Ma ei taha uskuda, et iseseisvuse taastanud Eesti on kultuurivaenulik ja tahab unustada oma minevikku. ERMi oma hoone ehitamine ei saa olla suurushullus ja luksus.

Kui eestlased ise ennast ei austa ega taha säilitada järeltulevatele põlvedele tähtsat osa oma rahva minevikust, siis kes seda veel tegema peaks?

Seppo Zetterberg on koguteose «Viron historia» (2007) autor. Tema «Eesti ajalugu» ilmus eestikeelsena 2009. aastal kirjastuselt Tänapäev.

Tagasi üles