Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mikk Sarv: Soome sild on alati olnud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mikk Sarv | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti ja Soome alade halduskoostöö võib ulatuda ajaloos kaugemale, kui me söandame mõelda. Põhjamaade kohalikule omavalitsusele pandi õiguslik alus Rootsi kuninga Magnus II Erikssoni valitsemisajal 1319–1364. Kuninga võim ulatus tollal Gröönimaast ja Islandist kuni Laadoga ja Äänisjärveni välja. Oluline oli võimu kindlustamine rannikutel, et kaubateedel liiklevate laevade meeskonnad leiaksid häda korral omakeelset abi rannaküladest. Sellega on seotud rannarootslaste elama asumine Soome lahe randadele ja saartele.



Samal sajandil toimus ka meie ajaloo pöördeline sündmus, Jüriöö ülestõus. Taani kuningas oli pantinud Harju- ja Virumaa Saksa Brandenburgi krahv Ludvigile. Kuna kuningavõim oli nõrk ja oli karta maa mahamüümist Saksa Ordule, otsisid väikevasallid, kelle hulgas oli ehk ka eestlasi, liitu noore Rootsi kuningaga.

Jüriöö sündmuste õhutajaks võis olla üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Pärast talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks.

Ka Põhja-Eesti ja Tallinn olid tollal Skoone keskuse Lundiga tihedalt seotud. Tallinna piiskop Olav käis 1328. aastal sisse õnnistamas Ystadi kirikut Skoones. Piiskop Olav oli seotud eestlastest ülikutega, ta vangistati jüriöö sündmuste käigus Paide ordulinnuses koos nelja eestlasest kuningaga, nagu kirjutab ordukroonika. Oletada võib, et ta oli ennegi eestlastest kuningatega kokku puutunud ning neile ka Skoonemaa loost rääkinud.

Eesti ala oli tollal jagatud kolme võimu vahel. Harju- ja Virumaa kuulusid Taani kuningale, Tartu- ja Saare-Läänemaa paavstile alluvatele piiskopkondadele ning Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa Saksa Ordu Liivimaa harule. Need olid tihti vaenujalal piiskopkondade ja Padise kloostrivendadega, nagu toob esile Uku Masing raamatus «Vaskuks ja vikaaria Lohult».

Masing oletab, et jüriöö sündmuste taustaks oli Harjumaa ja Virumaa vasallide soov vabaneda saksa orduvendade vägivallatsemisest, alistades Liivimaa Ordu. Selleks toimiti koostöös Taani asehalduri, piiskopkondade ja Padise kloostriga. Tuge otsiti ka Rootsi kuningalt, kes saatis Tallinna reidile appi Turu ja Viiburi foogtid laevastikega.

Eesmärk jäi saavutamata. Harjumaa ja Virumaa müüdi 1346. aastal Saksa Ordule, kes jättis maa hallata Liivimaa Ordule. Rootsi kuningas annetas pärast jüriöö sündmusi Padise kloostrile alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos. Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsingi linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks.

Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele.

Ranna-alade rahva koostöö Eesti ja Soome vahel on kestnud läbi aegade. Soomlased osalemas meie Vabadussõjas, meie mehed Talvesõjas ja jätkusõjas, noored, haritlased ja paljud teised õppimas, õpetamas ning töötamas üksteise juures. Õppides tundma Soome lõunaranna haldusajalugu, võime sealt leida jälgi meiegi esivanemate mõttetööst ja otsustamisoskustest. Rõõm on selle juures tõdeda, et Soome laht pole enam meie rahvaste lahutajaks, vaid tõeliseks koostöö ning üksteiselt õppimise sillaks.

Tagasi üles