Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mall Hellam: lõimib, ei lõimi... lõimib!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam. | FOTO: Marina Puškar

Viimastel päevadel on Eesti meeli elevil hoidnud talveunest ärganud karu. Inimesed suhtuvad temasse ühelt poolt distantseeritud austuse, teisalt hirmuga; ta on ju kogu aeg meie kõrval elanud.

On hästi teavitatud, mis tuleb teha, kui karu peaks ootamatult kurjaks saama – selga mitte pöörata, mitte ära joosta. Ka viis aastat tagasi olid kõik teadlikud Vene karu olemasolust, kaasmaalastepoliitikast, idanaabri ettearvamatusest ja potentsiaalsest ohust. Ometi pronksööd tulid. Mäletan, et ühel hetkel valdas mind tunne, et kesklinnas Pärnu maanteel ei olnud enam Eesti riiki.

Pronksöö suutis pea peale pöörata arusaamad eestivenelaste lõimumisest ning tekitada olukorra, kus tuli lisaks Venemaa ees selja sirgeks löömisele vaadata ka peeglisse. Paljudel eestivenelastel on tänagi sageli tunne, nagu ta elaks väikses majas, mille sees on tegelikult peidus suurem maja. Elatakse väikses Eestis, aga tegelikult pungitab uksest ja aknast välja Venemaa.

Vene noorte endi suust on kuulda olnud, et vaevalises lõimumises on oma osa olnud venekeelsetel koolidel, kus Eesti ajaloo käsitlemine toimub stiilis «eksamiks on vaja teada nii, aga tegelikult oli naa». Seega pole ime, et Praxise poolt ja Marju Lauristini juhtimisel läbi viidud uuring sedastas, et suurenenud on täielikult integreerimata inimeste hulk.

Kuigi eesti keelt osatakse rohkem, näevad paljud eestivenelased selles vaid praktilist vahendit omaenda konkurentsivõime säilitamiseks ning tegelikku sotsiaalset ja kultuurilist sidet meie riigiga ei tunta.

Noorteühingu Avatud Vabariik liikmeid ning mitmeid teisi, kes on avalikkuses Eesti eest seisnud, on sageli just Eesti venekeelne kirjutav meedia sildistanud integrastideks. Uskumatu, et inimesi, kes on omandanud eesti keele ning kes kirjutavad ja räägivad sellest, millest räägib Eesti meedia iga päev, on mitte just väiksele osale muukeelsest elanikkonnast põlastusväärsed.

Venemaa võimude surve on lähivälismaal olnud väga ühemõtteline – veebruaris Tallinna külastanud vene inimõiguslase Ljudmila Aleksejeva sõnul on Vene propagandatöö tubli tulemusena Putinit toetavate Vene kodanike protsent Venemaa naaberriikides suurem kui Venemaal keskmiselt.

Venemaa oli viis aastat tagasi ja on suurel määral praegugi televisiooniühiskond. Vahepealsete aastate jooksul on küll toimunud plahvatus sotsiaalmeedias ning mitmed blogijad, nagu näiteks Aleksei Navalnõi, on tõusnud Venemaal superstaaristaatusesse, kuid laiemas plaanis on meedial lastud teha vaid väikseid samme avanemise suunas.

Sealsed telekanalid annavad – küll ettevaatlikult – mõnikord sõna ka opositsioonipoliitikutele, kuid üldjuhul ei jää nende hääl kõlama. Tuntud kodanikuliikumise aktivisti Ilja Jašini sõnul pole Vene telekanalites ühtegi otsesaadet. Olen ise Vene vestlussaadete püsijälgija ja mind paneb jätkuvalt hämmastama see, et lõviosa riigi kontrollitavate kanalite saadetesse kutsutud vene vaimueliidi esindajatest – enamasti tuntud kunstiinimesed või lugupeetud teadlased – tulevad ikka ja jälle suurriikliku šovinismi ja minevikuihalusega.

Mida teha? Õiguskantsleri meelest tuleks muuta kodakondsusseadust – tunnistada automaatselt Eesti kodanikuks halli passiga vanematel sündinud lapsed. See aitaks kaasa Eesti kodanikuidentiteedi väärtustamisele, kuid üksnes sellest sammust jääb kindlasti väheks.

Aprillirahutuste järel lõviosa valitsejate lubadustest lahtus ning tagatipuks suleti 2009. aastal ka rahvastikuministri büroo, millest oli kujunenud lõimumisele omamoodi tugipunkt. Siin saaks tegelikult riigi poolt jäetud tühimiku täita Eesti üha tugevnev vabakond ja mõistagi ka üksikisikud.

Näiteks mõne aasta eest sündis idee, mille eesmärgiks oli venekeelsete koolide õpetajate toetamine eesti keele õppimisel. Lisaks pronksööde vapustustele oli selle taustaks veel juba kümmekond aastat ette valmistatud, kuid väheste tulemusteni jõudnud venekeelsete koolide eestikeelsele õppele ülemineku reform.

Eesti inimeste huvi hakata vene koolide õpetajate mentoriks ületas igasugused ootused. Mäletan, kuidas Avatud Eesti Fondi tollane lõimumisprogrammide koordinaator mattus sooviavalduste kuhja alla.

Inimeselt inimesele kontaktist sündinud mõju on eriti hästi nähtav Ida-Virumaal, kus eesti- ja venekeelsed õpetajad lõid seltsi, millest kasvas välja venekeelseid koole ja eestikeelseid vabaühendusi ühendav ettevõtmine. Mentorluseks võib pidada ka fondi ligi kümme aastat tagasi algatatud programmi, mille käigus vene lapsed elasid suviti eesti perekondades.

Nii Eesti demograafiline kui geopoliitiline olukord on ainulaadsed, seega on teinekord vaja astuda «kastist välja». Ühest küljest võime alati öelda, et meie majanduslikud võimalused on piiratud ning küll aeg teeb oma töö. Teisalt ehk just seetõttu, et meil pole hiiglaslikke summasid, on vaja üles leida ja ära kasutada siinsete inimeste tahet ja valmidust aidata kaasa olukorra parandamisele.

Tagasi üles