Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Bassipidu kõige kiuste

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Üks bassiässadest Mai Jõgi kolmapäevaselt bassikontserdilt. | FOTO: Heiti Kruusmaa

Festivali Jazzkaar näib tänavu saatvat mõningane ebaõnn. Kui avakontserdil esinema pidanud Amadou & Mariami sunnitud asendamine maineka Zap Mamaga võis paljude jaoks olla õnnelik õnnetus, siis kolmapäeval vahetult enne kontserti selgunud tõik, et maailma parimate jazz-bassistide sekka kuuluva ameeriklase Christian McBride’i etteaste jääb Poolas juhtunud liiklusõnnetuse tõttu ära, valmistas publikule kindlasti musta meelehärmi.


Usun, et suur hulk kuulajaist oli tulnud jahtima just nimelt bassihelisid. Kuid ega need kõlamata jäänud. Soojendusbändina reklaamitud kodumaine Aces Of Basses võttis enda kanda õhtu peaesineja rolli ja sai sellega hästi hakkama.

Esmalt astus üles ootamatult esinemispakkumise saanud pianist Kristjan Randal­u, kes suutis lühikese etteaste jooksul ohtralt korda saata, demonstreerides oma suurepärast mängutehnikat, kõlakultuuri ja fantaasialendu.

Seejärel tuli lavale Aces Of Basses ehk bassimängijad Raul Vaigla, Peedu Kass, Mihkel Mälgand ja Mai Jõgi ning trummar Reigo Ahven. Ühele pillile, selle eri tüüpidele ja võimalustele keskenduva kava keskmes on paratamatult mängutehniline bravado, kuid õnneks oli nelja bassisti etteaste ka meeldivalt vaheldusrikas ja mitmes mõttes targalt lavastatud.

Sellise projekti puhul võib tekkida kartus, et bassistid keskenduvad liialt oma pilli madalale registrile ja istuvad seal nagu põrsad poris. Õnneks olid bassikvarteti instrumendid piisavalt eritüübilised (neljakeelsest elektribassist fretless-bassi ja akustilise kontrabassini) ja ülesanded diferentseeritud, muljet üheülbalisusest või kammitsetusest ei tekkinud.

Lood olid leidlikult arranžeeritud, eriti jäi meelde Peedu Kassi «Cinema Paradiso». Kõlas virtuoosseid soolosid ning vana fusion jazz’i vaimus gruuvi.

Mihkel Mälgand oli oma kuuekeelsel bassil sageli pigem akordisaadet mängiva kitarristi rollis, kontrabassi taga seisev Peedu Kass vastutas tihti toeka alusmüüri eest. Oleks Christian McBride oma Eesti ametivendi kuulnud, lausunuks ta kindlasti tunnustavaid sõnu.

Aces Of Basses olekski võinud algusest peale olla üks festivali peaesinejaid. Eesti muusikud väärivad suuri võimalusi. Seekord tuli mängu force majeure, kuid mõnel järgmisel aastal ootaks, et Jazzkaar pakuks pealava ka mõnele loominguliselt lennukale kodumaisele ettevõtmisele.

Jazzkaar

Kristjan Randalu
«Aces Of Basses»
25. aprillil Tallinnas Merepaviljonis

Tagasi üles