Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ära pane pahaks, Oskar!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Päris raske teine: Arvo Kruusement on saanud Toomas Hendrik Ilveselt kätte kuju, mis kannab esimese eesti filmimehe Johannes Pääsukese järgi nime Johannes. | FOTO: Sille Annuk

Eesti rahvas valis sajandi armastatuimaks mängufilmiks «Kevade».

Kui filmilavastaja ja -stsenarist Arvo Kruusement (84) asus intervjuud andma, pani ta rahva lemmikuks kuulutatud «Kevade» eest saadud kolme-neljakilose Johannese kuju kaenlast lauale ja ütles selle kohta: «Tugev eesti mees.»

Sajandi rahvafilmi valimine käis Postimehe veebiväljaandes mitu kuud. Kas te jälgisite hääletamist?

Ei jälginud, mina neid masinaid ei kasuta.

Mis tunne teil nüüd on, kui «Kevade» on tunnistatud avalikul hääletamisel sajandi parimaks?

Tunne on tugev ja hea, et rahvas peab lugu sellest, mis on tehtud. Selles see asi ongi, et me ju teeme rahvale filme, mitte oma tuttavatele ja sõpruskonnale ja siis imetleme teineteist.

Rahvale on tarvis teha, ja mida rohkem vaatajaid, seda uhkem. Sinnapoole peab püüdma. Vaataja taipab kohe ära, kus on võlts ja vale, ega lähe seda vaatama.

Mida arvate eesti filmi sajandipeost?

See on filmirahvale väga vajalik. Kui me tahame filmikultuuri edendada, peame sellega tegelema. Lihtsalt on tarvis teha ja ka võimalused leida, sest tühja koha pealt ei sünni ju mitte midagi.

Millise pilguga vaatasite autasustamistseremoonial esitatud videoklippi «Kevade» selle stseeni filmimisest, kus Arno on suure palavikuga voodis?

Mind oli seal hästi parodeeritud. Ma aplodeerisin kõvasti.

Kas mäletate ka «Kevade» esilinastust, mis oli Ekraani kinos Tartus 5. jaanuaril 1970?

Jaa. See on mul selgesti meeles. Oli külm talvehommik, sõitsime Tartusse ja kui kino juurde jõudsime, siis nägime, et ümber kino on kaks-kolm tiiru rahvarida. Ma mõtlesin, et no nüüd pean oma naha turule tooma, aga ei olnud viga, rahvas plaksutas ja oli rahul.

Sellest päevast on Ekraani kino hoidnud alles vanu fotosid. Ühel neist kõnelete Oskar Lutsu lese Valentinaga. Millest te vestlesite?

Mina rääkisin temaga Oskar Lutsust ja sellest, et Oskar Luts oli ka ise stsenaariumi kirjutanud ja tahtis, et «Kevadest» film tuleks, ja et vend Theodor Luts käis tal abis. Sellest me Valentinaga rääkisimegi.

Mida te ütleksite Theodorile, Valentinale ja Oskar Lutsule endale praegu?

Ütleksin, et ärgu pangu pahaks, kui film ei meeldi.

Mida te ütleksite filmivõtetel Palamusel osalenud «Kevade» lastele, kui nad oleksid praegu kõik siin Tartus?

Mis ma ütleksin... Ma räägiksin ühe loo...

Ma olin 1970. aasta augustis puhkusel tervisevetel Karlovy Varys. «Kevade» oli juba dubleeritud tšehhi keelde. Minu raviarst oli seda näinud ja ütles: «Hämmastav, et ühel väiksel rahval on nii palju ilusaid ja andekaid lapsi.» Ma ütlesin, et meil on kõik niisugused. Ta ütles: «Siis te olete üks suur rahvas!»

Ja see on kõige suurem kiitus, mis «Kevade» laste kohta on mulle öeldud.

Kui nüüdsetes kirjandustundides tuleb teemaks Lutsu «Kevade», piirduvad paljud õpilased filmi vaatamisega ja jätavad jutustuse lugemata. Film on saanud suuremaks kui raamat. Mis te arvate niisugusest asjaolude arengust?

Film on kvintessents, jutustusest on välja võetud kõige olulisem ja tähtsam. Kui nad raamatut ei loe, siis nad kõige olulisemat küll ei kaota, aga kes armastab Lutsu, see lugegu ikka «Kevade» mõlemad osad läbi.

KüSITLUS
Millise tervise juures on 100-aastane eesti film?

Mark Soosaar

dokumentalist
Eesti filmil on harukordne haiguslugu. Sündis ta arengupeetusega, jäädes terve inimpõlve maha tollasest rootsi, saksa, vene filmikunstist. Vaevalt meheikka jõudnud, kastreerisid teda okupatsioonivõimud. Kodumaa vabanemisel tabas meie filmikunsti raske infarkt. Nimelt sellal, kui kõik riigiteatrid ellu jäeti, surmati Eesti ainus kutseline filmistuudio Tallinnfilm. Ent kultuurkapitali elekter tõmbas eesti filmi südame uuesti käima ja see tuksub tänaseni. Seda tänu paljudele loojatele, kes ei tee filme rikkaks või kuulsaks saamise nimel.

Sageli hakkab vanakese süda kloppima – kui tuleb uus auhind rahvusvaheliselt festivalilt. Vahel jätab 100-aastane süda lööke vahele ka. Siis, kui mõtted lähevad üldhariduskoolidele, kus võiks, aga kus ei õpetata suhtlema audiovisuaalses keeles. Keeles, mida mõistavad kõik maailma rahvad ning mis on eesti filmi ellujäämiseks tähtsam kui hapnik.

Priit Pärn
«Viimse reliikvia» kaskadöör
Mulle ei meeldi, et kogu selles saja-kampaanias võrdub eesti film automaatselt eesti mängufilmiga. Et animatsioon välja jäetakse, on juba harjumuspärane, kuid nüüd on ka dokumentaalfilm nulliks tehtud. Otsustasin, et mina seda mängu kaasa ei mängi.

Mart Kivastik
kirjanik ja režissöör
Ma ei arva, et ta oleks väga haige, aga ta on vaene. Aga nagu juba Athos ütles: väikese rahaga ei tehta suuri asju, veel vähem filmi. Nii et selles suhtes peaks Eesti riik ümber mõtlema. Soomlased, enne kui sealt midagi tulema hakkas, matsid oma filmi lõputult raha, ja alles siis sündis soome film, mida enne eriti ei olnudki, aga mida nüüd võime vaid kadestada. Ammu aega tagasi oli vastupidi. Ja isegi kui meil raha ei ole, tuleb seda mõistlikult kulutada.

Miskipärast arvatakse, et stsenaarium sünnib iseenesest. Oodatakse, et ehk ta kuidagi sünnib. Asjade eest ollakse eesti filmis nõus maksma, valguse, toolide ja laudade, isegi näitlejate eest, aga mitte loo eest. Kuni stsenaarium ei ole tähtis, ei tule filmi ka. Kulunud tõde muidugi. Filmi sihtasutusel on küll, kuhu areneda. Ja ei olegi tähtis, kas eesti filmiasja ajab sihtasutus või instituut. Nemad ise on Cannes’is ja Berliinis alati kohal. Sinna võiksid jõuda ka meie filmid. Nii et ehk terveneme.

Manfred Vainokivi
dokumentalist
Kujutagem endale ette situatsiooni: on juubel, juubilar istub laua otsas, kõikide klaasid on täidetud tervisenapsuga ja siis tõuseb laua ääres püsti külaline, kes tahab teatada järgnevat: «Kallis juubilar! On saabunud paras hetk teatavaks teha, et teil on vähk!» Kui võtta eesti filmi patsiendina, siis iga arst määraks talle erineva diagnoosi. Vaatamata diagnoosidele toimib eesti film ka saja aasta pärast. Mina ilmselt olen selleks ajaks küsimustest vabastatud.

Lembit Ulfsak
(filmi)näileja
Ta nagu algab praegu otsast pihta, sest uus põlvkond lavastajaid ja kirjutajaid on saanud väga hea hariduse või alles omandab seda. Eesti filmi kõige kroonilisem häda on rahapuudus. Kui rahastamine ei suurene, jääbki film kiratsema. Režissöör ei saa konkureerida teiste maade filmidega, ta ei saa teostada oma häid mõtteid, kui need jäävad rahapuuduse taha. Sest filmis maksab iga aevastus kümme eurot. Nii et kui eestlased tahavad head ja konkurentsivõimelist filmi, peab praegune eelarve vähemalt kümnekordistuma. Muidugi võib teha filmi näiteks ühest mehest, kes vaatab poolteist tundi oma naba. See on üsna odav. Millegipärast usun, et tuleb ka parem aeg.

Rein Maran
loodusfilmide režissöör
Usun, et eesti film on seisus, kus ta hakkab keskeakriisist välja tulema. Kriisi sattus ta juba Eesti vabanemisega seoses, kui filmisituatsioon kardinaalselt muutus ja katkestas ka uute haritud tegijate pealetuleku. Tuli üles ehitada oma filmiharidus, mis kogub jõudu ja areneb siiamaani ja mille vilju me tegelikult juba tükk aega maitseme. Kui vaadata kas või seda, kes praegu filmis ilma teevad, siis on need ju meie enda kooli esimesed lõpetajad: Jaak Kilmi, Rainer Sarnet jt. Igatahes on peale kasvanud uus ja huvitav põlvkond, ja kui nüüd veel materiaalne baas – ma ei mõtle siin niivõrd raha, kuivõrd tehnoloogilist baasi, mis on filmide tootmiseks hädavajalik – ka järele jõuaks... Ühte näitas see sajandipidu veel: seda, et me vajame selliseid filmile pühendatud pidulikke üritusi, kas või iga viie aasta tagant.

Joosep Toots
mõisavalitseja
Tervis on kohe väga paha. See parem jalg... Sellel on ishias sees. Valutab ja kisub krampi. (Optimistlikumalt.) Aga pole midagi. Ma teen talle heinapebre vanni ja vihtlen nõgestega üle, küll ta siis paraneb.

Maria Avdjuško
(filmi)näitleja
Tegelikult on see vaimustav, et sellisel pisikesel rahvakillul on oma elujõuline filmikunst. Ka neid lemmikfilme on selle saja aasta jooksul tehtud piisavalt. Vaatamata sellele kiruvad eesti filmi nii kriitikud kui vaatajad, nii et erilist armastust ja usaldust meie vastu pole. Ka filmipidu Tartus tekitas tunde, nagu oleks Nõukogude aeg olnud filmi kuldajastu. Ükski viimaste aastate film («Lotte» välja arvatud) ei väärinud äramainimist.
Ilmselt oleme jõudnud jälle murdeikka, kus ootusi ja küsimusi on õhus palju, aga võimalusi ennast tõestada ja teostada vähe. Küllap peamegi eesti filmi iga uue filmiga uuesti looma, ja ma usun, et suured õnnestumised on veel ees. Lihtsalt tahaks, et Eestis tehtaks rohkem filme.

Peeter Urbla
režissöör ja produtsent
Usun, et tervis on päris hea. Palju noori on juurde tulnud, nii koolitatuid kui neid, kes on end ise üles töötanud. Teiselt poolt sai populaarseima filmi preemia vanameister Arvo Kruusement. Nii et põlvkondlikult tundub tasakaal majas olevat. Iseasi on, kuidas suudetakse seda potentsiaali ära kasutada. Rahvuslik raha on suhteliselt pisike ja selle jagamine üpris kallutatud, vähemalt seni. Aga võib-olla just selles ongi väljakutse, mis suhteliselt hea tervise juures oleva eesti filmi ees seisab. Tundub ka, et iseäranis aktuaalseks on saanud küsimus, millest üldse ühe filmitegemise õnnestumine tänapäeval sõltub: kas headest ideedest, suurepärastest lugudest, näitlejatest ja režissööridest, levikanalitest... Kõik see on intensiivses muutumises ja tavapärased skeemid ei näi enam edukalt toimivat – mida aeg edasi, seda tähtsamaks hakkab muutuma konkreetne sihtauditoorium. Ja see on väga erinev. Üha raskem on teha filme kõigile.

Mida soovida? Säilida võiks žanriline mitmekesisus, mitte minna ainult festivalifilmi või kommertsi peale välja. Võimalik on muidugi ka mingi kontsentreeritud programm, mis mõneks aastaks kogu eesti filmitööstuse allutaks, et siis tugeva löögijõuga rahvusvahelisele areenile minna. Nagu taanlased omal ajal Dogma 95ga. Sellele peaks siiski eelnema põhjalik analüüs.

Rao Heidmets
animafilmirežissöör
Eesti film nagu muu maailmgi ujub kolme vaala seljas. Isa – animavaal, ema – dokivaal ja poja – mänguvaal. Tervis on kogu perel korras. Praegu jälgivad ema-isa tähelepanelikult poja arengut. Praegu viitavad kõik märgid tulevasele geeniusele. Geenid on ju lapsel head. Selline geenius aga tahab teadagi palju süüa – tea, kas vanemate rahakott vastu peab...

Tagasi üles