Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Abdul Turay: nähtamatu ja imeilus eesti film

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Peeter Langovits

Abdul Turay kirjutab, et Eesti peamine panus maailma kinokunsti on see, et siin filmiti Tarkovski ulmeklassika «Stalker». Eesti filmi peamine probleem on levitamine, sest väljaspool Eestit pole eesti filmiklassikat üldse võimalik näha.

Seekord ei räägi ma üldse poliitikast, vaid hoopis kultuurist. Et eesti filmikunst tähistab sajandat sünnipäeva, võtan minagi just sel teemal sõna.

Laename metafoori tänapäeva ameerika filmikunsti, kuidas seda öeldagi, «meistriteosest» «Raskelt armunud», mille peaosa mängis Jack Black.

Filmis on stseen, kus Jack Black küsib teiselt vandeseltslaselt, et kui ta kohtuks kõige kaunima naisega – kelleks on Linda Carter, kui see peaks kedagi huvitama –, siis kas ta peaks välja tegema, kui ka kõik teised peaksid naist inetuks?

«Ei!» vastab kaaslane vähimagi kõhkluseta. «Sest kõik teised võivad eksida.»
Arendame seda mõtet edasi. Meessoost lugejad, kas te läheksite kohtama imeilusa ja nähtamatu või hoopis tavalise ja nähtava neiuga? Kui edevad te olete? Kas on mõtet minna kohtamisele modelliga, kui keegi teda ei näe?

Eesti filmikunst on imeilus ja nähtamatu.

Mõned eesti filmigurud tahavad panna teid uskuma, et Balti filmid on läänes tuntud, et Eesti on tuntud vähemalt oma tipptasemel animafilmidega. Ärge uskuge sellest sõnakestki.

Uskuge mind: keskmise filmisõbra silmis on Eesti peamine panus maailma kinokunsti see, et siin filmiti Tarkovski ulmeklassika «Stalker».

Ometi on ka väikeriigil võimalik tõmmata endale tähelepanu väga andeka filmilooja ja korraliku levitamisega. Ma tunnen inimesi, kes on külastanud Soomet Aki Kaurismäki pärast. Eesti lood nii head veel pole. Kes on vaadanud enam kui üht eesti filmi, on juba varem Eesti vastu huvi tundnud.

Peamine probleem on levitamine. Ma avastasin selle, kui vestlesin ühe ameeriklasega, kes on mitu aastat Eestis käinud. Ta ei ole eestlasega abielus, Eesti on talle lihtsalt hobi.

Ta andis uhkusega teada tervest hulgast eesti ja Balti filmidest, mida ta oli näinud: «Sügisball», «Klass», «Sigade revolutsioon», «Georg», «Detsembrikuumus» ja hulk väiksemaid sõltumatuid filme kogu piirkonnast, millest ma polnud kunagi kuulnud.

Ta ei olnud näinud «Kevadet» ega «Viimset reliikviat». Ta ei olnud neist isegi kuulnud.
«Ma tunnen Balti, eriti aga eesti filmikunsti päris hästi,» ütles ta enesekindlalt.

Eesti filmiklassikat ei ole väljaspool Eestit üldse võimalik näha. Internet kui levitamisvahend ei aita siin sugugi kaasa. Proovige näiteks osta filme «Sügis» või «Mehed ei nuta» maailma suurima internetimüüja Amazoni käest. Neid lihtsalt ei ole. «Sügisballiga» on lihtsam, seda võib vaadata striimina otse oma arvutis – kui elad USAs, aga mujal mitte. Sellest ka mu Ameerika sõbra suureline uhkustamine.

Asjade praeguse seisu juures peavad isegi need, kes on juba estofiilid, eesti filmide vaatamiseks viibima füüsiliselt Eestis.

Järgmine probleem on peenekoelisem, aga eelnevaga seotud. Film kujutab endast akent kultuuri. Filmid, mis inimestele kõige enam korda lähevad, ei pruugi kattuda nendega, mida armastavad kriitikud.

Oskar Lutsu triloogia on eesti hingele lähemal kui tänapäevasemad filmid, sest selles kajastub see, kuidas eestlased on alati elanud. Need on filmid maast ja inimestest. Kõik eestlased on näinud «Sügist», aga kaugeltki kõik eestlased pole näinud «Sügisballi».

Nende filmide rütm ja kulg on nii hästi teada, et see on otsekui kõigile omane taustamüra.

Kui keegi ütleb tõsielusarjas või päriselus «Andke mulle kirves!» või «Meil viisid kapsaraua ära ega toonudki tagasi» või «Mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma?», siis heliseb see kohe teistes vastu. Eestlane mõistab, mida sellega mõeldakse, ja reageerib sellele emotsionaalselt. Ta mõtleb kohe tagasi ajale, mil ta seda väljendit kuulis, kus ta parajasti viibis, mida tegi. Välismaalastel niisugust emotsionaalset tausta pole.

See avaldub mõistagi mõlemat pidi. Anglosaksi kultuuril on oma kultuuripagas. Peab olema tõeliselt angliseerunud eestlane, et emotsionaalselt reageerida filmis «Avatar» kohale, kus öeldakse: «See pole enam mingi Kansas, see on Pandora.»

Ma olen kindel, et mu kunagine kallim ei mõistnud mind lõpuni, kui ma talle ütlesin: «Frankly, my dear, I don’t give a damn.» («Ausalt, mu kallis, see ei lähe mulle korda.»)

Sellises olukorras peab isegi estofiil, kui ta tahab mõista põhjalikult eesti filmi, vaatama seda koos eestlastega.

Mõned asjad lihtsalt lähevad tõlkes kaotsi. Jaan Krossi poolautobiograafilise romaani põhjal vändatud teleseriaalis «Wikmani poisid» on stseen, kus vana Wikman hurjutab üht õpilast turul müümise eest. Poiss ütleb, et ta vajab raha ja tal pole muud võimalust.

Koolidirektor lõpuks leebub, ent lausub poisile naljaga pooleks, et ta ei tohi kanda seal koolimütsi ehk musta nokkmütsi, sest «inimesed ütlevad, et Wikmani poisid ei ole ainult turukaupmehed, nad on ka vapsid».

Kuidas peaks ometi tõlkima «vapse» inglise või üldse mis tahes keelde? Praegune tõlge on lihtsalt «fascists».

Alles siis, kui ma olin elanud Eestis juba õige mitu aastat ja vaatasin filmi uuesti, mõistsin, et olin sellest täiesti valesti aru saanud.

Andkem välismaalastele võimalus avastada eesti filmiklassikat. Nad võivad hakata neid sootuks kõrgemalt hindama. Eestlased kipuvad kodumaist filmiklassikat vaatama nagu zombid. Nad on neid näinud nii sageli ja nii varasest lapsepõlvest peale, et isegi enam ei mõtle, millest need kõnelevad.

Kriitilise pilguga välismaalane paneb tähele, et «Viimne reliikvia» kõneleb tegelikult rahast.

Abt soovib reliikviat, et palverändurid tuleksid kloostrisse ja maksaksid munkadele palvete eest, millega lunastada nende patte. Toona võisid kloostrid lunastuse pakkumisega õige rikkaks saada. Neil on isegi väike keraamikakoda, kus valmistatakse müügiks püha Birgitta kujukesi. Suveniiriäri keskaja turistidele. Ent sellest pole abi, kui pole reliikviat. Film on kiriku- ja kapitalismivastane, niisiis Nõukogude vaatepunktist ideoloogiliselt kõlblik.

Välismaalane võiks hakata seletama «MacGuffinist» ehk võtmetähtsusega esemest, leida sarnasusi teiste filmidega alates «Malta pistrikust» kuni Hitchcocki ja Indiana Jonesi filmideni.

Et eesti filmide austajad on estofiilid, on see, mida me soovime filmis näha, omajagu erinev sellest, mida soovib nii-öelda keskmine kodanik.

«Sügisball» on jama juba sellepärast, et estofiil võtab selle filmi vaadata eesti keele harjutamiseks ja siis ei ütle esimesel kümnel minutil keegi sõnakestki. «Polli päevikud» on veel hullem, sest seal räägitakse saksa keelt. «Mina olin siin» on aga suurepärane, sest sealt saab kiiresti teada hulga, hmm, kasulikke sõnu.

Ja veel üks tähtis asi, mida tahaksin öelda. Olge ettevaatlik, kui laenate eesti filmi või Eesti temaatikat puudutava filmi mõnele estofiilile. Ma salvestasin kunagi väga haruldase filmi «Kirjad idast» ja laenasin selle hiljem ühele estofiilile. Selles mängisid Mikk Mikiver ja Kaljo Kiisk. Päris põnev on vaadata, kuidas nad kõnelevad inglise keeles.

Film kõneleb ühest Briti eesti naisest, kes 1990. aastate algul külastab esimest korda üle neljakümne aasta Eestit. Paraku ei suutnud ma taibata, et see lugu on mu sõbra elukäigule nii lähedane, et ta ei suuda enam sellest filmist loobuda. Ma ei olegi seda tagasi saanud.

Olen neli aastat igati püüdnud filmi endale tagasi või uuesti hankida. Kui kellelgi peaks see leiduma, võib minuga ühendust võtta.


Tagasi üles