Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Õllemüüja bürokraatia vastu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aleks Verner näitab OÜ Elav Õlu müügileti juures, kuidas käib pastöriseerimata ja filtreerimata õlle laskmine plastpudelisse. | FOTO: Toomas Huik
Vaadil oleva kirja järgi on see õlu valminud Kagu-Läti väikelinna Krāslava tehases. | FOTO: Toomas Huik
Selle õlle maitse on parim 48 tunni jooksul alates villimisest. | FOTO: Toomas Huik

«Ei jõudnud lahendust ära oodata, mõtlesin, et alustame ja siis lahendame,» räägib Aleks Verner sellest, kuidas ta käib juba rohkem kui kaks kuud ametkondade vahet ning üritab selgust saada, kas ja kuidas ta võib Eestis lahtist õlut müüa.


Probleem on nimelt selles, et Verneri õlleäri on Eesti mõistes ainulaadne. Maardu ja Muuga vahel Altmetsa tee mändide vahel asuvas Maxima kaubanduskeskuses avas ta ligi kaks nädalat tagasi õllemüügileti. Sortimendis on kümmekond Läti ja Leedu elavat, see tähendab pastöriseerimata ja filtreerimata õlut.

Tegevus näeb välja natuke nagu baaris: seina külge on kinnitatud õllekraanid, letil on hinnakiri, kuid konks on selles, et õlut ei lasta siin klaasi, vaid pudelisse. Klienti valib sordi ja pudeli suuruse, müüja laseb pudeli õlut täis, keerab korgi peale, silt ka pudelile («Parim enne: 48 tundi pärast villimist» – tegu on ikkagi elava õllega) ja annab üle leti ostjale.

See tegevus on aga pannud Eesti ametnikud kukalt kratsima, sest ehkki see pole justkui otseselt keelatud, pole see kusagil ka selgelt lubatud. Niisiis – mida teha? Pigem ikkagi keelame, on ametkonnad lõpuks järeldusele jõudnud.

Milles seisneb juriidiline probleem? Õlut võib Eestis müüa praegu kahte moodi: baaris klaasiga ja poes pudeliga. Verneril on mõlemaks – nii toitlustuseks kui ka jaemüügiks – load olemas. Tema praeguse tegevuse komistuskivi on aga see, et pudelitele keeratakse kohapeal kork peale ja see on juba villimine ehk õlle tootmine. «Aga ma ju ei tooda, ma ostan õlle sisse,» selgitab ettevõtja.

Asi pole aga pelgalt selles, kuidas tegevust defineerida, vaid konkreetsetes tagajärgedes. Alkoholi saab toota ainult aktsiisilao territooriumil väga spetsiifiliste nõuete järgi ja loomulikult tuleb sellisel juhul ka aktsiisi maksta.

«Minu müüdavalt õllelt on aktsiis juba ära tasutud. Kui ma teen siia veel oma aktsiisilao, siis pean aktsiisi maksma ka teist korda,» protesteerib Verner. «Isegi maksuamet ütles mulle, et kaks korda aktsiisi maksmine pole õige.»

Suurtootjad eelisseisus

Lisaks juriidilisele nüansile tuleb mängu ka puhttehniline. Aktsiisilaole on kindlad nõudmised, see peab olema eraldatud territoorium, palju spetsiifilist paberimajandust, muu hulgas iga väljaminev kaubasaadetis saatekirjaga varustatud.

Kujutage ette, kuidas müügikohas iga pooleliitrine õllepudel kusagilt läbi vaheseina saatekirjaga ostja kätte jõuab. See pole lihtsalt võimalik, eriti siis, kui aastaga on plaanis avada 20–30 sellist müügipunkti, nagu Verner räägib. Kas tõesti tuleb igaühe juurde teha oma aktsiisiladu...

«Eesti seadused on tehtud suurte õlletootjate näo järgi,» kommenteerib tekkinud konflikti õllekoolitaja Ilmar Räni. «Ametnikud aga lähtuvad standardist ja kui miski standardile ei vasta, siis ametnikud oma mugavustsoonist välja tulla ei taha.»

Räni sõnul on see tegevus (kraanist pudelisse õlle laskmine – toim) mujal maailmas suur ja kasvav osa õlleäris. Ameerikas tähistatakse sellist lahtise õlle müümist terminiga growler. See on populaarne ka Suurbritannias ja Saksamaal.

Õlu kui käsitöö

Verner tunnistab, et ka tema idee tuli Lätist, kus selliseid õllemüügipunkte on tekkinud hästi palju. Eestis on aga kõik ametkonnad – majandusministeerium, veterinaar- ja toiduamet ning maksuamet – jõudnud järeldusele, et siin niimoodi tegutseda ei või. Kuigi tuleb lisada, et vähemalt veterinaarameti ja maksuameti vastustest kõlab inimlik mõistmine stiilis «midagi kriminaalselt pole, saame aru, aga mis teha, seadus on seadus».

«Tundub, et tegu on lihtsalt reguleerimata alaga,» möönab näiteks veterinaar- ja toiduameti vanemspetsialist Kertu Vint.

Lõpuks ei ole asi vaid ühe ettevõtja käekäigus ega isegi mitte suhtumises – lubatud on vaid see, mis on seaduses kirjas, ja mis ei ole, see on keelatud –, vaid ka selles, kuidas õlleturule uusi tulijaid tuua.

Eesti Ekspress vahendas mullu kuulsat Briti õlleeksperti Tim Webbi, kelle sõnul on Läti ja Leedu õlletootmine Eestiga võrreldes palju-palju rohkem arenenud. Võib-olla on üks põhjusi muu hulgas just see, et seal on lahtise õlle müük lubatud ning näiteks Lätis on ainuüksi viimastel aastatel juurde tulnud kümmekond elavat õlut pruulivat väiketootjat, kes on oma müügiväljundi leidnud just sellistes müügipunktides.

Seda arvamust kinnitab ka Räni: «Eestis on kõige enam puudu nn käsitööõllest, väiketootjatest ja väikepartiidest. Meie ametnikud ja seadused ei soosi seda.»

Tagasi üles