Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mikko Fritze: topeltrõõm Lennusadama avamise üle

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mikko Fritze | FOTO: Priit Simson

Sihtasutuse Tallinn 2011 endine juht, nüüd Helsingi Goethe Instituudi juhataja Mikko Fritze kirjutab, miks Lennusadama avamine teda väga liigutab.

Paar nädalat tagasi leidsin oma laualt kutse Lennusadama avamisele 11. mail Tallinnas. Milline tore üllatus! Vaatan kalendrist, kas jõuan ikka minna. Jõuan.

Miks Lennusadama avamine mind nii väga rõõmustab? Esiteks – isiklikud seigad seoses vesilennukite angaaridega. Veel enne, kui Eesti riik angaarid 2006. aastal oma valdusesse sai, käisin seal tihti salaja uitamas. Ronisin aia vahelt sisse ja nautisin nende ehitiste uskumatut mastaapsust ja suurepärast akustikat. Iga käik sinna oli otsekui väike mõnus seiklus.

Alguses ma ei mõelnudki, et need on lennukiangaarid. Nimelt lasi tsaar Nikolai II ehitada need angaarid osana Peeter Suure merekindlusest, et kaitsta Soome lahte, aga eelkõige Peterburi, sissetungi eest. Selle teadmisega seoses meenus mulle mu vanaisa Rudolph Cramer von Clausbruch, kes oli 1920ndatel vesilennukipiloot.

Vanaisa rääkis mulle, kuidas ta Tallinna ja Helsingi vahet lendas. Sel ajal ei olnud lennukitel veel pealt kinniseid kabiine ja lendurid istusid seal vuhiseva õhu käes, lenduriprillid ees ja nahkmüts peas. Minu vanaisa siiski vesilennukiangaarist välja ei vuhisenud, sest tol ajal käis tsiviillennukite liiklus Ülemiste järvelt. Kuid hingesugulus oli ikkagi.

Kuigi kavas oli rajada kaks kompleksi, jäi angaaride ehitus 1918. aastal sõja tõttu pooleli. 1920.–1930. aastatel kuulusid vesilennukiangaarid Eesti mereväele ning Nõukogude Liidu ajal kasutati angaare ladudena. Sellise kolossaalse ehitise sõjaline nüanss on siiski kohatu, kuna oma suuruse ja ainulaadsuse tõttu on ta hästi märgatav nii maalt kui merelt.

Pealegi on kohati vaid kaheksa sentimeetri paksune betoonkoorik kaitseehitisena täiesti väärtusetu. Ilmselt oli tegemist ikkagi fanatismiga sellise uudse ja ainulaadse ehituse teostamisel ja angaaride roll sõjalise objektina oli pigem sümboolne, nagu progressi ja jõukuse märk.

Kuigi seosed vanaisa ja vesilennukite angaaride vahel jäid kaugemaks, kui alguses tundus, sain peagi hoopis uue isikliku kontakti Lennusadamaga. See juhtus siis, kui hakkasime tegelema Tallinna kultuuripealinna projektiga.

Püüdsime leida kontseptsiooni, mis oleks ühtaegu praktiline ja vastaks Tallinna vajadustele ning millel oleks ka poeetiline ja loominguline külg. Tekkis «mereäärsete lugude» idee. Soovisime avada Tallinna merele, et luua linnaelanikele parem elukeskkond ja rõhutada kunagise Hansalinna ning kauba- ja reisisadama pikka ajalugu.

Üks esimesi, kes meie mõttest kinni haaras, oli Urmas Dreseni meremuuseumi meeskond. 2009. aastal oli alanud vesilennukite angaaride restaureerimine kindla eesmärgiga ühel päeval eksponeerida nii neid ajalooliselt ainulaadseid hooneid kui meremuuseumi suurimaid eksponaate, nagu allveelaev Lembit, millele paremat paika oleks olnud võimatu leida. Nii et kasu oli vastastikune ja tulemuseks oli suurepärane koostöö.

Ühtlasi hakkas mul selle projekti ajal tekkima suurem huvi angaaride ajaloo vastu. Sain teada, et angaaride ehitamiseks korraldati lausa rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi võitis taanlaste firma Christiani & Nielsen. Tegemist oli oma aja parimate inseneridega Euroopas. Nii suurt betoonkoorikehitist polnudki varem tehtud.

Ilmselt andis idee teostamiseks julgust asjaolu, et Rudolph Chris­tiani oli töötanud Pariisis Francoise Hennebique’i juures, kes pani 1894. aastal aluse raudbetooni kasutamisele ehituses. Veel paremini annab Christiani & Nielseni büroo võimekusest aimu fakt, et nende Londoni büroos alustas oma karjääri ka Ove Arup, insener, kelle tööde hulka kuulub muu hulgas Sydney ooperimaja.

Angaarikuplite valamiseks ehitati omal ajal hiiglaslikud tellingud, kusjuures samamoodi püstitati tellinguid ka angaaride restaureerimisel. Kui kuulsaid lendureid mainida, siis 1933. aastal külastas Lennusadamat Charles Lindbergh – esimene piloot, kes ilma vahepeatusteta üle Atlandi ookeani lendas. Säärane kuulsusrikas taust on sellel paigal.

Otsus Lennusadama angaarid korda teha on suur asi. Hiljuti lugesin, et soome insenerid poleks vahest võtnud ette angaaride restaureerimist – need olid niivõrd hullus seisus.

Pingutus aga olnuks seda väärt. Kui mina oleksin mõne naaberriigi meremuuseumi direktor, oleksin praegu eestlaste peale kadedusest roheline! Ning ühes vesilennukite angaaride avamisega teeb Tallinn ühe väga suure sammu merele lähemale. Milline lugu!

Tagasi üles