Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Öised avastused, mängud ja unistused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Allveelaev Lembit oli Lennusadama külastajatele suurim magnet. Järjekord alusele pääsemiseks oli nii pikk, et paljud koguni loobusid ja lubasid teinekord tagasi tulla. | FOTO: Raigo Pajula
Lennusadama avamisel tantsisid baleriinid. | FOTO: Raigo Pajula
Lennusadama avamise järel lookles vesilennukite angaaride ukse taga järjekord. | FOTO: Raigo Pajula
Muuseumikohviku kokk Kadri Vokk laulis koos sõpradega keset ööd merelaule, nendega ühines üks külastajatest. | FOTO: Raigo Pajula
Lennusimulatsioonimasin ei pidanud külastajate hulgale vastu ja vajab remonti. | FOTO: Raigo Pajula
Poiste maailm: rauast sõjamasinad ei lähe katki ning suured ja väikesed poisid võivad end nendega mängima unustadagi. | FOTO: Raigo Pajula
Muuseum-südamemurdja: Vene pilootide tervitus pühapäevases sinises taevas. | FOTO: Raigo Pajula
Maailma esimese, Ameerika kodusõja aegse allveelaeva koopias proovis 19. sajandisse tagasi minna Madis Vettik koos tütre Itinora ja tema sõbranna Marleeniga. | FOTO: Raigo Pajula
Üks meeskülastajate lemmikuid – virtuaalses õhulahingus saab ehtsa kuulipildujaga sihtides ekraanile ilmuvaid lennukeid taevast alla kõmmutada. | FOTO: Raigo Pajula
Kalamaja elanik Urmas Meejärv uuris koos tütrega mingit vana kaadervärki ega saanud arugi, mis see olla võiks. | FOTO: Raigo Pajula

Kaks aastat ehitatud Lennusadamast tõotab saada üks Euroopa põnevamaid   meremuuseume, mis jutustab lugusid nii vee alt kui vee pealt.

Tallinnas avatud Lennusadamat külastas kahe esimese ööpäeva jooksul üle 11 000 huvilise, uhiuue muuseumiga aitasid neil tutvuda 35 muuseumitöötajat ja nende pereliikmed. Uudistajaid ja järjekordi jagus ka terveks ööks vastu pühapäeva.

Seitsmeaastane Robert ronis veidi umbusklikult pimedast august sisse – ema katsus enne järele, kas rauast monstrumil ikka põhi all – ja vaatas siis sealt rõõmsalt välja. Tema isa Tauno Valdna aga torises naljatamisi, et üht olulist fakti on Lennusadama ekspositsioonis väänatud.

«Minu vanaisa Nikolai Nurmsoo käis 19-aastase kaitseväelasena Inglismaal Lembitut toomas, aga siin on ta pandud tooma hoopis Kalevi-nimelist laeva,» porises Valdna kell üks öösel vastu pühapäeva lõõpimisi.
«Vanaisa ise on rääkinud meile ja see oli suur ja tähtis sündmus tema jaoks,» jätkas ta. «Ega ma oska ka päris kindlalt öelda – mina ju ise laeval järel ei käinud, aga minu vanaisa käis ja nii ta meile rääkis.»

Lembitu peal käis Tauno Valdna juba aastaid tagasi, kui laev veel Pirital seisis. Esimene asi, mida Valdnate pere nüüd Lennusadama vastses muuseumis uuris, olid stendid Eesti kuulsate allveelaevade kohta. Ja oma vanaisa, Roberti vanavanaisa nime leidsidki nad seal teise tuntud allveelaeva, sõja ajal miini otsa sõitnud Kalevi toojate hulgast.

Kelli, Lily ja nende isa Urmas Meejärv toksisid mingit vana kaadervärki ega saanud aru, mis see olla võiks. «Äkki morse?» arutles üks. «Äkki saab särtsu?» uuris keegi kõrvalt. «Ei, särtsu ei saa, proovisin,» kinnitas tüdruk.

Kõiki järjekordasid – Lembitu, kollase allveelaeva juures, kus audiokapteniks Peeter Volkonski ja justkui päriselt Lennusadama merepõhja laskuda sai – nad esimese külastusega ära seista ei jõudnud. Aga virtuaalse õhulahingu ehtsa kuulipildujaga pidasid maha küll. Tüdrukute kuulidest tabasid kaks ja neli protsenti, isa oli üheksa protsendiga osavam.

Õhulahing on muuseumi ülipopulaarne atraktsioon, eriti meeste seas. Isegi kell kolm öösel püsis seal väike järjekord. Meejärve tüdrukutele jättis sügava mulje ka kaarsild, mis angaaride lae all kõrgub ja seal rippuva vesilennukini küündib.

«Tulime öösel, et ehk pääseb siis kõigele ligi, aga eks peame teinekord uuesti tulema, et kõike näha,» sõnas isa Urmas. Nemad, nagu paljud teisedki öised külastajad, elavad Lennusadama lähedal Kalamajas.

«Ehitusjärku käisime kogu aeg vaatamas, ka seda, kuidas Lemps välja tõmmati ja neid tanke üles vinnati,» meenutas pereisa ja tunnistas: varem polnud tal erilist usku, et angaaridest ja Lennusadamast asja saab, kuigi plaanid olid juba ammu olemas.

«See jäi ju aastateks seisma, algul käis suur sõda, kohtuasi, et seda ala kätte saada,» meenutas Urmas. «Vahepeal kardeti vist, et kukub üldse kokku – aga nüüd on vinge! Varem olid siin vaid purjekad ja «mõnus» prügimägi, sõjaväeautod vahepeal angaarides. Aga siis tehti mänguväljak, kus tüdrukutega mängimas käisime – kõik Kalamaja lapsed käivad siin mängimas.»

«Veel kuus aastat tagasi oli Kalamaja kant, kus elasid parmud ja narkomaanid, aga nüüd on täiesti teine rajoon, maju renoveeritakse – viimase peal!» lausa õhkas Urmas, kes aastakümneid tagasi, lapsepõlves, ka ise Kalamajas elas. Toona ei pääsenud okupatsioonivägede ja vangla käes olnud mereäärsele alale ligilähedalegi. «Merepäevadel oleme siin olnud, kultuurikilomeetril ratastega kimanud – väga viis!» kinnitas ta nüüd.

Urmas unistab, et Patarei vangla ja kogu mereäär kuni kesklinna sadamani ning ka linnahall korda saaks. «See peab olema avalik ruum, mitte ärikruntideks välja jagatud,» on ta veendunud ja valmis selle eest koos Kalamaja seltsiga võitlema.

Madis Vettik, kelle koduaknast angaarid paistavad ja kes kaks aastat nende renoveerimise taustaks kostnud tärinat-mürinat kuulanud, oli juba kogu laupäeva muuseumi ümber koos pere ja sõpradega luusinud. Muuseumipiletid ostsid nad aga alles südaööl – et oleks ägedam.

Tegid öösel ühe tiiru ja teisegi, aga et kõike rahulikult uurida ning laevadesse sisse pääseda, tulevad siis, kui esimene elevus möödas ning rahvast vähemaks jääb. «Mõtlesime, et siis võiks võtta ka giidi – see oleks jumalast äge,» arutles Lennusadama naaber.

Madiski mäletab ammuseid aegu, mil Lennusadam veel võõraste, eesti keelt mitterääkivate püssidega valvurite valvsa pilgu all oli. See polnud sugugi nii ammu, alles 2000. aastal, kui president Lennart Meri soovis angaare külastada, aga umbkeelne valvur teda sisse ei lubanud.

Nüüd uuris vastvalminud muuseumis nii mõnigi 16. sajandist pärit suurt Maasilinna laeva, mis lõpuks endale väärika koha leidnud. Mõni pidas virtuaalset merelahingut ja kes mahtus, vaatas kinosaalis vaimukateks filmideks seatud dokumentaalkaadreid.

Noored vene mehed ronisid igasse rannakaitseehitisse ja kujutlesid end vägevatest relvadest tulistamas. Vähem kui ööpäevaga volditi tuhandeid paberlennukeid ja üritati neid võimalikult kaugele lennutada. Kannatlikumad pääsesid Lembitu pardale, vähem kannatlikud said mudellaevadega basseinis lahingut pidada.

Kõige lihtsam on mõne virtuaalse stendi peal näpuga toksides teadmisi koguda, viktoriiniküsimustele vastata ja mängida. Kes ära väsis, istus mõnele trepile einet võtma ning nautis laest rippuvaid poisid, purjekaid, paate, miine ja kogu seda hämmastavat, peamiselt rauast maailma.

Peaaegu kõik, millest vee peal võib näha vaid väikest osa, on pärisasjad ja uskumatult suured. Alustades peaaegu 80-aastasest Lembitust, mis alles aasta tagasi Lennusadama kai ääres loksus ja paistis üllatavalt väiksena. Nüüd muuseumis legendaarse laeva all kõndides paljastuvad selle muljetavaldavad mõõtmed.

Muuseumikohviku noorte teenindajate silmad särasid veel kell kolm öösel värskelt ja masin müristas üha uusi tassitäisi kohvi. Kohviku kokk Kadri Vokk võttis koos sõpradega merelaulud üles ja hääled kõlasid angaaride võlvide all kui Toomkirikus.

Ainult napsi kella kahe ajal kohvikust enam osta ei saanud. Just siis hakkasid mõned öised pidulised linna pealt vastavatud mereäärsesse kõrtsi, vabandust, ikka muuseumi jõudma. Meremuuseumi kapten, ametlikult direktor Urmas Dresen seisis kui kalju piduliste ees: ei, purjus peaga muuseumisse ei pääse.

Enamik öiseid külalisi oli siiski tulnud muuseumiimest osa saama, kuid järjekorrata pääses angaaridesse alles varahommikul kella viie ja kaheksa vahel.

«Meie külastajad on olnud fantastilised!» kiitis Lennusadama turundusjuht Triin Visnapuu eile õhtupoolikul, kui Vene vigurlendurid olid oma tuurid tuhandete tallinlaste silme all sinises taevas teinud. «Ja ka muuseumi teenindajad on sama vaimustavad! Meil on justkui peremuuseum – meie kõigi pereliikmed on esimestel päevadel appi tulnud.»

Mida külastajad eriti kiitsid? «Igasuguseid atraktsioone, aga kiidetakse ka arhitektuurilist ja disainilist lahendust üldiselt. Meeldib Kiur Aarma ja Jaak Kilmi seatud filmiprogramm, isegi meie muuseumipood on kiita saanud – et ometi on Tallinnas üks suveniiripood, kus piinlik pole,» loetles väsinud turundusjuht eile, paar tundi enne avamisralli lõppu, kui külastajate arvu alles kokku loeti.

«Nii palju külastajaid me ei julgenud loota,» ütles ta, kui oli selgeks saanud, et pooleteise ööpäevaga oli muuseumi uudistamas käinud 11 005 peamiselt Eestist pärit huvilist.

Lennusadam
•    Maist septembrini avatud iga päev kl 10–19, talvel on muuseum esmaspäeviti suletud
Piletihinnad
•    Kuni nelja-aastastele kõik tasuta
•    Kogu Lennusadam (angaarid, Suur Tõll ja sadamaala): täiskasvanule 10, õpilasele ja üliõpilasele 5, perepilet 19 eurot
•    Lennusadama angaarid: 8, 4 ja 15 eurot
•    Suur Tõll: 4, 2 ja 7 eurot
•    Kogu Eesti Meremuuseum (peale Lennusadama ka Paks Margareeta) 12, 6 ja 22 eurot
•    Ekskursioon koos giidiga (kuni 15 inimest) 35–75 eurot, vastavalt ekskursiooni pikkusele ning sellele, kas eesti või muus keeles

Tagasi üles