Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti tahab 900 miljonit lisaeurot

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Euroopa Liidu eelarve 2014-2020. | FOTO: graafika: Silver Alt

Eesti võitleb Euroopa Liidu eelarvest lisaraha saamise nimel, suured riigid soovivad samas eelarvet hoopis vähendada.

Euroopa Liidu uue eelarve juures on Eestil kolm suurt eesmärki, neist igaühe saavutamisel on meil oma sõbrad ja vaenlased. Arvude keeles käib vaidlus vähemalt 900 miljoni lisaeuro üle, sisuliselt soovib Eesti seega saada ligi 20 protsenti rohkem raha kui Euroopa Komisjoni eelmise aasta lõpus välja pakutud eelarveprojektis kirjas.

Eesmärkide saavutamise teeb raskemaks ka fakt, et samal ajal kui Eesti ihkab senisest märkimisväärselt suuremat tükki, soovivad netomaksjad alates Saksamaast kuni Soomeni Euroopa Liidu eelarvet hoopiski kümnendiku võrra vähendada.

Kas selline mustkunstniku trikk – eelarve üldmaht kukub, aga meie osa samal ajal kasvab – on üldsegi saavutatav? Eesti-poolsed läbirääkijad usuvad, et jah.

«See on tõepoolest keeruline poliitiline dilemma,» nendib Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Ahto Lobjakas. «Ühelt poolt oleme justnagu kasinuspoliitika mustereeskuju Euroopas, teisalt tahame aga enda osa suurendamist.»

Lobjakas viitab, et Euroopas tervikuna on uue eelarve põhitees – see peab vähenema! Euroopa Komisjon on aastateks 2014–2020 välja käinud kogueelarve mahuks 1025 miljardit eurot. See on aga alles läbirääkimiste algpunkt.

Saksamaa nõuab kärbet

Näiteks Saksamaa nõuab konkreetselt kümme protsenti väiksemat eelarvet ehk tervelt 100 miljardi euro kärpimist. Seda toetavad põhimõtteliselt kõik Euroopa netomaksjad – need, kes panustavad Euroopa eelarvesse rohkem, kui ise vastu saavad.

Eesti vaatenurk on teistsugune. «Toetame Euroopa Komisjoni väljapakutud üldsummat, mitte selle kahandamist,» ütles rahandusminister Jürgen Ligi aprilli lõpus.

Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor ja peaminister Andrus Ansipi nõunik Juhan Lepasaar möönab, et ta saab kärpimise-kasvatamise vastandamisest aru, kuid lisab samas: «Selline vastandus on väga pinnapealne lähenemine, tuleb vaadata asjade sisusse.» Just Lepasaar on üks olulisemaid Eesti-poolseid läbirääkijaid uue eelarve üle.

Millised aga on siis Eesti argumendid? Millega me üritame oma partnereid veenda? Esimene vaidlusküsimus on nn ühtekuuluvuspoliitika raames tulev raha. See on vaesemate Euroopa riikide järeleaitamise raha, mida saab põhiliselt Ida-Euroopa, aga ka näiteks mõned piirkonnad Ida-Saksamaal ja Lõuna-Itaaliaski.

Just sealt on tulnud kõik Eesti teede, toruühenduste ja ka hoonete ehitamiseks mõeldud summad. Aastatel 2007–2013 sai Eesti sellest potist 3,4–3,5 miljardit eurot – summa kõigub natuke sõltuvalt arvutamise metoodikast.

Uueks perioodiks on Euroopa Komisjon meile välja pakkunud 3,27 miljardit, Eesti soovib selle aga tõsta 3,62 miljardi euroni.

Asi läheb küll natuke bürokraatlikult tehniliseks, kuid parema arusaamise huvides tuleb arvutamise mehhanismi natuke lahti seletada.

Nimelt kehtib Euroopas reegel, et ühtekuuluvusfondist ei tohi riigid saada rohkem raha kui 2,5 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust.

Lootus Taani toetusele

Just selle 2,5 protsendi reegliga arvestab Euroopa Komisjon ka Eesti puhul. Eesti valitsuse argument on aga see, et tulevast eelarvet arvutades on komisjon võtnud lähtekohaks 2009. aasta – see on aeg, mil Eesti majandus rängalt kukkus. Ja kui nüüd sellest lähtudes teha arvutusi, siis saabki Eesti raha ebaõiglaselt vähe.

Lisaks on väiksemad riigid olnud üldse paremad projektikirjutajad ja rahataotlejad, kas Eesti ametnike suuremat võimekust (oskust raha taotleda) tuleb siis karistada? Ses küsimuses on Eestiga ühes paadis ka Läti ja Leedu, kel on täpselt sama mure.

«Oleme koos Läti ja Leeduga esitanud ettepaneku vahenditele ettenähtud lae tõstmiseks,» on Jürgen Ligi öelnud. «Euroopa Liidu eesistuja Taani esitaski sellesuunalise alternatiivettepaneku, mida Eesti toetas. Läbirääkimiste lõpuks peab õiglane arv laual olema.»

Rahandusminister peab silmas erandit, et Eestile ja veel mõnele riigile kehtiks 2,5-protsendise lae asemel umbes 2,95 protsenti. Ühes asjas Ligi samas eksis. Nimelt Taani, kes praegu juhib eelarveläbirääkimisi, ei ole avalikult Eesti ettepanekut veel toetanud.

Läbirääkimiste siseinfo ütleb pigem, et Taani on andnud oma mitteformaalse toetuse ja tõenäoliselt ka teeb vastava ettepaneku, kuid päris ametlik kõik siiski veel pole. Ja muidugi tuleb lisada, et isegi kui Taani ettepaneku teeb, pole see veel otsus. Tegemist on lihtsalt ühe olulise sammuga edasi. Ja kui kõik lõpuks tõepoolest õnnestubki, saab Eesti umbes 350 miljonit eurot lisaks.

Õigluse argument

Teine koht, kust Eesti loodab aga lausa 570 miljoni eurost võitu, on põllumajanduse otsetoetused. Eelmisel eelarveperioodil sai Eesti sealt 497 miljonit. Euroopa Komisjon on uues eelarves meile välja käinud 891,3 miljonit – tegemist on arvestatava tõusuga –, aga Eesti küsib lausa 1,46 miljardit.

Sisuline vaidlus on õigluses. Praegu on Eesti, Läti ja Leedu põllumajandustoetused kõige madalamad Euroopas, alla 50 protsendi keskmisest. Õigluse argument on Euroopas iseenesest popp ja seda näitab ka komisjoni pakkumine, ent paraku tõstab see toetused ainult 58 protsendini keskmisest. Valitsus tahab aga saada 90 protsenti Euroopa keskmisest.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder lubas mõni aeg tagasi riigikogu infotunnis, et vähemalt 75 protsenti peab tulema. Tõenäoliselt näeme just  siin kauplemisruumi: põllumajandusministri nimetatud summa (see tooks lisa võrreldes komisjoni pakutud 271 miljoniga) viitab, et Eesti on valmis leppima ka niisuguse rahaga.

Kolmas Eesti jaoks oluline vaidluskoht on nn Euroopa ühendamise fondi loomine. Mõnes mõttes võib seda pidada ka Siim Kallase lemmiklapseks – tegemist on Euroopa Komisjoni välja pakutud uue 40 miljardi euro suuruse fondiga, kust saaksid raha just riikidevahelised infraprojektid.

Meie jaoks tähendaks see näiteks Rail Balticut, võib-olla ka Eesti oma jäälõhkujat või vedelgaasi terminali. Kui teistes küsimustes tuleb Eestil Euroopa Komisjoni veenda, siis siin on Eesti ja komisjoni huvid ühesugused. Vastaste seas on hoopiski Ungari, Poola ja Tšehhi, kes sellest fondist midagi kuulda ei taha.

Ja kõige kohal kaikub lisaks veel Saksamaa manitsev hääl: «Jah, see on väga tore idee ja me toetame, ainult et 40 miljardit… See summa võiks palju väiksem olla.»

Üks Eesti euroametnik tunnistabki, et viimastel kuudel on hästi palju tulnud reisida Praha, Budapesti ja Varssavi vahet, et sealseid kolleege ses küsimuses veenda.

Niisugune on läbirääkimiste praegune seis. Ja kuigi kõige taga kumab ka raha, räägitakse esialgu ikkagi pigem põhimõtetest ja protsentidest, mitte konkreetsetest eurodest. Keegi ei otsi veel suuri vastandumisi ja konflikte ning kõiki kaarte välja ei käida.

Koalitsioonid seejuures muutuvad. Kui 40 miljardi euro suuruses Euroopa ühendamise fondis on Eesti vastasteks Ungari ja Poola, siis teises olulises küsimuses – et ühtekuuluvusfond ei väheneks – on Poola, Ungari ja teised Ida-Euroopa riigid Eesti olulised liitlased.

See kõik muudab olukorra delikaatseks ja päris avalikult läbirääkimiste detailidest veel rääkida ei taheta.

«Me oleme kõigis kolmes Eesti jaoks olulises punktis edasi liikunud,» jääb ka Juhan Lepasaar lõpuni diplomaatiliseks.

Tagasi üles