Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Sügis täidab loomade varjupaigad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lõbusad kutsikad: Triinu Priks oma praeguste hoolealustega. «Loomade pärast ma nutnud ei ole. Küll aga vihast inimeste suhtes, kes on meid süüdistanud, et oleme nende loomi varastanud,» sõnab ta. | FOTO: Laura Oks

Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priksi telefon on sügisele omaselt punane, sest paljud suvekodudest naasvad inimesed jätavad oma lemmiklooma(d) saatuse hooleks.

Elu alles ees: Arteri varjupaigas-käigu ajal toodi sinna mitu pesakonda kassipoegi. | FOTO: Laura Oks
Temperamentne leidlaps: Triinu Priksi sõnul on see valge küülik väga sõbralik loom, keda saab isegi sülle võtta. | FOTO: Laura Oks

Sel sügisel on seda kohe eriti tunda. Praegu on tipp, ütleb Priks (33). Varjupaiga töötajad tunnetavad suve lõppemist eeskätt loomade hulga järgi – võrreldes muu ajaga on kodutuid, enamasti noori kasse, poole rohkem, seevastu hulkuvate koerte hordid on Eestist õnneks peaaegu kadunud.

Tõsi, Varjupaikade MTÜ Viljandis asuvas peakorteris tervitab tulijat uksel hoopis rõõmsameelne valge küülik, kes võõraid nähes esiotsa trampima kukub, aga värskete võilillelehtede pakkumise peale kohe leebub.

Juhataja on kindel, et igasügisese looma­uputuse üheks põhjuseks on tõik, et kevadel majja võetud kutsikas või kassipoeg on suureks kasvanud ning linna kolimise ajaks üleliigseks muutunud – millegipärast ei mõtle looma pereliikmeks võtnud inimesed kolme kuu võrra ette.

Samas suhtutakse ka loomade kastreerimisse või steriliseerimisse kui kuriteosse, tervet ja tugevat looma «magama panemast» paljud loomaarstid aga keelduvad (kuigi mõned füüsilisest isikust ettevõtjad näikse olevatki loomadele surmasüsti tegemisele spetsialiseerunud). Nii satuvadki – lisaks haigetele – lemmikloomade varjupaika terved ja sotsiaalsed isendid, kes sinna uut peremeest ootama jäävad. «Meie arvame, et saab ka teistmoodi kui looma hukates,» rõhutab Priks. «Kui vaja, elavad nad meie juures aastaid.»

100 kassi, 20 koera
Varjupaiga kontoriruumi taga asub muu hulgas kasside kodu, kus leidnud peavarju kümneid ülisümpaatseid ja väga erineva iseloomuga kiisusid. Neist üks julgemaid on ühtlasi varjupaiga esimesi asukaid – väga suurt kasvu väga sõbralik kassivolask, kel suisa naerunägu ees. Miks teda keegi kuue aasta jooksul endale tahtnud pole, jääb mõistatuseks.

Praegu on Viljandi varjupaigas sadakond kassi ja kakskümmend koera, juba mainitud juhuslikult leitud küülik ja pesakond rotte. Ajutiselt on siin peetud ka merisigu, kes leiti talvel puuriga prügikasti kõrvale asetatuna, hiljutiseks elanikuks oli siil, kes paraku vigastuse tõttu tuli eutaneerida, samuti kakud, kes sarnaselt varjupaika sattunud metsloomadega Pärnumaal asuvasse Nigula loomaparki edasi toimetati. Triinu Priks ise on püüdnud paljakäsi tuhkrulapsi, kelle ema jäi auto alla.

«Panin kinnastatud käe urgu ja hakkasin ükshaaval välja võtma, kuigi nad kriiskasid ja hammustasid päris kõvasti,» meenutab ta.

Mõtlemapanev naabrus
Pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist sealsamas muusikaosakonna õppejuhina töötanud Triinu Priks otsustas ka omaaegses loomade varjupaigas vabatahtlikuna kaasa lüüa, kuid noored polnud seal teretulnud. Toonastele töötajatele tundunud, et vabatahtlikud topivad liialt nina nende asjadesse – nimelt väljendasid noored pahameelt, et kõik sinna sattunud peagi hukatakse.

Seadus käsib ju kohaliku omavalitsuse arvel looma elus hoida 14 päeva – pärast seda on oma valida, kas leiad raha ja võimalusi mujalt või peab loom siitilmast lahkuma. Seepeale läksidki noored linnavalitsusse, paludes leida koht, kus kiirele surmale määratud lemmikuid heategevuslikus korras pidada.

Linn pakkus välja Viljandi äärelinnas asuva endise veevärgi maja, kus polnud algul isegi uksi ega aknaid ees. Heade inimeste abiga hakkaski kõik tasapisi arenema ning kui linn korraldas varjupaiga riigihanke, tulid noored seal võitjaks.

Nüüd koosneb Varjupaikade MTÜ viiest osakonnast, mis asuvad Eesti eri linnades. Mis sest, et sealseid töötajaid on ähvardatud isegi tappa ning nende elukohti põlema panna. «Need on üsna tavalised lood,» nendib juhataja.

Et paneelmajas kasvanud Priks, kel kodus loomi pidada ei lubatud, on hariduse poolest bibliograaf ja harrastab vabal ajal tsiklisõitu, tuleb tema praegust tööd arvestades küll üllatusena. Ta ise naerab, et saab oma «raamatuhaigust» natuke toita, arhiveerides varjupaigale annetatud teoseid, mis Osta e-keskkonnas heategevuslikul müügil.

«Õudselt kade olen,» möönab naine, kui talle meenutada taevakanalites näidatavaid välismaiseid loomapäästjaid ja varjupaiku, mis annetajate toel päris luksuslikes tingimustes tegutsevad.
Muide, Viljandis asub loomade varjupaik ülimalt tähenduslikus kohas, mis võiks meid kõiki mõtlema panna. Nimelt asub kohe nende kõrval ... Viljandi täiskasvanute varjupaik.

Tagasi üles