Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kütust pole – ent liigub siiski

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaks uudset masinat: Rainer ja Triin Paat on elektriautoga Nissan Leaf läbinud suve algusest 5500 km. Esiplaanil Raineri ehitatud elektrikart. | FOTO: Margus Ansu

Esimesed Eesti tulevikuusku inimesed on läbinud elektriautoga juba tuhandeid kilomeetreid. Nooh, kas kahetsete oma ostu? Liiati, ega tali taeva jää – kas kardate juba?

Juhtmed peos: «Teised autod tulevad ja lähevad, elektriauto jääb,» kuulutab Aili Kangro, Nissan Leafi omanik Viljandimaal. | FOTO: Elmo Riig

Näitleja Ivo Uukkivi tegi avastuse, mida võiks nimetada «kaks ühes». ELMO ehk elektromobiilsuse programmi reklaamklipi väntamiseks sai ta mõneks nädalaks enda kasutusse elektri jõul vurava Nissani. Uukkivi ei salga, et suhtus varem elektriautodesse umbusklikult.

Aga Nissan Leafiga mööda Eestimaad sõites avastas esiteks, et see auto on nagu purjekas ehk sõidab rohelise tuuleenergia toel, ja teiseks, et nii kiirenduse kui ka muude näitajate ja varustuse poolest on see auto täielik UFO.

«Kui autost eemal oled, saad soojenduse või laadimistsükli sisse lülitada arvutist või telefoni teel,» kiidab Uukkivi (46). «Tegin seda isegi 80 km kauguselt. See kõik tundub nagu mingi haige reklaamjutt, aga elektrika puhul ei ole kahju seda teha, sest on aeg iganenud tehnoloogiast kaugemale vaatama hakata.»

Need pole tühjad sõnad. Uukkivi sai elektriauto proovimisest niivõrd innustust, et soetas selle endalegi. Nagu on tänaseks Kredexi toel soetanud veel ligi poolsada Eestimaa inimest – lisaks sotsiaaltöötajatele, kelle tillukeste Mitsubishi i-MiEVide teemal on meedia kõvasti lokku löönud.

Seni võimutsevad rahva seas siiski kahtlused, kas uudse ja keskkonnasäästliku tehnoloogiaga sõiduk argielus ennast õigustab, kui see ühe laadimiskorraga isegi Tallinnast Tartusse välja ei vea. Ja mis kõige valusam küsimus: kuidas elektriauto talvekülmaga hakkama saab?

Advokaadibüroo Aavik & Partnerid partner Andres Aavik on mais ostetud Nissan Leafiga sõitnud nüüdseks 2500 km ning pidanud üksikasjalikku arvestust, kui palju see maksma on läinud. Tema tavamarsruut kulgeb Tallinnas Nõmmelt kesklinna ja õhtul koju tagasi.

Pikim linnasõidupäev on küündinud 50 kilomeetrini, ja nagu mõõdikud näitasid, jäi akus 120 km jagu energiat veel tallelegi.

Aaviku (55) arvepidamine kinnitab, et möödunud kuul kulus tal 607 km läbimiseks 10,36 eurot. Kui ta teinuks nood sõidud bensiinimootoriga autoga, mis linnas neelab kütust vähemalt kümme liitrit 100 km peale, tulnuks tal pangaarvet rühjendada 84 euro võrra. Hinnavõit on seega rohkem kui kaheksakordne.

Kabriolett läks müüki
Kui Aavikut kannustas elektri­autot ostma kirglik huvi kõige uudse ja uuendusliku vastu, siis arengumaadega koostööd edendava MTÜ Mondo juhataja Johanna Helin otsustas koos mehega Leafi kasuks ennekõike ideoloogilistel kaalutlustel.

Teisisõnu: et valik oleks ökoloogiliselt edumeelne. Nad hakkasid paslikku elektriautot otsima juba mullu sügisel, ent Mitsubishi i-MiEV, mis esimesena turule jõudis, oleks kahele täiskasvanule ja kahele lapsele hirmus kitsaks jäänud. Leaf aga mahutaks koguni viieliikmelise pere – ja selle nad jaanipäeva paiku ostsidki.

«Ohoo, see on nagu pärisauto,» on ka nende naabrid tunnustanud.
Helini (40) argiteekond viib Viimsist Tallinna kesklinna, samuti sõidutab ta lapsi kooli ja huviringidesse.

Ühe laadimiskorraga kogub masin piisavalt vurtsu kolmeks päevaks. Ent pikemad sõidud, linnast kaugemale, teeb pere siiski kaheksa aasta vanuse Honda CR-V linnamaasturiga.
Viljandimaal Abja-Paluoja lähedal elav Aili Kangro müüs aga oma eelmise auto maha, et osta kevadel kärtspunane Leaf.

Too müüki pandud auto polnud sugugi viletsate killast – ikkagi BMW kabriolett. Sõidumugavuselt, kinnitab Kangro (51), kütteõli müüva firma juhatuse liige, ei jää uus elektrisõiduk ühele Saksa autotööstuse uhkemale eksemplarile põrmugi alla: liigub vaikselt ja on hästi juhitav.

Kangro argimarsruut viib ta kodunt 18 km kaugusele Karksi-Nuiasse, samuti on ta käinud Lea­figa Viljandis, edasi-tagasi ligi 90 km, ja isegi Pärnus. Keskmiseks kilomeetri hinnaks tuleb tema arvutuste järgi kaks senti. Ilmselt saaks kulusid veelgi piirata, kui sõita 90 km/h asemele 70ga, oletab ta, sest siis kahaneb elektritarbimist mõjutav tuuletakistus märgatavalt.

Eluline proov tulekul
Ka Skype’i programmeerija Rainer Paat on suve hakul ostetud Leafiga võtnud ette pikemaid otsi, sõitnud Tartu lähistelt Kõrvekülast rohkem kui poolesaja kilomeetri kaugusele Jõgevale naise vanemate juurde ja Põltsamaale kardirajale. Tööpäeviti kasutab Leafi peamiselt siiski tema abikaasa Triin oma asjaajamisteks.

«Linnasõiduks ja pere teiseks autoks on elektriauto ideaalne,» väidab Paat (33), «aga pere ainukeseks autoks ta veel ei sobi.» Häda on selles, et kuni laadimisvõrk üle Eesti ootab alles rajamist, võib elektrisõidukiga lihtsalt teele jääda. Seetõttu peab perekond Paat pidama ka teist autot, mahukat Volkswagen Sharani.

Tegelikult on Paatide peres veel kolmaski sõiduk – pereisa ehitatud elektrimootoriga kart. Nädal tagasi tegi ta sellega Põltsamaal avastardi. Debüüt lõppes paraku mootori ülekuumenemisega. Ent Rainer Paat usub, et elektriautode jõudmisest massidesse võib rääkida just siis, kui võidusõitudel tehakse noile eraldi võistlusklass.

Seni on aga paljude skeptikute silmis elektriautode läbilöögivõime esimeseks mõõdupuuks talvine vastupidavus. Arteri usutletud tunnistasid, et nende sõbrad-tuttavad ihkavad näha, mis moodi bensiini- või diiselmootorita masinad pakase ja lume üle elavad.

Tallinnas Jüri lähedal elaval Uno Puusepal (55) on see kogemus juba olemas. Ta ostis Mitsubishi
i-MiEVi mullu detsembris ning sõitis sellega läbi talve, soojendus pidevalt töös. Kompuuter näitas, et ühe laadimiskorraga kahanes prognoositav läbisõit kaks korda, 70–80 kilomeetrini, ent sellest piisas, et päevased asjatoimetused linnas siiski tehtud saaksid. «Mina ütlen ainult kiidusõnu,» lausub tolmuimejaid ja veefiltreid müüv Puusepp, «laita ei saa midagi.»

Näitleja Uukkivi, kellele enda sõnul autodest eriti rääkida ei meeldi, kuid kes elektriauto teemal soostus tegema Arterile erandi, loodab, et lähiaastail teevad elektrisõidukid läbi samasuguse tormilise arengu, nagu on viimasel ajal teinud mobiiltelefonid. Ta lisab, et pöördub täielikult elektriauto usku siis, kui auto hakkab elektrit tootma nii palju, et jääb ülegi.

«Sõidad nädalavahetuseks maale,» kujutleb Uukkivi, «sõiduga toodad rohkem energiat, kui sõiduks kulub, ja kasutad ülejäänu ära kodumajapidamises või müüd maha. Usun, et see aeg ei ole kaugel.»

Tuli idee!

Ivo Uukkivi,

«Süvahavva» produtsent

Kui elektriautot esimest korda kasutada sain, tekkis mõte see «Süvahavvasse» sisse kirjutada. Stsenarist Indrek Harglale mõte meeldis. Sõiduriistasid on Süvahavvas läbi terve sajandi.

Elektriautoga vurab seal Uku Uusberg, kes kehastab kohalikku kirikuõpetajat. Kuna elektriauto on väga värvikas tegelane, siis omandab ta sarjaski peaaegu tegelase staatuse, millest räägitakse, millesse umbusklikult suhtutakse, aga lõpuks näitab elektrikas, milleks ta tegelikult võimeline on. Kuna filmisime Kesk-Eestis ja kütusekulud olid meeletud, siis elektrikaga sõites hoidsime ühtlasi päris palju kütust kokku.

Kokkuvõttes, Nissan Leafi liising on sama suur, kui tavalise autoga sõites kuus kütust kulub. Kui nii võtta, siis on masin peaaegu tasuta käes. Lootuses muidugi, et elektri hind nii karmilt ei tõuse.

Tagasi üles