Mustanahaline mees istub üksi päiksest sooja seina ääres ja lõpetab sigaretti. Punane vatiinjope kõrgele üle krässus juuste tõmmatud, vaatab ta saabuvaid ajakirjanikke altkulmu ega viitsi enam ammu millegi peale üllatuda. See on tüdimus ootamisest, mis noore mehe selja veidi kühmu ajab, mitte kõle Eesti kevad.
Elevandiluurannikult pärit Ibrahim nägi arvutit esimest korda Maarjamaal, aga on ise juba korduvalt uudistesaates selle ekraanile sattunud. Abi pole sellest olnud, sest kohtud mäluvad tema varjupaigataotlust juba kolmandat aastat. Sellega on ta keskuse pikaaegseim elanik ja teeb isegi juhatajale silmad ette. Vanima olijana tunneb ta moraalset vastutust kosta oma 23 saatusekaaslase eest.