Vehklemine seisaks muust, hädade käes vaevlevast Eesti spordist justkui eraldi: ülitihe sisemine konkurents, arvukalt tipptreenereid üle maailma, alaga seotuks jäänud staarid, kvaliteetne töö noortega ning andekate ülesleidmine ja arendamine võitjateks on see, mis kokkuvõttes jätkuvalt medaleid toodab.
Ajal, mil Eesti spordis kisuvad asjad kiiva, tipptegijaid on vähe ja medaleid ei tule, elavad epeevehklejad parimaid aegu. Tiitlivõistlustel oldi tunamullu kaks, mullu kolm, tänavu taas kaks korda pjedestaalil, kusjuures epeenaiskonna MM-hõbe ja Erika Kirpu pronks on sel aastal ainsad olümpiaaladel täiskasvanute seas võidetud medalid. Siinkohal kaheksa põhjust, miks vehklemine on tipus.