Endine surmalaager saab surmahoobi

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Niklus, rinnal Eesti sinimustvalge, istumas vaba Eesti vaba mehena Venemaal Permi krais endise poliit­vangide laagri tahvli ees. Nõukogude ajal nimetati seda laagrit lihtsalt asutuseks 389/36.
Mart Niklus, rinnal Eesti sinimustvalge, istumas vaba Eesti vaba mehena Venemaal Permi krais endise poliit­vangide laagri tahvli ees. Nõukogude ajal nimetati seda laagrit lihtsalt asutuseks 389/36. Foto: Erakogu

Mart Niklus ja Kalju Mätik, kes on istunud nõu­kogude ajal aastaid kinni kuri­kuulsas poliit­vangide ko­loo­nias Perm‑36, mäletavad, kui sõbralikult neid seal eel­misel küm­nen­dil kahel korral vastu võeti. Mõelda vaid: me­hed saa­bu­vad välis­maalt, aga räägi­vad puh­talt vene keelt. Võõrus­tajad uuri­sid, kuidas Ees­tis elu edeneb. Nende auks oli mas­ti tõmm­atud isegi sini­must­valge lipp.

Keset Vene­maad, Uurali mäes­tiku lääne­serva lähistel asuv Perm‑36 polnud koht, kuhu keegi vaba­tahtlikult oleks läinud. Sinna saatis nõu­ko­gu­de võim karmi­desse tingi­mus­tesse ümber kasva­ma eriti oht­li­kud tege­lased – need, kes nõu­kogu­de võimu vastu ava­likult sõna jul­ge­sid võtta. Nende seas olid ka Niklus ja Mätik, samu­ti Enn Tarto, Tiit Madis­son, Viktor Niit­soo jt.

Kui enamik Gu­la­gi süsteemi kuulu­nud van­gi­laag­reid on nüüd­seks hävi­tatud või liht­salt hävi­nud, siis Perm‑36‑ga läks teisiti. Euroopa ja Aasia piiril asunud laager lõpetas 1988. aastal tegevuse, aga ajaloo­huviga ini­me­sed avasid seal seit­se aas­tat hiljem muuse­umi. Ainsa see­suguse Venemaal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles