Elulood on populaarsed, kuid tänapäeva teadus lubab neid järjest üksikasjalikumalt kirjutada ka inimeste kohta, kellest memuaare pole ja mäletajaidki ammu enam mitte.
Tellijale
Luustikud pajatavad üha pikemaid elulugusid
23. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte väga kauges minevikus tähtsustati ja peeti hoidlas säilitamise vääriliseks pigem arheoloogilistel kaevamistel luustike juurest leitud kõnekaid esemeid. Luustikud, kui need ei olnud just erakordselt vanad, kippusid olema ruuminõudev tülikas materjal, mis sündsalt ümber maeti.
Kuid teaduse üha avarduvad võimalused tõlkida luustikesse salvestunud infot on pannud neid põhimõtteid muutma, ütles Tartus endise Maarja kiriku kalmistul 493 luustiku väljakaevamistel töötanud antropoloog-arheoloog Martin Malve.
Moodne metoodika lubab teha järeldusi inimese soo, surmaaegse vanuse ja kehamõõtmete kohta. Arvata seda, millist tööd ta tegi, mida ta sõi, milliseid haigusi põdes või millesse suri, naiste puhul ka laste olemasolu, julgemates tõlgendustes nende arvugi.
Arheoloog Mari Lõhmus ütles, et teadlased ei vaata luustikku kui tumma surnut, vaid üritavad selle taga elusat inimest näha ja tema elulugu kirjeldada. Uusi meetodeid võetakse järjest appi.
Nii näiteks on eelmise talve sensatsiooniliselt rikkaliku Kukruse muinasaja matmispaiga luustikelt võetud tosin proovi DNA-analüüsiks, DNA Taanis edukalt eraldatud ning nüüd valmistuvad uuringuteks Tartu Ülikooli geenitehnoloogid.
Ootused on kõrged, sest loodetakse andmeid nii isikute geograafilise päritolu kui ka nende põetud haiguste kohta. Võib tunduda ebamugavust tekitav, kuid teoreetiliselt võib kellelgi eestimaalastest tekkida võimalus tutvuda oma ammuse esivanemaga.
Niisamuti loodab Lõhmus
strontsiumanalüüsist selgust saada Eesti seni vanima luustikuleiu tagamaade kohta – mis asjaoludel said umbes 7000 aasta eest praeguses Veibri külas hukka kümme täisjõus meest, kelle luustikel on jälgi vägivaldsest surmast? Olid ses ühishauas ründajad, rünnatavad või mõlemad?
Antropoloog Raili Allmäe nimetab veelgi suuremaid võimalusi arheoloogiliste luustikuleidude interpreteerimisel, kui lugeda hammastesse talletunud infot. Hambaemaili salvestub rikkalik teave keskkonnast, kus möödus inimese lapsepõlv. Nii saab isotoopuuringute abil geograafiliselt võrdlemisi täpselt öelda, kust inimene on pärit.
Enamgi, hammastesse ja luudesse talletunud info lubab teha järeldusi inimese kohta varasest lapsepõlvest peale – millal lõpetas ema tema imetamise, millal pidurdus areng haiguse või toidupuuduse tõttu.
Antropoloog Jana Limbo-Simovart ütles hammastesse salvestunud teabe kohta, et see on muidugi rikkalik varasalv, aga koosmõjus luustikust loetava informatsiooni ja matusepaigast leitud esemetega on võimalik teada saada rohkem.
Malve toob näiteks keskajal Tartu toomkirikusse maetud mehe, kelle surma põhjustesse aitas selgust tuua pealuu ja kaelalülide asend – need olid ülejäänud skeletist eemal, kuid liiga korrapäraselt, et otsida põhjust ülematmisest. Hilisem luupindade uurimine kinnitas, et pea oli mehel maha raiutud. Jääb siiski küsimus, mis asjaoludel maeti hukatu kirikumüüride vahele.
Olukorras, kus uued keemilised uurimismeetodid lubavad üha rohkem vastuseid, tekivad küsimused, kes maksab uuringute eest, millist kallist aparatuuri on otstarbekas ise osta ja kus loota koostööle teiste maade teaduskeskustega.
Mari Lõhmus rõhutas, et meil Eestis ei ole oma vanema ajaloo kohta palju kirjalikke allikaid ja seetõttu tuleb panna arheoloogilised leiud kõnelema.