Eesti kirikute olukord on muutunud sedavõrd kehvaks, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder kritiseeris oma iseseisvuspäeva jutluses otsesõnu hiiglaslike kultuurirajatiste ehitamist ajal, mil arhitektuurimälestised lagunevad.
Tellijale
Kaitsealused kirikud lagunevad riigi silme all
8. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«2007. aastal oli Eestis 500 avariilist mälestist, sealhulgas pühakojad, nüüdseks on see number muutunud neljakordseks,» ütles Põder. «Arvestuse järgi hävib kümne aastaga rohkem kui veerand praegustest objektidest. Ilmselt on mõistlik oodata uute kultuurirajatistega seni, kuni on tagatud ajalooliste väärtuste püsimine ja korrasolek.»
Luterlikul kirikul on 157 mälestisena kaitse all olevat kirikuhoonet ja konsistooriumi avalike suhete spetsialisti Arho Tuhkru hinnangul on neist enam-vähem korras umbes pooled. Neist omakorda on päris hullus seisus 14 kirikut. Paljudel on avariilises seisus põrand ja katus, aga leidub ka mardika- ja seenekahjustusi. EELK kantsleri Urmas Viilma sõnul on 14 kirikut veel väga tagasihoidlik hinnang.
Vähem annetajaid
1990. aastatel said paljud Eesti kirikud korda välismaiste annetajate toel, ent elatustaseme kasvuga on välisabi osa tublisti kahanenud. Samal ajal on vähenenud ka kirikule raha annetavate liikmete hulk, ehkki annetused liikme kohta on seni kasvanud.
2000. aastal oli annetajaliikmeid 47 000 ringis, 2005. aastal aga tervelt 7000 inimese võrra vähem.
Kirikuhooned kuuluvad lõviosas kogudustele, ent Tuhkru hinnangul peaks muinsuskaitseobjektide korrashoiuga tegelema riik, mitte sageli veel vaid mõnekümneliikmelised kogudused. «Riik on pannud kirikule muinsuskaitseseadusega lisakoormise,» väidab Tuhkru. «See tähendab eritingimustega arvestamist ja seega tunduvalt kallimate ehitusmaterjalide ja -firmade kasutamist, kui koguduse endi vajadusi silmas pidades tegelikult on oluline.»
Tuhkru läheb veelgi kaugemale, teatades, et kui riik ei hoia kirikuid korras, on tegu lausa usulise diskrimineerimisega. «Kiriku kasutamise ehk korras hoidmise võimaluste piiramine piirab ka usuvabadust,» sõnab ta. «Ja usuvabaduse tagamine on riiklik ülesanne.»
Kogudus on loodud Tuhkru sõnul vaimulikuks, mitte muinsuskaitseliseks tegevuseks. «On ebaloomulik, kui suur osa koguduse rahast peab minema riigi poolt peale pandud muinsuskaitseliste kohustuste täitmiseks,» lausub ta. Pealekauba käib kirikutes aastas üle miljoni inimese ja kaugeltki kõik neist pole luterlased.
Tegelikult on riik siiski 2004. aastal alanud pühakodade programmi kaudu kirikute korrashoidu toetanud kokku 102 miljoni krooniga. Samas hindas riik ise programmi vajaduseks läinud kümnendi alguse hindade juures enam kui kuus korda suurema summa ehk 633 miljonit krooni.
Võrdluseks niipalju, et EELK kõigi koguduste tulud kokku olid tunamullu 99 miljonit krooni. Sellest hoolimata suutis kirik välisabi toel pärast taasiseseisvumist ise oma hooneid remontida rohkem kui veerand miljardi krooni eest.
Kantsler Viilma sõnul ei soovi EELK veeretada vastutust kirikute korrashoiu eest täielikult riigi õlule. «Kui lüüa kokku need summad, mis on tulnud paarikümne aasta jooksul väliskogudustelt meie kirikute remondiks, võib öelda, et riigil peaks isegi natuke häbi olema,» räägib ta. «Ootame praegu lihtsalt riigi panuse olulist suurendamist.»
Viilma lisab, et EELK kogudused on seni suutnud hambad ristis suure osa pühakodadest korras hoida, aga ei suuda seda teha lõpmatuseni. «Selge see, et 30-liikmeline Pöide kogudus ei suuda eluilmaski kirikut ära remontida,» ütleb kantsler.
Pühakodade programm peaks riigi enda plaani järgi lõppema 2014. aastal, aga isegi suurimad optimistid mõistavad, et riik jätab töö tegemata. Eelmisel aastal andis riik pühakodade programmi raames kirikute remondiks vaid 8,8 miljonit krooni ja sellest viis miljonit sai EELK.
Masu võttis raha
Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Anton Pärn tunnistab, et riigi panus pühakodade programmi on võrreldes 2008. aastaga kolm korda vähenenud ja on ka tänavu samas suurusjärgus mulluse 8,8 miljoni krooniga. Põhjuseks teadagi masu.
«Aga tegelikult on kirikud rahastatud lisaks ka otse kultuuriministeeriumi eelarvest,» ütleb ta. «Meil on näiteks suured projektid, nagu Tartu Pauluse kirik, Tartu Jaani kirik, Kuressaare Laurentiuse kirik, Narva Aleksandri kirik ja ärgem unustagem Peterburi Jaani kirikut.»
Sel aastal panustab riik Pärna andmetel kirikutesse 38 miljonit krooni. Nii näiteks maksab kultuuriministeerium tänavu neli miljonit krooni omal ajal Tartu Jaani kiriku taastamiseks võetud laenu.
Pärna sõnul on kultuuriministeeriumi kaudu esitatud ka taotlused kümmekonna kiriku remondiks CO2 kvootide müügist laekuva rahaga. «Pöide kiriku tarbeks oleme kavandanud järgmise aasta eelarvesse katuse remondi raha,» lisab ta.
Pärn avaldab veendumust, et pühakodade programmi abil suudetakse kirikuid remontida nende lagunemisest kiiremini ja enamik neist saab päris rahuldavasse seisukorda. Seda muidugi paremate aegade saabudes.
Kui kogudused ei suuda arhitektuurimälestisi enam ülal pidada, kas siis ei oleks ehk õigem anda need riigile või omavalitsusele? Arho Tuhkru sõnul ei ole vallad kirikute pidamisest üldjuhul huvitatud ja riik on seni ise tõestanud, et pole oma mälestistele sugugi hea peremees.
Lääne-Euroopast leiab paraku juba praegu kirikuid, mille kogudused hääbusid ja kirikutest on saanud muuseumid, raamatukogud ja mõnel juhul koguni ööklubid. Tuhkru sõnul on seoses maapiirkondade tühjenemisega kaalutud küll koguduste liitmisi, küll aga ei kavatse EELK ometi ühtki kirikut kinni panna.