Allveelaeva Lembit pikk ja vaevaline teekond Tallinna Lennusadama kai äärest kuivale maale jõudis eile lõpule ning paljud töödega seotud inimesed said lõpuks kergendatult hingata.
Tellijale
Lembitu teekond maale kujunes vaevaliseks
23. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne seda oli aga sebimist ja peavalu palju. Usin tegevus algas juba reede ennelõunal, kui Lembitule keevitati külge spetsiaalsed «kõrvad», mille külge pidi kinnitatama trossid laeva kaldale vintsimiseks.
Allveelaeva pukseerimine spetsiaalse suure kaldtee ehk slipini sai teoks reede õhtupoolikul. Tõsine tegevus pidi aga algama alles ööl vastu laupäeva, kui viimane laev oli Tallinna sadamasse saabunud ja selle tekitatud lained vaibunud.
Maailma vanima vees oleva allveelaeva kuivale maale toomine oli suur sündmus. Ajakirjanikke instrueeriti kaks korda, fotograafe veel kolmaski kord. See andis neile õiguse jäädvustada sündmust vesilennukite angaaride katuselt. Ülejäänud uudistajad pidid jääma nii kaugele, et näha polnud midagi.
Justkui kiusu pärast olid vaatevälja ette seatud veel muuseumi ekspositsiooni hulka kuuluvad autod. Tegelikult seisid need seal aga turvalisuskaalutlustel. Lembitu kaldale tõmbamisel pidid trossid taluma 40-tonnist koormust ja selle peale, mis juhtunuks siis, kui mõni neist peaks katkema ning pealtvaatajate poole vihisema, ei taha mõeldagi.
Nii võisidki huvilised Lembitu kaldale sikutamist jälgida vaid videokaamera vahendusel ohutusse kaugusse paigutatud ekraanilt. Jäämurdja Suur Tõll oli muudetud VIP-tsooniks, kust avanes pisut parem vaade, kuid esimestel öötundidel polnud paraku sealtki midagi näha.
Kesköö paiku meenutas Lennusadam rahvapeo paika. Väravas seisis hulk neoonvestides turvajaid, kuid piletit ei nõutud. Kõik huvilised pidid lihtsalt läbima instrueerimise ning andma allkirja selle kohta, et kui nad peaksid vette kukkuma või trossiga vastu pead saama, siis on nad ise süüdi.
Seejärel sai igaüks rohelise käepaela, mis võimaldas hiljem mugavalt sisse-välja liikuda. Ja seda liikumist oli ohtrasti. Inimesed tulid, vaatasid ja nähes, et midagi ei juhtu, läksid jälle minema.
Kenasti õitses ühe kaldal seisva väikelaeva varjus kala küpsetava ja jooke müüva ettevõtja äri. Vipid said kohvi Suure Tõllu pardal. Ootamatult saabusid sadamasse kolm mundris abipolitseinikku, kes pärast väikest vestlust turvamehega samuti vippideks tunnistati. Mehed tõusid Suure Tõllu pardale, nautisid kohvi ja jalutasid siis rahulikult minema.
Näha oli ka mupo patrulli, kuid munitsipaalpolitseinikud vippideks ei kippunud ning sõitsid pärast olukorraga tutvumist minema.
Allveelaeva ümber käis samal ajal usin sagimine – selle alla topiti suuri pontoone, mille paikasättimine ja täispumpamine võttis omajagu aega. Kella kolme ajal öeldi, et lähema tunni jooksul ei juhtu midagi. Tunni aja pärast anti teada, et ka paari järgmise tunni jooksul pole mingit arengut loota.
Lembitu ümber askeldasid aga mehed usinalt edasi ning nende käitumisest ja jutust võis järeldada, et asjad siiski liiguvad. Samal ajal läksid paljud huvilised koju, et laupäeval tagasi tulla. Lennusadamas lõdvendati turvanõudeid ning toimuvale avanes parem vaade. Avati ka Patarei merekindluse mereäärne baar, kust oli allveelaeva kaldale vinnamist palju mugavam jälgida.
Siis hakkasid sündmused tõepoolest arenema. Kui laev oli otsapidi juba veest väljas, läks edasine kergemalt. Tagantpoolt võeti pontoone ära ja paigutati need ettepoole, vahepeal tõmmati laeva jälle paar meetrit edasi. Laupäeva õhtul võis öelda, et Lembit on veest väljas.
Täiesti kuivale sai allveelaev siiski alles pühapäeval. Esialgu paigutati ta angaaride ette merepoolsele küljele. Kui angaarides on tööd lõppenud, tõstetakse Lembit sinna selleks spetsiaalselt rajatud alusele.