Eesti Energia põlevkivitehnoloogia ekspordiplaane võib võrrelda maailmavallutamisega, lisaks Jordaaniale ja USA-le sihib Eesti riigifirma põlevkiviõliprojekti Serbias, samuti Hiinas.
Tellijale
Eesti Energia tahab osa Serbia põlevkiviõliärist
/nginx/o/2022/01/03/14291391t1h8b6c.jpg)
23. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meil on huvi kõikide riikide vastu, kus leidub põlevkivi,» lausus Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive plaane kommenteerides.
Serbia plaanib kasutusele võtta riigi kaguosas Aliksnacis paikneva kahe miljardi tonnise põlevkivivaru, millest saaks järgneva kümne aasta jooksul toota 60 miljardi dollari väärtuses põlevkiviõli. Kui tootmine käima saab, oleks aastane õlitootmise maht riigi keskkonnaministeeriumi hinnangul 500 000 – 600 000 tonni, asendamaks osa praegu 1,8–2,7 miljoni tonnini ulatuvast impordist.
Serbia keskkonna- ja kaevandusministeeriumi kantsleri Zdravko Dragosavljevici sõnul on projekti investeerimise vastu huvi tundnud Eesti Energia, samuti Briti-Venemaa konsortsium Zao Star. Dragosavljevici kinnitusel kuulutatakse konkurss maardlate kasutamiseks ja parima tehnoloogia pakkuja leidmiseks välja selle aasta keskel.
Serbia nuputab
«Serbial on põlevkivi ning mõeldakse, kas ja kuidas seda kasutusele võtta,» rääkis Liive, kelle sõnul on huvi tuntud ka Eesti Energia tehnoloogia vastu. Novembris kohtus Serbia keskkonna- ja kaevandusminister Oliver Dulic majandusminister Juhan Partsiga. «Vastastikune tundmaõppimine käib,» kinnitas Liive.
Liive sõnul ei ole siiski otsustatud, kas Eesti Energia Serbia konkursist osa võtab. Samuti on vara öelda, kas ettevõte soovib ise Serbias projekti arendada või müüakse vaid tehnoloogia.
Liive sõnul on ettevõttel tõsised projektid käsil Ameerikas ja Jordaanias. Ja kuigi firmal on huvi kõikide põlevkivivarudega riikide vastu, tõdes Liive, et kõiki põlevkiviriike siiski läbi joosta ei jõua. Näiteks suurte varudega Austraalias ei ole nad käinud. «On riike, kus saab mõistliku hinnaga põlevkivivaru soetada, aga on riike, kuhu tahame tehnoloogiat müüa. Toimetame vastavalt olukorrale, kas hakkame ise arendama või müüme tehnoloogia,» rääkis Liive.
Oma tehnoloogiat üritab ettevõte Liive sõnul tutvustada võimalikult varases faasis, et kui põlevkivivaru otsustatakse kunagi kasutusele võtta, tehakse seda Eesti Energia tehnoloogiaga.
Konkurss ootab
«Meie eesmärk müüa tehnoloogiat riikidesse, kus põlevkivi kasutusele võetakse. Hiinas on kõvasti peenikese fraktsiooniga põlevkivikivi. Ma ei välistaks, et Hiina võiks oma peenikese kivi kasutamiseks osta Enefit tehnoloogia,» lausus Liive.
Liive lisas, et kui ettevõtte uus õlitehas Ida-Virumaal Auveres tööle hakkab, annab see võimaluse end välismaal uuel tasemel tõestada. Tehas peaks valmima sel kevadel, täismahus töölesaamine võtab aga aega, Eesti Energia loodab seda teha aastaga. Kui tootmine algab, on see tõsine arenguhüpe ja eelis, sest kuigi tehnoloogiat müüa üritatakse, ei ole teada, kas uudne tehnoloogia ka tõepoolest töötab.
Serbia põlevkivi vastu on juba 2006. aastal huvi tundnud ka Viru Keemia Grupp. 2009. aastal kirjutas Gas and oil, et ettevõtte esindajad hindasid Serbia potentsiaali Maroko, USA ja Jordaaniaga võrreldes kõrgeks mitte ainult kvaliteedi, vaid ka investeerimiskliima poolest. VKG avalike suhete juht Julia Aleksandrova lausus eile, et 2008. aastal sealsed uuringud majanduskriisi tõttu peatati.
Kas konkursi väljakuulutamisel VKG Serbia projekti vastu huvi tunneks, ei osanud ta eile öelda, sest see ei ole juhatuses jutuks olnud. Küll näevad ettevõtte strateegilised eesmärgid ette üht välismaist projekti. Ettevalmistustöödega on VKG Ukraina leiukohas oluliselt kaugemale arenenud ja seda arvestades ei ole Serbia justkui prioriteet. Samas on poliitiline olukord Ukrainas ebastabiilsem. «Kindlasti kujundame oma seisukoha selles küsimuses edaspidi,» lausus Aleksandrova.