ACTA kipub sõnavabadust ahistama

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ACTA vastaste plakat.
ACTA vastaste plakat. Foto: Internet

Lühidalt öeldes on kurikuulus ACTA võltsimisvastane kaubandusleping (Anti-Counterfeiting Trade Agreement) riikidevaheline kokkulepe, millega püütakse tõkestada intellektuaalomandi õiguste rikkumist.



ACTA-le panid aluse USA, Austraalia, Kanada, Jaapan, Uus-Meremaa, Maroko, Singapur ja Lõuna-Korea, kes selle dokumendi läinud aasta oktoobris allkirjastasid. ACTA jõustumiseks Eestis on vajalik europarlamendi ja Eesti valitsuse heakskiit.

ACTA idee on iseenesest õilis. Paljude kaupade loomiseks kulutavad tootjad suuri summasid. Neil on õigustatud ootus, et keegi kolmas ideed ei näppa ja väljatöötatud tootest odavat koopiat turule ei lase.

Europarlamendi saadik Indrek Tarand märgib oma veebilehel, et 2009. aastal konfiskeeriti Euroopas võrreldes mõni aasta varasemaga 264 protsenti rohkem võltsitud kosmeetika- ja hooldusvahendeid, 51 protsenti ravimeid ja 62 protsenti enam toiduaineid. Aga vähesed inimesed sünteesivad oma köögis Viagra analooge või õmblevad Adibase dresse...

Füüsilistest toodetest keerulisem on lugu digitaalselt levitatava meelelahutusega. Filmikorporatsioon kulutab sadu miljoneid hittfilmi loomiseks, kuid selle digitaalne paljundamine on internetiajastul sisuliselt tasuta. Algse investeeringu kaitsmiseks tekitavad autorikaitseseadused oma erinevates vormides nn kunstliku nappuse: digitaalsed koopiad võivad levitamiseks olla vaid piiratud ringil, kes edastavad levitamise eest saadud tasu (nt osa kinopileti või DVD-plaadi hinnast) õiguste omanikele, algse väärtuse loojatele.

Tarbija- ja kodanikuühenduste proteste kutsuvad esile ACTAs intellektuaalsete õiguste kaitseks ette nähtud meetmed. Ookeani taga on samasugused mured: Ühendriikides kaalutakse sisuliselt samasuguseid interneti piiramise õigusakte.

SOPA ja PIPA (netipiraatluse tõkestamise seadused – toim) vastu protesteerimiseks sulges Wikipedia möödunud nädalal 24 tunniks juurdepääsu veebi­entsüklopeediate ingliskeelsetele lehekülgedele. See aktsioon pani mõned seni SOPA taga seisnud USA senaatorid oma toetusest loobuma.

Võiks ju arvata, et ACTA-taolised ettevõtmised muudavad elu keeruliseks vaid neil, kes internetist piraatmuusikat, -filme ja -mänge hangivad. Tegelikult võib see puudutada iga internetikasutajat.

Kujutage ette, et teie laps esineb kooli isetegevuskavas tantsunumbriga, mille muusikaliseks taustaks on valitud mõne kuulsa popmuusiku laul. Teie võtate selle esinemise videokaameraga üles ning jagate seda mõnes failivahetuskeskkonnas, nagu näiteks Youtube või nüüdseks FBI poolt suletud Megaupload, et teised pereliikmed saaksid samuti vaadata.

Sellest hetkest alates olete ilmselt autoriõiguste rikkuja, kui te just pole popstaarilt, täpsemalt tema lugude õigusi omavalt meediakompaniilt, luba küsinud.

Siiani on Eestis jälitustegevus võimalik ainult kohtu loaga. Isegi vanglaametnik ei tohi lugeda ühtegi vangi kirja, seda on lubatud teha vaid kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.

Kui ACTA läbi läheb, siis võib sellesama meediakompanii esindaja pöörduda otse teie internetiteenuse pakkuja (ISP) pole, et nad välja selgitaksid, kes selle video internetti pani, ja ühtlasi teie veebis toimetamist jälgiksid. Ja mingit kohtumäärust pole vaja. Kui ISP ei soovi seda teha, siis võib tema tegevust pidada piraatlusele kaasa aitamiseks.

Aga ka ISPde nuhkimine oma kasutajate järel ei aita alati tegelikku rikkujat tabada.

Esiteks võib kasutada krüpteeritud netitunneleid (nt TOR), milles liikuvat andmevoogu ISP oma vahenditega jälgida ei saa. Loogilise sammuna võiksid autori­õiguste eest ACTA-sarnaste vahenditega võitlevad pooled nõuda, et sellised krüpteeritud andmevahetusviisid tunnistataks ebaseaduslikuks. See aga ahendaks veelgi sõnavabadust, just selliste süsteemide abil peavad sidet inimõiguste aktivistid diktaatorlikes riikides.

Teiseks, ühe IP-aadressi taga võivad olla kümned või sajad kasutajad. Kui nüüd üks neist autoriõiguste rikkumisega hakkama saab, siis võetakse luubi alla kogu selle IP-aadressi kaudu käiv liiklus. Samasuguse löögi alla langeksid Eesti levinud tasuta WiFi-ühenduse pakkujad.
-------------------------------------------------------

1 küsimus
Kas Eesti internetipakkujad on ACTA nõudmisteks valmis?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles