Liitvallas ei nuta keegi taga endist vallamaja

Sulev Valner
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel kolmapäeval esinesid Kabala rahvamajas kohalikele eakate klubi liikmetele Türi naabervallast      Väätsalt külla tulnud eakaaslased.
Eelmisel kolmapäeval esinesid Kabala rahvamajas kohalikele eakate klubi liikmetele Türi naabervallast Väätsalt külla tulnud eakaaslased. Foto: Mihkel Maripuu

Viimased uudised räägivad, et Eesti on omavalitsuste liitmises naabritest maha jäänud. Lätlased tegid radikaalse haldusreformi ära. Soomlaste värske plaan jätaks valdu-linnu senise 336 asemel mõne aasta pärast sealmail alles vaid 70 ringis. Palju pisemas Eestis on aga omavalitsusi 226.


Kas see on Eesti mahajäämus või hoopis tarkus? Kas suurem omavalitsus on ikka parem? Mis nõu anda näiteks Põltsamaa linnale ja vallale, kes praegu ühinemist kaaluvad?  Vastust võib otsida varem ühinenutelt.
Järvamaa suurim omavalitsus Türi vald sai eelmisel nädalal uued juhid. Toimus iseenesest lihtne ja poliitiliselt loogiline käik: kohalik võim viidi vastavusse Toompea koalitsiooniga.

Türi valla puhul tähendas see IRLi võimuletulekut Reformierakonna toel senise vähemparteilise, pisut sotsiaaldemokraatliku ja kunagise Rahvaliidu värvinguga vallavõimu asemele. Ilmekas märk, et kui mitte varem, siis seitsmendal ühinemisjärgsel aastal tungib ühisesse suurde omavalitsusse suur poliitika.

Masu elati üle

Üks võimuvõitlusest langenutest oli senine volikogu esimees ja varasem pikaaegne vallavanem Toomas Marrandi. Tema juhtis nelja omavalitsuse ühinemisel tekkinud Türi valda neli esimest aastat ja oli enne aastaid Oisu valla juht. Seega kindlasti üks, kes võib end lugeda selle suure ühendvalla loojate hulka.

Nüüd sai see etapp läbi. Mis ongi paras hetk tagasi vaadata: kas omaaegne otsus luua üks suur vald nelja pisikese asemel oli üldse õige samm või hoopis viga?

«Minu arvates elas Türi vald ühe suurena masu paremini üle, kui oleks need väikesed vallad eraldi elanud,» on Marrandi veendunud ühinemise õigsuses. «Meil jätkus ikka võimu natuke investeerida ja euroraha omaosalust katta, aga väikesed vallad ei oleks ilmselt suutnud seda teha.»

Ka endist viisi väikeste valdadena oleks saanud edasi elada, ütleb kauaaegne omavalitsustegelane, aga arengut ei oleks siis olnud.

Üks müüt, mille Marrandi kohe kummutab, on see, nagu hakkaksid kohalikud inimesed pärast omavalitsuses ühinemist väga puudust tundma endisest vallamajast ja vallavanemast.

«Esimesel aastal suure valla vallavanemana võtsin sellise suuna, et igal nädalal olin esmaspäeviti kaks tundi endistes vallakeskustes Oisus ja Kabalas. Aga tegelikult oli kodanike pöördumisi kaunis vähe, sai seal vallaasutuste kohalike inimestega probleeme arutada, aga oli näha, et vallavanema juurde inimestel eriti asja pole,» tõdeb Marrandi.

Vastavalt valdade ühinemist käsitlevale seadusele sõlmivad liitujad ühinemislepingu, mille kehtivusaeg on neli aastat ehk üks valimisperiood – vähemalt nii kaua peavad seaduse järgi olema teeninduspunktid ka endistes eraldi vallakeskustes.

Türi vallas on teeninduspunktid olemas praeguseni, ehkki ühinemislepingu seatud piirangud on läbi. Kui algul oli seal tööl kaks inimest, siis nüüd on jäänud kohapeale ainult sotsiaaltöötaja. Spetsialistid käivad kindlatel aegadel vastuvõttudel.

Abi ääremaadele

Teine müüt ja hirm, mis sageli ühinemist takistab, on mure, et tulevasest vallakeskusest kaugemale jäävad piirkonnad ehk ääremaad kannatavad. Vähemalt Türi vallas pole see Marrandi kinnitusel nii läinud.

Vastupidi, esimesed aastad on suures vallas ääremaadele pigem paremad olnud, väidab ta, sest ääremaid aidatakse keskusele järele, luuakse võrdseid tingimusi. Näiteks viiakse ühises vallas ühele alusele lasteaedade ja teiste vallaasutuste töötajate palgad, samuti sotsiaaltoetused. Kuna kelleltki midagi ära võtta on keeruline, siis enamasti ühtlustatakse ikka pigem ülespoole.

«Meil oli see eesmärk, et vallas oleks üks tase, seega tuleb ka kaugemad piirkonnad kõik ühele tasemele viia,» ütleb pikaaegne vallajuht. Nagu Euroopa Liidus, kus nõrgemaid piirkondi aidatakse ühinemisel järele.

Mõni aasta tagasi valmis Tallinna Ülikoolis siseministeeriumi tellimusel uurimistöö «Kohalike omavalitsuste 2005. aasta ühinemiste ja selle tagajärgede analüüs», mis lisaks Türi vallale uuris ka teiste omavalitsuste ühinemise mõjusid. Selles väidetakse: «Ühinemisjärgne areng on kummutanud suure osa kartustest, sh võimu kaugenemise tagajärjed, finantsvahendite jaotamine linna kasuks ja eriti kiire ääremaastumine.»

Uuring väidab, et väikesed vallad võitsid pärast ühinemisi nii jooksvate kulude kui ka investeeringute poolest. Probleemid pärast ühinemisi on uuringu tegijate arvates tekkinud ennekõike aukude tõttu riigi regionaalpoliitikas.

Marrandi lisab, et kui omavalitsuste liitmiseks läheb, on parim variant, kui on selline ajalooline tõmbekeskus, mida rahvas juba tunnustab. Türi oli nagunii piirkonna keskus, kirik on ju Türil olnud. Raskem on omavalitsustel ühineda seal, kus on võrdsed vallad ja ühte tõmbekeskust ei ole. Siis kipub tekkima piirkondade rivaliteet.

Kabala oli kõige kaugem ja ühinemise ajal kõige skeptilisem neljast endisest omavalitsusest. Suurvalla suurust näitab see, et keskusest Kabalasse on sõita 20 kilomeetrit.

«Mina ei arva, et Kabalale oleks suures vallas liiga tehtud, aga kindlasti on inimesi, kes arvavad teistmoodi,» ütleb ilusas Kabala mõisas asuva põhikooli direktor Aili Roosa. «Me ju ei tea, et kui oleksime olnud viimased seitse aastat väike ääremaa vallakene, et siis oleks jätkunud võimalusi.»

Roosa tõdeb, et Kabala on ääremaa ja oleks nii või teisiti jäänud ääremaaks, ükskõik kustpoolt vaadata. «Igas külas on ju olemas oma tegusad inimesed, kes jäävad alles ka suures vallas ja ei tahagi päris kõike kandikul saada. Kuna meieni nii palju ei jõuta, siis inimesed hakkavad ise rohkem tegutsema,» räägib ta.

Tõmme otse Soome

Koolijuht ütleb, et need pered, kes töö puudumisel ära lähevad, ei lähe Türile ega Paidesse, vaid pigem ikka Soome. Eriti suur minek oli läinud suvel, kui pidi koolist välja kirjutama korraga kaheksa last, kes kõik läksid kaugele.

Kabala perearst Sirje Ots ütleb muigega, et tema küll võitis sellest, et vallad ühinesid, kuna nüüd on perearstil endises vallamajas ilusad ruumid. Ta näeb ka üle ukse, et ehkki iga nädal käib keegi vallategelastest kohapeal teeninduspunktis, eriti keegi nendega kohtuma ei tule. «Siit järeldus, et ega selle vallaga inimesel nii väga maid jagada ei ole,» ütleb perearst.

Türi vald on kindlasti üks ühinemiste edulugu, tõdeb ka regionaalminister Siim Kiisler. «Praegu on ta palju võimekam, professionaalsemate ametnikega ja paremate eelarvevõimalustega, kui olid need üksikud osad enne seda. Türi poole vaatavad teiste omavalitsuste juhid kui tugeva ja jõuka poole, see on selgelt näha, kui olla Järvamaa omavalitsusjuhtidega koos,» ütleb ta.

Kiisleri arvates oleks üks hea mõõdupuu ka see, kui küsida praeguse volikogu liikmetelt, kes neist toetaks seda, et vald jaguneks taas endisteks osadeks. Isegi niivõrd keerulise ja emotsionaalse juhtumi puhul nagu Otepää vald, kui pandi volikogus hääletusele taasjagunemine, siis oli toetajaid null, toob regionaalminister näite. «Tihti öeldakse, et väike on ilus, aga kui küsida, et kas jaguneks, siis jagunemise pooldajaid pole mina veel leidnud.»

Kommentaar

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles