Bändi higi, vaim ja kirg

Hortus Musicus. Foto: Peeter Langovits

Sel kuul saab ansambel Hortus Musicus 40-aastaseks. Öelda nende kohta «vanamuusikaansambel» ei tasu. Alustasid nad 1970ndate alul mässuliste noortena, tehes Bachi-eelset muusikat kompleksivabalt ja mõne jaoks võib-olla vähese respektiga, pigem siiski uue energiaga, mis vanadelt teostelt tolmu maha puhus. 

1970ndate teisel poolel ja 1980ndatel, kui plaadivalik siinkandis oli kesine, ostsid Hortuse plaate nii itaalia 14. sajandi ilmaliku muusika austajad kui intellektuaalrokifännid.

Aastakümnetega on kogunenud rahvusvahelist mainet aina laiemalt ning tänapäeval kirjutavad meie maailma moodsad heliloojad muusikat spetsiaalselt neile. Hortuse pillivalik on laienenud baroksest arsenalist nüüdisaegseni – vastavalt vajadusele. Bändil on kaugelt tuntav oma joon ja neid iseloomustab omalaadne muusikaline tunnetus, mida võib nimetada ka hoopis muudest helikihtidest pärit sõnadega, nagu «gruuv» või «vaib». Ma ütlesin meelega «bänd».