Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tiit Tuumalu: prillid on jälle moes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tiit Tuumalu | FOTO: Peeter Langovits

Ameerika filmiakadeemia suurendas parima filmi Oscari nominentide arvu kümnele, et ükski kassarekordite vallutaja mängust kõrvale ei jääks ja telereiting kosuks.




Aga Oscarite jagamise hetkel tõsteti esile hoopis tagasihoidlik sõltumatu film, mille teleülekanne oli selsamal glamuuriüritusel jätnud lapulise rolli.


Just nii mängiti tänavu auti 2,6 miljardit teeninud «Avatar». Eirates sellega revolutsioonilist situatsiooni, kolmemõõtmelise filmi jõulist esiletõusu, mis, nagu Hollywoodi mogul Jeffrey Kat­zenberg propageerib, on tööstuse ajaloos neljas, kohe heli-, värvi- ja digitaalse heliga filmi kasutuselevõtu järel.



Aga mis siin filmiakadeemiast rääkida, 3D tulek on olnud kiire ja ootamatu isegi kinovõrgu jaoks. Väljaspool Põhja-Ameerikat oli 2009. aasta lõpus kõigest 5441 digitaalset 3D-ekraani – justkui tilk meres. Eestis võiksime rääkida koguni regionaalsest ebavõrdsusest – nii tuleb isegi tartlastel spetsiaalselt Tallinna sõita, et uudset meelelahutust oma silmaga näha.



Peavalu jagub, ja mitte ainult teatud osal 3D-filmi vaatajatest. Kui mullu jõudis Põhja-Ameerika ekraanidele 20 kolmemõõtmelist teost, mis moodustasid neli protsenti filmide koguarvust ja 11 protsenti kassatulust – Eestis kogusid kaheksa 3D-filmi 13 protsenti vaatajatest –, siis tänavu võib rääkida juba väikesest uputusest – kõik ei taha enam ekraanidele ära mahtuda.



Ja aina hullemaks läheb. Sest tehnika on arenenud sedavõrd, et 3D-ks on võimalik teha ka vanad filmid. Nii kavatsevat George Lucas värskendada «Tähesõdu» ja James Cameron «Titanicut», kui nimetada üksnes suurejoonelisemaid.



Rääkimata rahvuslikest kinematograafiatest – venelased näiteks on välja kuulutanud juba kümmekond uut filmi, mastaapseimana tahab Fjodor Bondartšuk anda kolm mõõdet Stalingradi lahingule. Meiegi ei maga – juba filmib üks stereoskoopilise nukuanimatsiooni pioneere Nukufilm originaalset nukumuusikali, millest, kui hästi läheb, peaks tulema täispikk linateos.



Ilmselt ei kahtle keegi, et 3D on tulnud selleks, et jääda – erinevalt 1950ndatest. Iseasi, millisena.



On see tulevikuski seotud vaid filmi kui meelelahutuse, vaatemänguga, parimal juhul žanrifilmiga laiemalt? Kas ka draama võiks olla 3D? Vastust pole, veel. Aga juba praegu on selge, et 3D istub mõne aasta pärast ka meie kodustes pildikastides, tõsi, moodsamates. Olgu siis selleks, et viia vaataja otse sündmuse sisse jalgpalli MMil või... hoopis pornofilmis. Ka nende jaoks avab 3D täiesti uusi perspektiive.

Tagasi üles