Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kristal: jalgpall on lihtne mäng

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Levadia peatreener Marko Kristal võib pärast meistritiitli kindlustamist oma tööga rahul olla. | FOTO: Toomas Huik

Tallinna Levadia Eesti jalgpallimeistriks viinud Marko Kristal maandab pingeid treeningutel vigade parandusi tehes.

Üheksa aastat tagasi jalgpalluri ameti juhendajakarjääri vastu vahetanud Marko Kristal on jõudnud olla abitreener nii Eesti koondises kui ka Tallinna Levadias ning olnud peatreener Tartu Tammeka meeskonnas. Tänavu Levadia meistriks tüürinud ja sellega treenerina elu esimese tiitli võitnud Kristal tunnistab, et on oma filosoofia rajanud kindlale arusaamale – jalgpall on ja peab olema lihtne mäng.

Marko Kristal, millal sinu jaoks selgeks sai, et tahad karjääri treenerina jätkata?

Üks põhjus, miks ma üldse mängimise katki jätsin, oli see, et Jelle (Goes – toim) pakkus mulle koondises abitreeneri kohta. Sellist võimalust ei tule mõnel mängijal kunagi. Ja kui tahad jalgpallis olla, aga mängida enam ei jõua, siis mõistagi on treeneritöö üks paremaid väljundeid.

Mida sa Jelle kõrval kahe aastaga ennekõike õppisid?

Mängijana nägin, kuidas treenerid tulid ja joonistasid sulle seina peale igasuguseid asju, aga tema kõrvalt sain selgeks, mida treeneritöö tegelikult endast kujutab – milline see köögipool on. Väga huvitav oli kohe koondise juurde tulla, teha mänguanalüüse ja muud. See aeg andis stiimuli, et seda tööd tasub teha.

Esimene peatreeneriaeg Tammekas ei olnud sulle ka just kerge.

Ei olnud, aga selleks ajaks olin Levadias juba Igor Prinsi kõrval kogemust saanud ning oli tahtmine proovida, kuidas endal välja tuleb. Viisime selle meeskonna kuuendaks ja sealt saadud kogemused on tänavuses tiitlis samuti natuke rolli mänginud. Tammeka ja Levadia taust on muidugi erinev, alates treeningtingimustest ja lõpetades mängijate valikuga.

Siin praegu intervjuud andes oled mõnus, vaba, viskad nalja. Mängu ajal sind vaadates seda alati ei arvaks. Kas see on sul teadlik hoiak – olla autoriteetne – või lähed lihtsalt emotsionaalselt nii mängu sisse?

Eks ma oskan nii olla, kuidas võib kuskil olla. (Muigab.) Sel hooajal meil ehk tõesti selliseid kergeid mänge ei olnud, kus sa oleksid mind väljaku ääres naeratamas näinud. Aga oleneb situatsioonist – näiteks karikamängus Lihulaga olin platsi ääres väga rahulik. (Naerab.) Kõik peab muidugi olema teatud piirides, vahel on vaja piitsa, vahel präänikut.

Palju sul üldse pärast mängu pingeid sisse jääb ja kuidas sa neid maandad?

Ikka jääb – kui on halvasti läinud, siis paratamatult mõtled päris kaua, miks nii läks, ja ootad järgmist trenni, et saaks seal nende asjadega tegelema hakata. Treeningtööga saabki pinged maha. Vahel aitab ka see, kui räägid mängu tribüünilt vaadanud inimestega – sul võivad all pingil olla mängust väga negatiivsed emotsioonid, sest paratamatult näed sealt enamjaolt vigu. Aga tribüünilt neutraalse pilguga vaadates paistavad asjad teistmoodi.

Mingit rituaali sul seega valusate kaotuste puhul ei ole – et lähed näiteks koeraga jalutama?

Mul pole koeragi, naabri koeraga oleks ka imelik minna. (Naerab.) Noh, ja ega sel aastal see koer poleks ka eriti jalutada saanud…

Veel autoriteedist rääkides – sel hooajal olid sinu käe all lisaks noortele mängijatele ka kogenud koondislased Dmitri Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev. Tunnetasid sa, et pidid mingeid oma otsuseid selle võrra rohkem põhjendama ja selgitama?

Kui sa suudad treenerina selgeks teha, mida sa mängijalt tahad, olgu ta vana või noor, ja see asi toimib ning neil ei teki küsimusi, miks me teeme nii või naa, siis ei ole probleemi. Mängijatel tekib probleem, kui nad ei saa aru, mida treener neilt tahab, ja treener ei oska ka selgitada, vaid ütleb, et sina mine ja mängi ja ära seleta. Ma arvan, et oskan mängijatele selgeks teha, mida ma neilt nõuan.

Sinu enda treenerikäekiri hakkab vaikselt kujunema. Kes seda kõige rohkem on mõjutanud – või üritad sa ise oma käekirja kujundada?

Mis oma käekirja ikka – ega ma hakka mingit jalgpalliajalugu tegema ega oma impeeriumit looma. 2200. aastal keegi vaatab, et oli alles idioot, mõtles mingi jama välja. (Naerab.) Aga mind on kõige rohkem mõjutanud Arno Pijpers. Ta oli treener, kes oskas jalgpalli minu jaoks lahti seletada. Olen algusest peale öelnud, et jalgpall on tegelikult lihtne mäng, aga kõik üritavad seda millegipärast keeruliseks teha – nii mängijad, treenerid kui ka kohtunikud.

Sa pead aru saama, mis meeskond sul on, ja mängima täpselt nii, nagu meeskond on suuteline mängima. See on klišee, et kõik tahavad mängida nagu Barcelona, aga Vasja Pupkin ei saa mängida nagu Xavi. Ma muidugi ei tea, võib-olla Vasja Pupkin saab ka, ma pole teda kohanud. (Naerab.) Aga sa ei tohi üle mõelda ega hakata tegema midagi keerulist, mida mängijad pole võimelised järgima. Kui sul on muidugi meeskonnas Xavi või Edinson Cavani, siis võid juba teha muid asju.

Võid sa nüüd öelda, kui palju juhtkond sinuga enne hooaja algust tiitlist juttu tegi? Või saite selles mõttes pingevabalt tegutseda?

Selge oli, et kui me eelmisel hooajal tulime teiseks sellise meeskonnaga, kellelt keegi midagi ei oodanud, siis järgmise sammuna pidime võitma. Levadias on alati mängitud kulla peale, ükskõik, mis sulle räägitakse. Mida rohkem aeg läks, seda rohkem hakati ka ääri-­veeri ütlema, et nüüd juba võiks [tiitli võita]. Nendest pingetest oli ka meeskond teadlik.

Levadia pööras sel hooajal hulgaliselt mängulõppe enda kasuks – kust võttis nii noor meeskond sellise enesekindluse?

Ma olen poistele kaks aastat rääkinud, et mängida tuleb lõpuni. Ükskõik, kas oleme ees või taga, mängige enda tasemel. Mida rohkem selliseid viimaste minutite väravaid ja võite tulema hakkas, seda rohkem meeskond ka ise uskus, et võivad seise lõpus enda kasuks pöörata.

Võrreldes põhikonkurentide Kalju, Flora ja Sillamäega teil ärakukkumisi hooaja jooksul peaaegu polnud. Millest selline kindlus?

Mängijad on vanemaks saanud ja suutsime ka meeskonnasisest konkurentsi tõsta. Mängisime ju samuti euromänge, aga meil oli võrdväärne asendus väsinud meestele võtta.

Meeskonna sisekliima tundub teil pärast Kruglovi ja Dmitrijevi lisandumist olevat vägagi paigas.

Kliima ja keemia on tõesti väga head. Kui sul on väljakul ja treeningul mängija, kes oma kogemustega tekitab positiivset tunnet, annab see palju juurde. On palju nõuda, et 21-aastane mängija oleks väljakul liider.

Levadia eelmise hooaja liider Igor Morozov oli samuti noor mängija.

Tõsi, aga ka Morozov kasvas liidriks eelmise hooaja jooksul, ega see niisama tulnud. Kui nooremaid mehi vaadata, siis Artjom Artjunin või Ilja Antonov võib minu arvates võtta tulevikus selle rolli enda kanda. Liidrialgeid on veel – leidub mehi, kes suudavad selles vanuses juba oma mänguga eeskuju anda.

Treenerikarjääri esimene suur verstapost, tiitel, on sul nüüd käes. Millised sihid endale edasiseks oled seadnud?

Selles mõttes on lihtne, et allapoole praegust ei tahaks nagu minna. Treeneri eesmärgid sõltuvad hooajast ja meeskonnast, Tartus oleks ju näiteks olnud liiga utoopiline medalist rääkida. Võtame aasta kaupa, vaatame, mis meeskond meil järgmisel aastal on.

Marko Kristal, Eesti koondise peatreener. Millal see võib juhtuda?

Kui sa teed seda tööd ja sinult küsitakse, kas tahad rahvuskoondist juhendada – mis ma siis ütlen, et ei taha? Loomulikult tahan. See on iga treeneri jaoks au. Aga praegu on nendeks juttudeks väga vara. Küll Tarmo Rüütli jätkab, olge selle pärast kõik rahulikud!

Tagasi üles