Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jarmo Mäkelä: Johan Bäckman mustab soomlasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jarmo Mäkelä | FOTO: Pm

President Tarja Halonen ei teadnud, kuhu oma käe pistab, kui Pavel Astahov käis teda tervitamas pärast märtsis toimunud Turu visiiti. Mees kiitles selle käepigistusega avalikkuse ees ülepakutult kohe pärast Moskvasse naasmist.

Kogu Astahovi taust oli soomlastele teadmata. Pärast ootamatut kokkupuudet Turus saatis Soome kaitsepolitsei (Supo) oma vennasorganisatsioonidele küsimuse, kas neil on andmeid isikust, kelle nimi on Pavel Astahov. Ja neil oli.

Esimest korda ujus see KGB kasvandik lääne luure radarite alla aastate eest, kui Venemaa pensionärid läksid tänavatele toonase presidendi Vladimir Putini vastu protestima.

Need vene vanaemade näljamarssidena tuntud meeleavaldused oli vaja ära lõpetada ja Astahov pandi seda tegema. Ta asutas kodanikuühenduse «vene pensionäride probleemide jälgimiseks» ja meeleavaldused lõppesid järsult. Venemaa rahvale esitleti Astahovit kui inimõiguste aktivisti.

Astahovi järgmist ülesannet meedias ei selgitatud. Ta pandi juristina tegema ettepanekuid Venemaa luureasutuse FSB tegevust piirava seaduse jaoks. Ta soovitas samasugust hõredat õiguslikku kontrolli, nagu varem oli kehtinud KGB kohta. Astahovi ettepanekud võeti vastu.

Ehkki Astahov oli selgelt näidanud oma võimeid vene vanaemade distsiplineerimisel, küpsetati temast lastevolinik ja president Dmitri Medvedevi eriesindaja.

Süüdlast otsitakse

Turu katastroof põhjustas riiu Soome välisministeeriumi ja kaitsepolitsei vahel. Supost pahandati, miks ei antud neile teada, et Venemaa lastevoliniku visiidi jaoks oli Moskvast küsitud viisa rohkem kui 40 ajakirjanikule – enam kui kõrgeima taseme riigivisiitide puhul tavaline on. Kui asjast oleks varem teatud, oleks jõutud uurida, kas huvi lähtus muustki kui sellest, et Turust saab Euroopa kultuuripealinn.

Kõik viisataotlused liikusid välisministeeriumi pressiosakonna kaudu, viga läks selle juhi Petri Tuomi-Nikula arvele. Ta võttis sest juhtumist õppust ja pidas riigikaitse avalikkussuhete seminaril ettekande, kus ütles, mida mõtles.

Kuna meedia on uuesti finlandiseerumas, on vaja tagasi pöörduda meetodite juurde, mida kasutati külma sõja ajal. Igast toimetusest otsitakse usaldusisikud. Neid hoitakse asjadega kursis kas peatoimetajate vaikival nõusolekul või ilma selleta.

Tuomi-Nikula saadeti suursaadikuks Rooma. Sellest peale on hoolt kantud, et säärase mõtteviisi kübemedki oleks ministeeriumi koridoridest ära pühitud.

Aktiivne abistaja

Pavel Astahovi soomlasest abimees Johan Bäckman, kelle kohta Venemaa meedia kasutab nimetust «soome inimõiguste aktivist», maalib Soomest ja soomlastest jätkuvalt musta pildi. Ta räägib, et Venemaalt salaja Soome toodud Anton Salo rahvastikuregistri kandest on tagantjärele kõrvaldatud märkus poisi topeltkodakondsusest.

Kokemäki linna otsusega olevat Bäckmani jutu järgi keelatud poisil vene keeles rääkida, palvetada, ristimärki teha ja risti kaelas kanda.

Robert Rantala juhtum on Bäckmani järgi russofoobne kättemaksukampaania, mille abil tahavad Soome ametnikud hävitada soome-vene perekonnad. Kui Euroopa inimõiguste kohus peatas vanaema Irina Antonova Venemaale tagasisaatmise, kinnitas Bäckman, et nüüd saavad kõik asjasse segatud Soome ametnikud süüdistuse ning nad mõistetakse kohtus süüdi.

Johan Bäckmani ohvriks sattunud ajakirjanik Martti Valkonen paljastas äsja Aamulehtis, kui suurt rolli on Bäckmani karjääris mänginud Aleksanteri instituudi juht Markku Kivinen. Aga tal on ka teisi kaitsjaid.

Kui peaminister Putin käis hiljuti Lappeenrantas Euroopa Liidu ja Venemaa innovatsiooniseminaril, istus Bäckman osavõtjate hulgas koos oma parema käe, kirikuõpetaja Juha Molariga. Kelle külalistena härrad küll seal olid? Välisministeeriumi? Venelaste? Soome ärimeeste?

Artikkel ilmus 12. juunil Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.

Tagasi üles