Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Süvatõdesid püüdev meelelahutus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Filosoofiline lambakasvataja Johann (Arvo Raimo) näitab Stenile (Norman Reinberg), et maailm ei koosne ainult ilusatest autodest. | FOTO: Jaanus Laagriküll

Eestimaa napp suvine aeg on teadagi harjumuspäraselt karmist kaamoseperioodist  kardinaalselt erinev ning sestap polegi imestada, et kummastava kuumuse mõjul langevad ült  lisaks ülearusele riietusele muudki harjumuspärased dekoratsioonid.

Ehk isegi sagedamini ja hoopis drastilisemalt, kui peategelased seda ise sooviksid.
Tiina Laanemi 2006. aasta romaanivõistluse võidutöö, suvitusromaaniks nimetatud teose «Väikesed vanamehed» on dramatiseerinud autor ise.

Elulistel situatsioonidel baseeruvad tegevusliinid mõjuvad kohati nii realistlikuna, et vaataja tunneb end otsekui mõne klassikokkutuleku või traditsioonilise grillpeo tahtmatu tunnistajana.

Teravnurkne armukolmnurk

Igavikulised-olmelised küsimused jäävad vastuseta: kuhu kaovad sõbrad, kuhu jääb sõprus, millise kivi all võib lahvatada armastus ja mis saab selleks viimaseks õlekõrreks koormatud edukaameli seljas.

Täpipealt seda kogevad omal nahal kõik lavastuse peategelased, kes on kogunenud ühte romantilisse maakodusse. Kõik omal alal justkui piisavalt tuntud ja tunnustatud, vanad sõbrad-tuttavad, elud puha kombes, tulevik pilgutamas omapoisilikult silma läbi luksusauto säravpuhta tuuleklaasi. Kõik liiga ilus, et tõsi olla, ja ega olegi.

Süütenöörid juba pragisevad, pinged kasvavad, armukolmnurga nurgad deformeeruvad eriti vahedaks.

Elu keskel on keskpaik, keskpaiga keskel on kriis. Kellel käes, kellel ees. See paneb kindlasti lõviosa publikust vahetult loo tasandit ning stilistikat hoomama. Ka näitetrupp teab seda täpselt ja mõtestab sestap teksti väga elutruult.

Lavastus ongi otsekui vabaõhulava analoog reality-televisioonile. Kuigi karakterid tunduvad kohati liiga ebarealistlikult ülevõimendatud, annavad nad ometi mingi iroonilisevõitu läbilõike Eesti eduühiskonnast, mida masu võib küll räsida, kuid mitte hävitada.

Tundub, et esimest korda Ugalas lavastanud Margus Prangel on täiesti teadlikult rõhunud ansamblimängu ühtsusele, kust vaatamata kohati liiga koloriitseks timmitud ülestiliseeritusele ei kerki esile siiski ühtegi soolostaari, ning see ainult tugevdab tervikpilti.

Keskkond häälestab

Ühe meeldejäävama ning huvitavama rolli teeb Tarvo Vridolin, kelle vaimukas tegelaskuju, liha- ja spordilembeline Aleks, on ka üks väheseid, kes loo edenedes areneb ja endast uusi tahke avab. Paljud tegevusliinid jätavad siiski otsad umbsõlme, kuid ega päriseluski alati tagajärjest põhjus välja kooru.

Sisekosmiliste heitlustega mässavatele varakeskealistele sekundeerib poole sajandi pikkuse lavakogemusega Arvo Raimo tasakaalukas kehastuses sümpaatseks ja elukogenuks mängitud filosoofiline lambakasvataja.

Kindlasti ei toimiks see suvine lugu enesepettustest ja tormilisest sisetegevusest teatrimaja katuse all eriti efektselt. Seevastu metsatalu lummav rohelus, läikiv veesilm, õhus lehviv grilliving ning publiku pea kohal majesteetliku rahuga sõeluvad kiilid on nii omal kohal, kui veel vähegi saab, ning metsast vastu kajav unistav saksofonimäng häälestab elamuslainele.


Uuslavastus

Tiina Laanem

«Väikesed vanamehed»

Lavastaja Margus Prangel
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades Tarvo Vridolin, Triinu
Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp,
Arvo Raimo jt

Ugala teatri esietendus Männiku metsatalus 6. augustil

Tagasi üles