Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Saar: ärge tehke maal elamist võimatuks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar. | FOTO: PP

Eesti on minu jaoks väike mikrokosmos, kus kõik kõiki teavad, tunnevad, kõik on kõigiga sugulased-hõimlased, koolikaaslased, naabrid. See on midagi väga erilist, mistõttu arvan, et kõigi siinsete inimeste koduks on Eesti tervikuna. Kus konkreetselt elatakse, on teisejärguline, sageli juhuslik asjaolu. Elan küll Tallinnas, kuid tunnen ennast pigem maa või väikeasula inimesena ega oska maakohti kuidagi võõristada.

Paljud eestlased ongi esimese põlve linlased, s.o tegelikult maakad. Ka need, kes elavad linnas, säilitavad, kui vähegi võimalik, tugeva sideme maaga. See oli nõnda juba Eesti Vabariigis 1920.–30. aastatel, kui paljudel linnainimestel olid maakodud, vanematekodud, talud ja suvel ei olnud ka valitsuse liikmeid võimalik linnas kohata. Seda võib näha ka praegu, kuidas linn kohalikest inimestest suvel ja jõulude ajal tühjaks läheb. Kui suvisel ajal Tallinna juhtuda, võib tänavatel näha peamiselt turiste ja külalisi.

Maa on linna tagamaa. Maa on Eestis ikka olnud see keskkond, kust elujõulised maakad on tulnud piltlikult öeldes linna vallutama. Nad on võib-olla sinisilmsemad kui linlased, kuid samas rikkumata linna pahedest ja jäänud kahjustamata elamisest kahjulikus keskkonnas. Ja kui keegi linnas elamisest ära väsis, siis tuli minna maale elama, jõudu koguma, energiavarusid taastama, tublisid lapsi üles kasvatama.

Mäletan ülikooli ajast just linnast pärit sõpru, kes olid justkui liiga vara targaks saanud ja teadsid, et elu okupatsiooni all ja impeeriumis on vilets, lausa ilma igasuguse lootuseta. Küllap neil oli paljuski õigus, nad olid seda ilmselt targemate käest palju kordi kuulnud. Selline tarkus võttis samas ära elujõu ja -rõõmu. Ja minu kui maaka jaoks oli selline jutt üldse imelik, sest tahtsin ise need asjad järele proovida.

Kahjuks võib praegu öelda, et maainimeste arv väheneb kiiresti ja samamoodi jätkates saavad nad varsti üldse otsa. Kui maal elavate inimeste hulk järjekindlalt väheneb, on tekitatud ebanormaalne olukord: maal elamine on raske või isegi võimatu. Ja see olukord pole mitte iseenesest tekkinud, vaid me ise oleme selle teinud, oleme ise loonud maal elamiseks halvad tingimused. Seetõttu tulebki vaadata üksipulgi läbi kõik need asjad, mida oleme maaelu poolelt vaadatuna vussi keeranud.

Meie õnnetu haldusreform tegeleb siiamaani eelkõige joonte tõmbamisega ehk küsimusega, keda ja kuidas liita, kuni sinnamaani välja, et kogu Eesti ongi üks vald, maakond ja riik ühekorraga. Mitu valda on paras hulk, on kõige absurdsem ja mõttetum teema, millega üldse tegelda. Neid arutelusid kuulates tuleb kogu aeg meelde see, et Eestisse tehti 1952. aastal kolm oblastit: Tartu, Pärnu ja Tallinna oblast.

Juba 1953. aastal need kaotati, sest saadi aru, kui lolli teoga oli hakkama saadud. Piisab, kui vaadata kasvõi rootsiaegseid teid ja haldusüksusi, kui saab selgeks, et siinne maa on juba niivõrd kaua olnud asustatud, tsiviliseeritud, et midagi uut välja mõelda on raske. Ametlikus haldusjaotuses tuleb lähtuda loomulikest, aastasadade jooksul välja kujunenud piiridest ja mitte proovida neid kuidagi jabural viisil ümber teha.

Küllalt palju on räägitud sellest, kuidas maalt kaovad ära poed, postkontorid, pangaautomaadid, koolid, apteegid ehk kogu elamiseks vajalik infrastruktuur. Omamoodi on see paratamatu, sest niisugused protsessid toimivad turureeglite järgi. Kuidas saavutada maksimaalne kasum minimaalsete kulutustega – reegel on ju lihtne. Et teenuste maalt kadumist ära hoida, peab riik omalt poolt sekkuma «nähtamatu käe» tegemistesse. See on selge, siin pole midagi vaielda.

Vähem on räägitud mõnest muust maaelu vahetult puudutavast valukohast. Keskkonnaametis ametniku vastuvõttu oodates oli mul aega vaadata väljapanekut selle ameti trükistest, mille kaantel oli linde, loomi, taimi, putukaid-sitikaid, st igasugu metsaolevusi. Kuid mitte ühtegi inimest. Just see fakt kajastab kõige selgemalt fookuse kadumist, sest keskkonna, millele alati peab ette lisama «inimese», st inimkeskkonna korraldamine on muutunud kummalisel viisil looduse kaitseks.

Ehk lahtiseletatult: tegeldakse looduse kaitsmisega inimese eest, selle asemel et tegelda inimesele normaalseks elamiseks kõige parema keskkonna kujundamise ja loomisega. Tegemist pole meile niivõrd eurodirektiividena ette kirjutatud paratamatusega, vaid küsimus on lausa põhimõtteline: kelle jaoks inimtegevusest rikkumata keskkonda sellisena hoitakse?

Looduskaitsest on kummalisel viisil kujunenud malakas, millega nuheldakse eelkõige neid, kes tahavad maal elada ja töötada. Tegemist oleks nagu mingite eluvõõraste linlaste loodud reeglitega, kes tahaksid maast teha koha, looduspargi, kus oleks aeg-ajalt tore vaatamas või pidu pidamas käia. Maakohtadest kujuneb nii lõpuks nagu mingi indiaanlaste reservaat koos näidismaakate ja suveniiripoodidega.

Nii et vastus küsimusele, mida teha, et elu tuleks maale tagasi, on tegelikult lihtne. Tähtsate otsuste tegijad peavad jälgima seda, et nad ei teeks maal elamist võimatuks. Elada maal ja vahetus kokkupuutes loodusega on inimesele ju loomulik olek.

Tagasi üles