Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kirsti Viljamaa: Mida saan mina teha, et maailm oleks õiglasem?

Esseekonkursi võidutöö

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kirsti Viljamaa | FOTO: Erakogu

Tänavune aasta on Euroopa Liidus kuulutatud arengukoostöö aastaks. MTÜ Mondo korraldatud esseekonkurss küsis Eesti noortelt, mida saab igaüks teha, et maailm oleks jätkusuutlikum ja õiglasem. Postimees avaldab täna konkursi võidutöö – 18-aastase Kirsti Viljamaa essee – lühendatud kujul.

Kui ma üheksa-aastase tüdrukuna kuulutasin, et soovin maailma muuta, naerdi mind välja. Minu öeldud lause olevat olnud naiivne ja lapsik. Täiskasvanud teavad ju – maailma ei saa muuta. Peab muutma vaid oma elu: saama pere, töö ja elukoha ning veetma aega nendega, keda armastad. Elu eesmärk on isiklik õnn. Telerist nähtud loodusõnnetuste, massimõrvade, näljahädade ja teiste taoliste sündmuste pärast pole tarvis üleliia masenduda – see ei toimu ju koduses Eestis ning meie lähedastega, vaid kusagil kaugel. Küll nemad ise oma asjad korda saavad!

«Jätkusuutliku arengu» defineerimisel võib lähtuda Maailmapanga määratlusest: kapitali erivormide (toodetud kapital, looduskapital ja inimkapital) väärtus ei tohi kahaneda. Lisaks peaksime definitsiooni liitma ka teatud sotsiaalse mõõtme ehk õigluse. Kuid mida tähendab termin «õiglus»? Riikides, kus lähtutakse šariaadiseadusest, peetakse laialdaselt õiglaseks muuhulgas kividega surnuksloopimist ja meeste domineerimist naiste üle.

See on kultuuriline erinevus, mis tuleks kaotada. Samas peaks erinevaid kultuure ja kultuurilisi erisusi justkui säilitama – ka kultuurid on ju rikkus. Ilmselt aga nõustutakse vähemalt läänemaades seisukohaga, et teatud traditsioonid peavad muutuma igandiks ja kaduma. Selle saavutamine tundub olevat «mäng» valitsuste tasandil, mis hõlmab erinevaid ressursse ja sõltub liiga rohketest faktoritest, mida tavakodanik esmapilgul hoomatagi ei suuda. See, lisaks veel teadmatus ja hirm tundmatu kultuuri ees tekitavad paljudes tunde, et kusagile kaugele abistama minna pole mõtet. Kui minna, siis vaid reisielamuste pärast.

Kuid ka Eesti enda supiköökidesse toitu jagada tahtvatest inimestest ei moodustu ukse taha järjekorda. Põhjuseid on loomulikult erinevaid, kuid põhiline neist on mugandumine ja arvamus, et «küll teised teevad». Samal põhjusel ei minda näiteks verd andma, sest on hirmus ja ebamugav, kuna verd võetakse sadu milliliitreid, otse veenist ja kanüüli kaudu. Fairtrade’i tooteid ei osteta, sest need on kallid ja äkki maitsevad veel halvastigi – ollakse harjunud kunstlike lõhna- ja maitsetugevdajatega ning usaldatakse massidele mõeldud tooteid, tekkinud on truudus teatud brändidele.

Kuidas üldse saab indiviid, üks inimolend ligemale seitsmest miljardist, muuta maailma? Kui tihti oleme näinud situatsioone, kus inimesed alluvad keskkonda ja kaasinimesi kahjustavale grupikäitumisele, oma süütunnet trafaretse mõtte «see ei muuda laiemas plaanis niikuinii midagi» taha varjates? Arvatavasti oleme ise samuti mõnikord niiviisi talitanud.

Ometi leidub neid, kes on nii teiste inimeste aitamise kui ka keskkonnast hoolimise võtnud oma südameasjaks. Ostes ökotooteid ja osaledes aktiivselt mõne mittetulundusühingu tegevuses, on nad eeskujuks meie ühiskonnale. Samas tekib küsimus, kas midagi on muutunud. Saame ju endiselt igal hommikul Postimeest avades teada, et kusagil on kas lõhkeseadeldis plahvatanud, korraldatud streik juhtimaks tähelepanu halbadele töötingimustele või avastatud järjekordne poolsurnud pagulasi täis konteiner.

Mis on veelgi murettekitavam – paljudele pakub enam huvi meelelahutuslike uudiste lugemine kui pagulaste olukorraga tutvumine. Hoolimata sellest, et ka meie endi rahvus on kokku puutunud paguluses viibimisega (eelkõige Nõukogude okupatsioonide ajal) ja kogemus sellest polnud kindlasti meeldiv. Ometi on nii arvamuslugusid lugedes kui ka tuttavatega vesteldes selge, et pagulasi nähakse head äraelamist otsima tulnud ning olematuid kombeid omava, tavaliselt islamiusust isikuna, kes töötada ei soovi, kuid samas tahab nautida riigi pakutavaid hüvesid. Loomulikult leidub ka viimasena kirjeldatud majandusmigrante, kes pagulase mõiste taha varjuvad. Nende kindlakstegemine võib tihtipeale ka üsna lihtne ülesanne olla – Süüriast Suurbritanniasse või ka Eestisse tulnud isikutel avanenuks suure tõenäosusega võimalus taotleda varjupaika lähemalt kui tuhandete kilomeetrite tagant.

Me kõik saaksime muuta maailma õiglasemaks, mitte stereotüüpidele alludes, nähes pealispinnast kaugemale ning vältides kergekäeliste hinnangute andmist. Kuid selleks peab meis olema piisavalt uudishimulikkust. Iga inimene saab seda iseendas tekitada – nii ka mina. 2014. aasta suvel veetsin kaks kuud vabatahtlikuna Moldovas, ühes ÜRO Pagulasameti partnerorganisatsioonis. Seal puutusin palju kokku pagulastega nii Süüriast kui ka näiteks Kasahstanist, Ukrainast ja Eritreast ning taipasin lisaks paljule muule, et ka üks inimene saab teiste eludes vägagi palju muuta ning alati ei pea see väljenduma materiaalse abina.

Tõstes inimeste teadlikkust ja kummutades sissejuurdunud müüte, on võimalik ka üksikisikul olla maailma arengule kaasaaitaja. Omades kontot populaarses suhtlusvõrgustikus Facebook, tean, et info liigub seal äärmiselt kiiresti. Teabe levik on korraldatud lihtsalt ning sellega tutvujad on informatsioonist enam huvitatud, sest jagajaks on tuttav inimene. Sageli jagatakse sõprade antud artikleid, linke ja fotosid ka teiste oma sõpradega. Sotsiaalmeedial võiks olla maailma muutmisel suur roll.

Inimkonda iseloomustab termin «mugavus» – püüdleme mugava ja turvalise elu poole. Paradoksaalsel kombel aga armastame ka sõdu pidada. Võitleme just üksteisega, mitte ühiselt meie kõigi hüvanguks. Sõjast võtavad osa ka tavainimesed ning see muudab nende käitumist ja mõtlemist. Kui ka valitsuse tasandil tehakse koostööd teiste riikidega, on see väikesemahuline ning ei hõlma endas niivõrd palju tavakodanikele mõeldud ülesandeid. Kuid mis oleks, kui sõdade ja konfliktide asemel mobiliseeritaks meid hoopis keskkonna kaitsele?

Tõenäoliselt nii juhtubki, kuid siis võib juba liiga hilja olla.

Üksikisikud peavad juba hetkel enam panustama nii looduskeskkonda kui ka endast halvemal järjel olevate inimeste elukvaliteedi parandamisse. Pealegi, juba ammu kasutusel olevad fraasid «Aidates teisi, aitad iseennast» ning «Heategu tuleb ringiga tagasi» kehtivad ka 21. sajandi ühiskonnas. Teisi aidates tekib soe tunne ja tõuseb ka enesehinnang. Endale peaks eesmärgiks võtma vähemalt ühe heateo tegemise päevas. Kindlasti võiks liituda ka mõne vabatahtliku tegevusega. Lõppude lõpuks pole tegemist ainult andmise, vaid ka saamisega, näiteks uute sõprade leidmisega.

Tänapäeval on äärmiselt palju võimalusi aitamiseks. Saab teha annetusi nii lähedalasuvale mittetulundusühingule kui ka tuhandeid kilomeetreid eemal asuvale organisatsioonile. Saab minna vabatahtlikuks kas kodu ligidale või kaugele, muuhulgas on tihti võimalik endale ise tööaega valida. Informatsiooni levitamine on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem.

Igaüks peaks oma tarbimisharjumusi jätkusuutlikumaks muutma. Kuigi arvestades Eesti palgataset, pole mitte kõigil realistlik vaid ökotoodetest ja õiglase kaubanduse produktidest toitumine, aga juba väike muutus toidulaual loeb.

Loomulikult oleks hea ka endale ise toitu kasvatada, kuid see pole meie urbaniseerunud ühiskonnas väga võimalik. Kindlasti aga on võimalik (ja majanduslikult kasulik) meie igapäevaste ressursside säästlik kasutamine ja ohtlike jäätmete viimine selleks ettenähtud kogumispunktidesse. Neid tegevusi on veel ja veel. Kuid kõige tähtsam on suhtumine. Kui keegi küsib, kuidas oleks võimalik maailma muuta, vastaksin talle, et kõigepealt on vaja uskuda sellesse, et maailma on võimalik muuta. Ümbritseva suhtes tuleb olla uudishimulik ja avatud. Probleemidesse ei tohi suhtuda ükskõikselt ning aitama peab sisemisest vajadusest.

Kui eksisteerib tõeline tahe aidata, siis on alati olemas võimalusi aitamiseks.

Esseekonkursi võitja sõidab kevadisel koolivaheajal Keeniasse tutvuma MTÜ Mondo arengukoostööprojektiga Nairobis Kibera slummis ning Lääne-Keenias Shianda külas. Esseekonkurssi ning õppereisi toetab välisministeerium arengukoostööks ette nähtud vahenditest.

Tagasi üles