Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Saar: Läbikukkumisele määratud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar. | FOTO: PP

Kuritegevus ja selle kontrollimine on poliitiliselt tundlik teema, milles peitub palju ahvatlevaid võimalusi ja paraku ka mitmeid ohtusid. Ühest küljest on hea poliitilisi plusspunkte koguda, kui lubada «kurikaeltele valu anda, pätile malka, politseile palka», nulltolerantsi jms. Teisest küljest aga võib siin valdkonnas kergelt vääratada, kui ekspertide hoiatustele vaatamata pill lõhki ajada. Nii juhtus omal ajal korruptsioonimõõdikutega, mis tõi lõpuks kaasa valitsuse tagasiastumise.

Tolleaegse justiitsministri karistuslik innukus tõi kaasa skandaali riigikogus, sest paljudele tundus kohatu hakata plaanipäraselt tulemusjuhtimise meetodil korruptantide püügikvooti täitma. Aasta oli siis 2005 ja küllap kasutati see kriminaalpoliitiline möödalask ära partnerite ehk konkurentide poolt.

Nüüd, aastal 2015 on valitsuskoalitsiooni koosseis mõnevõrra muutunud, aga samad koalitsioonikaaslased on jälle kord valitsuses. Praegusel korral võeti ette plaan suurendada trahvide päevamäära 2,5 korda, tuues põhjenduseks nii õiguskuulekuse suurendamise kui ka asjaolu, et juba kümme aastat pole trahvimäärasid suurendatud. Eesmärkideks pakuti nõnda üheaegselt inimeste käitumise muutmine ja täiendavate vahendite leidmine riigikassasse.

Kas on üldse võimalik mõlema eesmärgi koos saavutamine? Juba esmane analüüs toob välja eesmärkide vastuolud ja täitmise võimaluse ilmselge ebarealistlikkuse. Kui eeldada, et trahvimäärade tõstmine toob kaasa õiguskuulekuse kasvu ja rikkumiste arvu vähenemise, peaks selle tulemusena vähenema kogutava trahviraha hulk. Kui aga karistama hakatakse niisuguse käitumisviisi eest, mis on levinud, tavaline ja teatavatel tingimustel isegi vältimatu, räägib see inimestest võõrandunud valitsejatest, kes häbitult oma alamaid ekspluateerivad. Mitte ei muretse nende parema elujärje ja arengu pärast.

Nii jääb sõelale riigikassa täitmine. Mullu määrati Eestis näiteks liiklustrahve 15 miljoni euro eest. Ideaalses Exceli-maailmas suureneks see summa edaspidi ligi 40 miljonini, kui poliitikutel õnnestuks survestada trahvijaid määrama karistusi võimalikult sageli. Selleks tuleks piirata olulisel määral politseinikele antud otsustamisvabadust ja sundida neid administratiivsel viisil nii sageli kui võimalik määrama suuri trahve. Niisugune suund oleks ilmselges vastuolus meie senise politseireformi vaimuga, kus politseinikku nähakse kogukonna liikmena, kaasajana, abistajana, mitte ähvardaja ja hirmutajana. Trahvide pretsedenditu kasv ei ole kooskõlas Eesti tegeliku elatustaseme ja palkadega. Ainuke võimalus mõlema ülalnimetatud eesmärgi üheaegseks täitmiseks olekski olukord, mida kirjeldab omaaegne rahvalooming: «Spasiba partiu rodnoi, što vodka stala dorogoi, a mõ kljanjomsja Brežnevu, što budem bit po brežnemu» (Suur tänu kallile parteile, et viin muutus kallimaks, kuid meie vannume Brežnevile, et jätkame joomist nagu ennegi – J. S.).

Trahvide järsk suurendamine viitab ühetähenduslikult kriminaalpoliitika edasisele karmistamisele ja mitte repressiivsuse alandamisele. Eestis viimasel enam kui kümnel aastal toimuvat ülekriminaliseerimist ja sellega kaasnevaid ohtusid on märgatud varemgi. Liigume väga ohtlikul riikliku repressiivsuse suurenemise kursil ja võime jõuda varsti olukorrani, kus formaalselt kehtivaid keelde on nii palju, et neid polegi võimalik täielikult täita. Ja karistused muutuvad nii rangeks, et neist pole võimalik toibuda. Lohutuseks jääks vaid, et ametlikele reeglitele ei peagi igakord alluma ning rikkumiste eest alati ei karistata. Sedasorti valikulist õigusemõistmist ja reeglite kehtimist on paraku siinmail nähtud ja demokraatiaks niisugust valitsemist kindlasti nimetada ei saa.

Kriminaalpoliitika eesmärk on kuritegevuse efektiivsem kontroll ja ühtlasi kindlat tüüpi sotsiaalkultuurilise sidususe kujundamine. Kuritegevuse kontrollimine asub demokraatlikus riigis ühetähenduslikult riigieelarve kulude real, mistõttu näiteks üks vanglakoht maksab riigile enam kui üliõpilase koht. Kõik katsed üheaegselt kuritegevust kontrollida ja riigi majandust edendada on alati lõppenud edutult. Stalini-aegne vangilaagrite süsteem GULAG üritas olla samaaegselt efektiivne rahvavaenlaste likvideerimisel ja riigi majanduse ülesehitamisel. Millega see lõppes, teame kõik.

Praeguse valitsuse abitu katse hakata riigieelarvet täitma kogutava trahviraha kasvatamise abil on juba ette määratud läbikukkumisele. Riigijuhtide ekskursid mängulisest Exceli-maailmast keerulisse pärismaailma on jätkuvalt väga valusad. Otsitakse meeleheitlikult katteid oma valimiseelsetele lubadustele. Tegemist oleks nagu alampakkumise võitnud sullerifirmaga, kes pärast konkursi n-ö kinnipanemist mõtleb välja igasugu riukaid, kuidas leida võimalusi tellijale täiendavate arvete esitamiseks. Valimisvõistlusel ebaausaid võtteid kasutanud mängijad tuleks aga ausa võistluse nimel edaspidi valijate poolt kindlasti diskvalifitseerida.

Tagasi üles