Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aaretejaht tõi sõrmuse koju tagasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
14.07.2015. Tallinn. Detektoristi leitud sõrmus taas kaaslasega koos. Reigo ja Helena Ude. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES | FOTO: Eero Vabamaegi/

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uus hoone Tartus Raadil avab uksed järgmise aasta septembris. Üks esimesi näitusi eestlaste ajaloolises ühiskodus on «Ajakihid», mis koondab hobiarheoloogide ehk detektoristide põnevaimad leiud.

14.07.2015. Tallinn. Detektoristi leitud sõrmus taas kaaslasega koos. Reigo ja Helena Ude. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES | FOTO: Eero Vabamaegi/

Eesti keeli tähendab detektorism aaretejahti ehk metallidetektori abil maapõuest kultuurilooliste väärtesemete otsimist. ERMis avatava näituse panevadki kokku kaks hobiarheoloogi, Raoul Annion ja Artur Skrõpnik, kes on maapõuest leidnud isegi kolmandast aastasajast pärinevaid avastusi, mis kuuluvad nüüd muinsuskaitseametile. Meeste viimane leid tegi aga õnnelikuks hoopis 21. sajandi abielupaari Helena ja Reigo Ude, kelle ühist liitu tähistavad sõrmused said tänu detektoristidele taas kokku.

Möödunud aasta juulis lustis Helena Viljandimaal Venevere puhkekeskuses tantrafestivalil ning kaotas ühes töötoas hindamatu väärtusega abielusõrmuse, mille sisse oli mõistagi graveeritud kaasa nimi. Koos töötoas osalenud naistega otsiti pisikest kullast rõngast koguni kolmekümnekesi, kuid tulutult.

Naine tuhnis järveäärset ala korduvalt läbi nii üksi kui ka koos abikaasa Reigoga. Mees kaalus koguni metallidetektori üürimist, kuid mõistes, et masina käsitsemine nõuab teatavat vilumust, jäi see mõte siiski sinnapaika. Spetsialist Annioni sõnul tegi mees õigesti, sest keerulisi aparaate tuleb osata käsitseda ning need masinad, mida üüritakse, on üldjuhul odavad ja kehva kvaliteediga, mistõttu on nende antavad signaalid raskesti eristatavad.

Hobiarheoloogi hinnangul poleks mees üksi sihile jõudnudki. Kõik tollased pingutused lõppesid tulemusteta ja Helena abielusõrmus oli terve aasta teadmata kadunud. «Ju ta siis tahab kadunud olla ja ega abielu sellepärast veel läbi saa,» sisendas naine endale kurvast meelest hoolimata positiivsust.

Kummalisel kombel ei olnud see esimene kord, kui sõrmusepaarist üks kaduma läks. Kahe aasta eest meres ujumas käies libises Reigo sõrmest tema oma. Täiesti uskumatul kombel leiti see järgmisel päeval omal käel madalast veest üles.

Ka see, et hobiarheoloogid tänavu juulis oma avastusretkel Venevere paisjärve kaldal sõrmuse leidsid, oli puhas juhus, märkis Annion rõõmsalt. Veneverre mindi lihtsalt seetõttu, et meestele pakkus huvi üks muistne kivikalme, mis viitab üldjuhul inimasustusele.

«Sealt umbes 500 meetri kaugusel on kivikalme olnud, kuigi muinsuskaitseameti kaartidel pole ennemuistset asulakohta märgitud,» selgitas Annion uurimisretke tagamaid. «Kõige loogilisem on sel juhul, et inimesed elasid veekogude ääres, ning et teisel kaldal on ka jõgi, siis läksimegi sinna.»

Metallidetektor juhatas Annioni otsejoones kullast ehteni, mis jäigi seekordsel retkel meeste ainsaks tähelepanuväärseks avastuseks. Skrõpniku sõnul kuld üldiselt maapõues ei hävine ja seega oli aasta aega tagasi kadunud sõrmus heas korras.

Leitud sõrmuse omaniku leidis detektorist sotsiaalmeedia kaudu. Esimese asjana puhastas ta ehte, tegi kuldaardest pildi ning laadis selle oma Facebooki lehele koos üleskutsega postitust jagada. Jagamisi oli tervelt 3000 ja see arv muudkui kasvas. Ka sõrmuse üleandmise hetkel ringles kuulutus endiselt Näoraamatu avarustes.

Viis aastat abielus olnud paar oli just plaaninud Lõuna-Aafrikast uue sõrmuse tellida, kui rõõmustav teade nendeni jõudis. Postimehe toimetuses said aasta aega lahus olnud armastusliitu märgistavad ehted viimaks taas kokku. «Mul on liblikad kõhus olnud alates sellest hetkest, kui sain teada, et mu sõrmus tuli tagasi,» ütleb Helena Ude kohtumisel laua taga särades. Kas sõrmused ka Eesti Rahvamuuseumisse näitusele jõuavad, pole veel teada, ent kindlasti jääb lugu asjaosalistele alatiseks meelde.

Detektorism on vastutusrikas hobi. Kolm aastat on Eestis kehtinud muinsuskaitseseadus, mis reguleerib metallidetektorite kasutamist. Seega peab inimene, kes soovib kultuuriväärtusega vallasasju otsida, läbima koolituse ning taotlema muinsuskaitseametist luba.

Ameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert rõhutab, et kindlasti on enne metallidetektoriga tööle asumist ülimalt oluline läbida koolitus, kus räägitakse, kuidas maapõues minevikujälgi märgata, mida leiukohas tähele panna ning kuidas seda dokumenteerida.

Lisaks antakse huvilistele ülevaade valdkonda puudutavatest seadustest ja leiuliikidest alates arheoloogiapärandist kuni sõjahaudadeni ning teadmised, kuidas leidude puhul toimida. On näiteks leide, millest tuleb kohe muinsuskaitseametit teavitada, aga ka selliseid, mille võib ise üles võtta. Sõjavara mitteteadlik käsitsemine võib olla ohtlik ja võib saada isegi saatuslikuks. Samuti kuuluvad väljaõppe juurde politsei ja päästeameti relva- ning lõhkeainealased loengud.

Kui koolitus läbitud ja luba taskus, tuleb esmalt selgeks teha, et plaanitavas otsingupaigas poleks ühtegi muinsuskaitsealust mälestist. Mälestisel ja selle kaitsevööndis on tuhnimine keelatud. Samuti peab otsinguteks olema maaomaniku nõusolek. Kindlasti tuleb end varustada telefoni ning fotoaparaadiga ja leidude jaoks ka minigrippidega, väga hea, kui on kaasas GPS-seade leiukohtade kaardistamiseks.

Kõige olulisem on aga Kangerti sõnul meeles pidada, et arheoloogiapärand on taastumatu ressurss ja ühine vara ning iga leid võib teadmisi Eesti ajaloost oluliselt täiendada. «Arheoloogia eesmärk ei ole mitte kõiki leide üles korjata ja välja võtta, vaid saada kätte maksimaalne info minimaalselt leiukohta kahjustades,» selgitab Kangert huviala vastutusrikkust ning paneb otsijatele südamele, et ajaloo uurimise seisukohast võivad nende tegevusel olla pöördumatud tagajärjed.

Detektoristid Annion ja Skrõpnik jätkavad aarete otsimist ning valmistuvad järgmisel sügisel ERMis avatavaks näituseks. Ühtlasi kutsuvad nad oma kodulehel inimesi üles «Ajakihtide» projektis osalema ning lubama hobiarheolooge oma koju maapõuega lähemalt tutvuma.

Tagasi üles