Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaitsevägi võib liituda ISISe-vastase ühisrindega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Allikad: kaitseministeerium, PM

Kaitseministeeriumis küpsenud kava kohaselt seisab Eestil ees valik kolme tõenäolise uue välismissiooni vahel. Üks stsenaariumitest viiks meie sõdurid tagasi Iraaki, kus nad hakkaks välja õpetama Islamiriigi vastu võitlejaid.

Olgu öeldud, et läinud nädalal valminud analüüs on alles nii värske, et sellest ei tea veel valitsuse jõuministrid ega ka riigikogu. Missioonidele annab mandaadi aga just viimane ja nii on kõik kaugel kivisse raiutust.

Küll aga on analüüs piltlikult öeldes selle otsuse vundament. Eesti kaitseplaneerimise helgemad pead juhinduvad praegu prognoosist, et kriisid ja nende tagajärjed – näiteks pagulasrände näol – lähevad kogu maailmas pigem hullemaks. Afganistani ja Kesk-Aafrika Vabariigi missioonide lõppemisel suurema rakenduseta jäänud 600-meheline Scoutspataljon saaks nende leevendamisele kaasa aidata, suurendades seeläbi muu hulgas Eesti välispoliitilist mõjujõudu.

Valikuid ongi kolm. Esimese stsenaariumi järgi liituksid Eesti sõdurid terrorirühmituse Islamiriik vastu võitleva koalitsiooniga Iraagis või Türgis. Jutt poleks mitte võitlusüksustest, vaid väljaõppeinstruktoritest, kes hakkaksid baasides koolitama ISISe-vastaseid Iraagi julgeolekujõude ja kurdi Peshmerga võitlejaid. Peaasjalikult antaks edasi jalaväeoskusi alates jaorünnakust kuni demineerimiseni.

Iraak ootab

Kuigi Eesti on olnud osa umbes 60 liitlasega ISISe-vastasest koalitsioonist juba 2014. aastast alates, oleme seni osalenud vaid kaudselt. Näiteks tänavu hilissuvel saatis Eesti riik kurdidele 28 tonni laskemoona ehk ühtekokku miljon padrunit. Lisaks annetati Iraagile ligi poolsada Eestile mittevajalikku nõukogude päritolu tulirelva ja miinipildujat.

Kui mehitatud missioon ISISe vastu tuleb, tähendaks see tõenäoliselt roteeruvat rühmasuurust üksust kohapeal. Selle tõenäolisim asupaik oleks Kesk-Iraagis Anbari provintsis, sest sõjaliselt võimas Türgi on seni oma riigi pinnale lubanud vaid Suurbritannia ja USA sõdureid.

Eestlased poleks Iraagis väljaõppemissioonil üksi. Näiteks sel suvel saatis Rootsi riik Põhja-Iraaki Erbili linna lähistele 120 ja Soome 47 sõdurit, juba varem olid kohal belglased ja norralased. Osalust kaaluvad praegu ka Läti ja Leedu. Kui missioon tuleb, oleks see kindlasti pikem kui üks rotatsioon, sest enne ISISe alistamist oleks koalitsioonil poliitiliselt keeruline alalt lahkuda.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras hindab, et missioon Iraagis ei oleks ohtlikkuselt võrreldav Afganistanis Helmandis kogetuga, ent ometi ei saaks ka rääkida sama väikesest riskist nagu Lääne-Ukrainas, kuhu meie kaitseväelased novembri alguses Ukraina sõdureid koolitama sõidavad.

Kuigi maa liitlaste väljaõppebaaside ümber Põhja- ja Kesk-Iraagis on valdavalt kurdide kontrolli all, liigub seal rinne ISISega pidevalt edasi-tagasi. Seda, et olukord väljaspool väljaõppebaase on kõikjal hektiline, näitab ka asjaolu, et peaasjalikult USA ja Taani hävitajad pommitavad ISISe positsioone pidevalt ja väga laial alal. Kui soomlased tänavu augustis Iraaki suundusid, nentis neid juhtiv brigaadikindral Petri Hulkko, et ISISe otsetule alla väljaõppebaasid ilmselt jääda ei saa. Küll aga pole välistatud enesetapurünnakud.

Märksa väiksema riskiga oleks analüüsi põhjal teine valik. Selle järgi võiks Eesti lüüa kaasa Vahemerel käivas inimsmugeldamisvastases operatsioonis EUNAVFOR MED. Kaks nädalat tagasi jõudis operatsioon teise faasi nimega Sophia. See toimub rahvusvahelistes vetes kümnel merealal, vahetult vastu Liibüa kallast, kust pagulaste aluseid massiliselt eluohtlikule teekonnale saadetakse. Värske ÜRO mandaadiga on liitlastel nüüd luba aluste pardale minna ja neid konfiskeerida.

Pidevad kutsed

Kuna Eesti kaitseväel on juba olemas kogemus Scoutspataljoni võitlejate väljaõpetamisel piraaditõrjujateks Somaalia ranniku lähistel toimunud operatsioonile Atalanta, saaks hea tahtmise korral ka seekord samasuguse meeskonna mõnele liitlaste alusele välja panna. Tõsi, see eeldaks ettevalmistusaega, sest merevägi saab ilma viivituseta missioonile saata vaid staabiohvitsere.

Eesti kolmas võimalus poleks aga mitte uus missioon, vaid juba käimasoleva suurendamine. Praegu teenib ÜRO rahuvalvemissioonil Lõuna-Liibanonis nn sinises tsoonis üks meie jalaväerühm, põhikoormus on aga partneritel: Soome-Iiri ühispataljonil. Kuna soomlased kaaluvad tuleval aastal panuse vähendamist, pakuti tänavu augustis Eestile mitteametlikult võimalust suurendada oma panus kompanii tasemele.

Pole saladus, et Eesti välispoliitiline ambitsioon Liibanonis osaleda on seotud sooviga saada 2020. aastaks ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Kuigi Eestil on Liibanonis olnud kompanii ka aastatel 1996–1997, tõenäoliselt seda enam ei korrata. Peamiselt seetõttu, et ligemale 600 elukutselise Scoutspataljoni sõduri töökoormus kasvaks lihtsalt liiga suureks. Samuti seoks see Eesti käed pikaks ajaks rahuvalvega ega laseks muudes kriisides kiireid otsuseid langetada.

«Meil ei ole mitte mingit alust arvata, et täna aasta pärast ei ole me üldse mingites kolmandates kohtades,» nendib kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Andres Vosman.

Ta toob näiteks mulluse Eesti kaitseväe missiooni Kesk-Aafrika Vabariiki, mis sai alguse Prantsusmaa kaitseministri telefonikõnest toonasele ametivennale Sven Mikserile. Vestlusest kuni riigikogu mandaadini kulus vaid viis nädalat ja võitu Prantsusmaa kiirest abistamisest tunnetavad meie diplomaadid tänini.

Pole liialdus, et vabas vormis kutseid Eesti sõdurite missioonidele kaasamiseks saavad riigikaitse juhid pea iga päev. Näiteks oleks Eesti suurem panus kohe oodatud Kosovos, aga ka Malis, Somaalias või Lõuna-Sudaanis. Kaitseministeeriumi kolm värsket ettepanekut lähtuvadki tõdemusest, et kuigi sõjaliselt ebapraktiline, on Eestil pigem mõistlik osaleda paljudes operatsioonides väheste sõduritega kui ühes operatsioonis paljudega.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras ütleb, et kuigi kaitsevägi missioonidele ei kibele, käivad läbirääkimised pidevalt. «Me oleme rääkinud ameeriklastega, brittidega, sakslastega. Otsinud võimalusi, et poliitikutel oleks pakkumised laual, kuhu me ka saaksime minna,» sõnab ta. Sageli soovitakse missioonidele Eesti kaitseväe veebleid ja kolonelleitnante, aga viimased on ka kodumaal väga hõivatud.

Liiatigi võeti Eestis 2012. aastal vastu otsus, et Afganistani ISAFi missioonilt ära tulnuna keskendutakse 2015.–2017. aastani Eesti panusele NATO kiirreageerimisjõududes NRF. See tähendab üht aastat alalises valmisolekus ja kaht pidevalt õppustel.

Kokkulepet pole õnnestunud mööndusteta pidada, sest lisandunud on rahuvalvekohustused Liibanonis ja koolitus Ukrainas. Kui 2016. aasta alguses saabuvad Scoutspataljonile Hollandist esimesed lahingumasinad CV90, peab osa pataljonist olema ka kodumaal uue relvaliigi väljaõppes. «Tegelikult ei olegi meil mingit lõtku,» tunnistab Terras.

Tagasi Afganistani?

Kuigi Eesti on võimeline hoidma pidevalt välismissioonidel umbes 150 sõdurit ja tippajal oli neid koguni 350, lõi NRF plaanid sassi. Mõni uus ja mahukas missiooniotsus saab seega tulla Eesti panuse vähendamise arvelt NATO kiirreageerimisjõududes.

Väljapääs võiks olla kaasata rahuvalvemissioonidele kaitseliitlasi või reserviste, ent sellist poliitilist suunist praegu pole. Ükskõik, kuhupoole liisk tulevikumissioonide asjus ka ei langeks, usub Terras, et ISISe-vastase väljaõppemissiooniga Iraagis saaks kaitsevägi ka muude kohustuste kõrvalt hakkama.

Nii kaitseministeeriumit kui ka peastaapi teeb aga ärevaks Talibani mässuliste edenemine Afganistanis, kuhu selle aasta algusest jäi jätkuoperatsioonile Resolute Support vaid 12 500 liitlassõdurit. Läinud nädalal teatas USA president Barack Obama ootamatult, et peatab Afganistani jäänud Ühendriikide vägede väljatoomise ning hoiab seal sama palju üksusi ka 2016. aastal.

Kuigi NATOs tervikuna puudub igasugune soov Afganistani naasta, on tõenäoline, et USA esitab sama palve igale liitlasele eraldi. Eestil on praegu Afganistanis missioonil neli demineerijat, mandaat on antud aga 25 sõdurile.

«Ma usun, et palve selleks meile tuleb. Seal võib tekkida moment, kus peame otsustama,» ennustas Terras. Ühtlasi on see hea näide, miks tasub missioonile saatmisel hoida teatud varu.

Tagasi üles