Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anu Luure, juhuse tahtel teistmoodi kooli õppealajuhataja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lilleküla gümnaasiumi õppealajuhatja Anu Luure nn sõbraklassis. | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Õpetaja Anu Luure peidab näo peopesade taha, kui kuuleb, et on saanud presidendilt ordeni. Ta ei mõista, kuidas niisugune asi juhtus, kuidas neid aumärke jagatakse ja miks just tema.

Mõeldes viimasele aastale Eestis ja maailmas, on iseenesestmõistetav, et tunnustuse sai just Lilleküla kooli õppealajuhataja Anu Luure. See on kool, kus üle kümne aasta on õpetatud välismaiseid, eesti keelt üldse mitte osanud lapsi. Praegu õpib 940 õpilasega tüüpilises Mustamäe koolimajas poolsada last, kes on pärit maailma eri otstest: Norrast, Itaaliast, Sri Lankalt, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Ameerika Ühendriikidest, Lätist – kui vaid osa laste kodumaid nimetada.

Kui Luure 1993. aastal Tallinna Ülikooli lõpetamise järel Lilleküla kooli matemaatika-informaatika õpetajaks läks, ei võinud ta uneski näha, mis kooli ta tagantjärele vaadates sattus.

Kuni 2000. aastate alguseni oli Lilleküla keskkool täiesti tavaline. Aga kui 2003. aastal, kui Luure oli juba õppealajuhataja, saabusid ühel päeval kooli viis itaallasest last, sai Lillekülast eriline kool. Luure tunnistab, et esimese reaktsioonina saatis ta Itaaliast tulnud misjonäripere minema, aga haridusametist saadeti nad tagasi. Ja nii kõik algaski.

Rännakute sihtpunk

Mõne aasta pärast oli Lilleküla kool koht, kuhu haridusinimesed hakkasid peaaegu nagu palverännakuid tegema. «Kuidas te neid lapsi, kes ei tea Eestist ega eesti keelest midagi, ikkagi tavalises eesti koolis õpetada oskate?» uurisid külalised.

Luure sõnul on sellest sügisest seoses Euroopa pagulaspaanikaga rännakud Lillekülla üha tihenenud. Tulevad õpetajad neist koolidest, kus juba on üksikuid võõramaalasi, ja tulevad ka need, kes tahaks olla valmis, kui mõni pagulaspere peaks nende kooliukse taha saabuma.

Luure ütleb: «Ärge pabistage, võtke rahulikult, midagi ei juhtu, kui need keelelise erivajadusega lapsed tulevad teie kooli!»

2000. aastate algul ei olnud välismaalastel, kes Eestisse tööle või segaperena elama saabusid, erilist valikut. Oli kallis rahvusvaheline kool ning üksikud lapsed veel mõnes koolis. Ja siis Lilleküla oma alustuseks suurte itaalia peredega.

«Meie kool on ju tasuta,» põhjendab Luure, miks Lilleküla kool on välismaalaste seas endiselt populaarne. Pealegi pakuvad teised Tallinna koolid – Euroopa kool, rahvusvaheline kool, inglise kolledži IB õpet – ingliskeelset haridust. Kui vanemad soovivad, et nende lapsed eesti keele selgeks saaksid, siis leitakse üles Lilleküla gümnaasium.

Selles koolis ei õpi näiteks diplomaatide, vaid n-ö tavaliste perede lapsed. Neisse lastesse ei suhtuta Lillekülas kuidagi eriliselt. Ei valmistata spetsiaalselt sealihavaba toitu ega tehta muid erisusi. Võõrkeelseid lapsi võetakse kui ükskõik milliste teiste erivajadustega lapsi: nad vajavad sama moodi teatud osas individuaalset lähenemist nagu näiteks kuulmispuudega või käitumishäirega laps. «Neil lastel on keeleline erivajadus,» sõnastab õppealajuhataja.

Need lapsed lähevad tavalisse eakohasesse klassi, aga neil on iga päev eraldi eesti keele tunnid. Kusjuures väikeses keeleklassis, mille uksel on silt «Tere, sõber!» ja mida kutsutakse sõbraklassiks, õpivad koos 1. ja 9. klassi lapsed – vastavalt sellele, mitmendat aastat nad eesti keelt õpivad.

«Norra lapsed tulid sügisel ja juba räägivad eesti keelt,» kiitis õppealajuhataja. Esialgu rõõmustatakse kõnekeele omandamise üle, mis tuleb lastel seda lihtsamini, mida nooremad nad on. Akadeemilise keele omandamine sellisel tasmel, et ainetunnis tõesti kõigest aru saada, võtab aega. Sõbraklassis käiakse keelt õppimas kolm aastat. Kehalise kasvatuse, kunsti, aga ka matemaatika ning miks mitte ajaloo tunnis, käivad nad oma tavalises 2.b-s või 7.c-s.

Viimasel aastal on Luure mõelnud, kuidas saaks hakkama siis, kui korraga oleks ühes klassis pool klassitäit lapsi, kes on ühest riigist ja ühise keelega. Kuidas neid eesti keelt õppima panna, kuidas kooli sulandada, on ta mõelnud. Pigem peaks need lapsed eri koolidesse jagama, arvab Luure.

Laiem maailmapilt

Sügisel pidi Lilleküla kooli tulema kaks Süüria põgenike last, aga kuna nad elasid naaberkooli kõrval, siis läksid nad sinna. Kui nõu ja abi vaja, siis Lilleküla õpetajad aitavad.

«Me ei tee neist lastest oma koolis eestlasi,» lausus Luure. Neist saavad eestikeelsed lapsed, kellel on teine kodune emakeel.

Luure sõnul on võõramaalastest kaasõpilased avardanud eesti laste maailmapilti. Tundides tuleb ikka erinevate teemade puhul juttu, kuidas nende laste kodumaal asjad käivad. Kas või seda, kuidas neil on kombeks jõule tähistada: kas käib jõuluvana, kas sussi sisse komme tuuakse.

Lilleküla koolis ei ole muutunud ka traditsioonid. Ikka tähistatakse mardi- või kadri- või vastlapäeva – nagu eesti koolis ikka.

Luure tõdes, et loomulikult on võõrkeelsete laste õpetamine õpetajatele väljakutse, mis sunnib mugavustsoonist välja, nõuab rohkem tööd. «Aga seda ei pea kartma!» innustas ta. «Laps on laps ja me ei saa ju valida, keda võtame, keda jätame,» lausus ta.

Aga eile, kui kooli jõudis info õppealajuhataja tunnustamise kohta Valgetähe V klassi ordeniga, nõudsid kolleegid, et olgu sel puhul ka pidu. «Pidu tuleb, aga siis, kui orden ikka päriselt käes,» lubas õppealajuhataja kolleegidele.

Tagasi üles