Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Leegid laastasid kaitsealust metsise pesitsuspiirkonda

PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Metsapõleng Hummuli vallas Aitsra külas. | FOTO: Rein Säinas/Valgamaalane

Taevasse ulatuv suitsusammas ja leegid. Tohutu kiirusega üht puud teise järel haarav tulemeri ei halasta millelegi. Tuuleiilid lükkavad tuld enda ees kui kerget palli, mis iga liigutuse peale uues suunas hüppab. Just selline vaatepilt avanes kolmapäeva pärstlõunal Eesti-Läti piiri ääres Valgamaal Aitsra metsapõlengul.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Olen parajasti Tõrva külje all, kui tuleb teade sealt paarikümne kilomeetri kaugusel lahvatanud metsapõlengust. Juba viie-kuueminutilise sõidu järel võib Aitsra küla asukoha orientiirina kasutada taevasse kõrguvat, kuid esialgu veel ähmaselt paistvat suitsusammast.

Iga kilomeetriga muutub sammas suuremaks ja tumedamaks. Siiski suudan esimese hooga õigest teeotsast kaks korda mööda sõita. Alles siis, kui märkan Valga päästjaid, kellel auto järelhaagisel ATV, saan õigele teele pihta ning päästeauto taga tihedas tolmupilves jätkan teed tundmatusse.

Sõit sellisel teelõigul on paras kannatuste rada. Suured roopadad ja tihe tolmupilv ei lase sõita kiiremini kui 40 kilomeetrit tunnis. Vahepeal tekib kahtlus, kas pole ka päästjad eksinud, sest kuidagi ei paista sihtkohta... Peagi aga tolm hajub ning igalt poolt leviv suits annab märku, et oleme pärale jõudnud.

Hirmutavalt kiire levik

Kiire pilk teele näitab, et kohal on Valga ja Tõrva päästjad nelja autoga. Jätan mehed askeldama ning ruttan eemalt paistvate leekide poole. Jõuan juba mõelda, et õnneks ei olegi asi vist nii hull, kui korraga tõuseb tugev tuuleiil ning tuli levib hämmastava kiirusega mööda metsaalust ühe puu juurest teise juurde.

Olen viibinud ja isegi kustutamas käinud nii mõnelgi kulu- ja metsapõlengul. Kuid see, kui kiiresti tuli siin liigub, ajab hirmu peale. Ühel hetkel kannab tuul tule minust vaid paari meetri kaugusele ning kohe on tunda lämmatavat kuumust. Taganen ohutusse kaugusesse.

Tulelont levib peamiselt alusmetsa mööda, neelates järjepanu väiksemaid puid ja põõsaid. Nii kaugele kui silm ulatub, on näha puude otsas hüplevaid leeke ning paljaks põlenud pinnast.

Neid kohti, kust tuli juba üle on käinud, katab tuhakiht ning tuule muutudes ajab kurku tunginud suits läkastama. Siin-seal õõtsuvad vaikselt peaaegu täielikult ära põlenud meetrikõrgused kuused. Vaid mõnel üksikul neist võib märgata rohelisi võrseid, kuid elulootust neil puudel enam ei ole.

Vahepeal on tuletõrjujatele saabunud abiväge. Lisandunud on Antsla ja Mustla päästjad ning raadiosidet kuulates selgub, et nii tehnikat kui ka mehi tuleb veel kogu Lõuna-Eestist. Kuigi päästjaid on metsa all juba pea paarikümne ringis, on tuli levinud nii laiale alale, et mehed hajuvad metsas tulekoldeid kustutades täielikult.

Vaprate meeste nägudelt ei anna midagi välja lugeda – nad teevad palehigis tööd, et kuidagigi kahjutulele piir seada. Möödaminnes jõuab üks noor päästja mulle öelda, et ei ole paari tööaasta jooksul veel nii suurt metsatulekahju näinud.

Metsast välja jalutades eksimisvõimalust ei ole. Astu ainult mööda voolikuliini ning peagi on õige teeots käes. Vahepeal on kohale jõudnud keskkonnateenistuse ametnikud, kes asuvad drooni abil põlengu ulatust uurima.

Viskan ka pilgu ekraanile ning nähtu paneb jahmatama. Kui maapinnalt ei hoomagi põlengu suurust, siis droonilt saadetud pilt näitab, et leekides ala on arvatust mitu korda suurem ning kogu taevalaotus on täis paksu suitsu.

Enne äraminekut kuulen veel, kuidas mobiili- ja raadioside halb levi piiriäärses piirkonnas päästetöid raskendab. Silma jääb mitu ümberkaudset metsaomanikku, kes on tulnud uurima oma valduste seisukorda.

Hommik toob ehmatuse

Neljapäeva hommikul selgub, et eelmisel õhtul veel paarikümnele hektarile hinnatud põlenguala on kaks korda suurenenud. Suundume koos fotograafiga taas põlengukohta.

Vinguhaisu on tunda kohe autost väljudes. Leeke enam silma ei hakka. Isegi suitsu on näha ainult mõne üksiku vaikselt hõõguva kännu või puunoti juures. Pilt on aga õõvastav. Pea kogu metsaalune on kaetud halli tuhaga. Väiksemad puud, põõsad ja alusmets on põlenud.

Võrreldes kolmapäevaga, kui sündmuskohalt lahkusin, on päästjate masinapark tublisti täienenud. Näha on maastikumasinaid, millega üksikuid tulekoldeid kustutatakse. Üles on seatud mobiilne juhtimiskeskus. Ükskõik kuhu ka ei vaata, igal pool voolikud, voolikud ja veel kord voolikud. Lugematud voolikuliinid.

Kolmapäevast saadik kustutustöid juhatanud Viljandi vanemoperatiivkorrapidaja Ivo Piir lisab, et lähima järve juurest kulgev pealiin ise on umbes kolm kilomeetrit pikk.

Kõikjalt masinate juurest vaatavad meile vastu väsinud, kuid siiski rahulolevad näod: leekide möllule on piir pandud. Nüüd tegeletakse peamiselt tulekollete kustutamisega.

Kustutustööde juht lisab, et eelmise päeva vahetus on juba kodus puhkamas ning temagi saab kohe oma tööjärje üle anda. Kokku on Ivo Piiri andmetel põlengupaigas umbes 40 päästjat ja 17 masinat. Samas kiidab mees ka kopterit ja selle meeskonda, kes eelmisel päeval aitas maa peal rassivatele tuletõrjujatele ligipääsmatutes kohtades tule levikut taltsutada.

Jätame mehe vahetust üle andma ning liigume fotograafiga mööda metsateed põlengu ulatust vaatama. Tule laastamistööd vaadates kerkib esile valus küsimus: kaua küll loodusel sellest kõigest taastumine aega võtab?

Hiljem selgitab kogenud metsamees Andres Olesk, et puhmarinde taimed, näiteks mustikad, taastuvad ehk kõige varem kümne aastaga. «Eelkõige sõltub taastumine siiski sellest, palju huumust – praegusel juhul täpsemalt metsakõdu – ära põleb. Kui see päris ära põles, siis senine taimestik ei taastugi. Kui see oluliselt kannatada sai, läheb oma 20 aastat.» Paneb mõtlema...

Jalutame edasi. Kohtume siin-seal tuletõrjujatega, kes metsa all veel viimaseid suitsevaid koldeid kustutavad. Kohe tulevad meelde päästetööde juhi sõnad, et kuigi tulele sai piir pandud, võivad järelkustutustööd võtta veel päevi. Kohati näeb kontrastset vaatepilti: ühel pool teed laiub kahjutulest laastatud metsaalune ning teisel pool õitsevad piibelehed.

Inimtegevus metsas keelatud

Peagi kohtume metsas jalutavate inimestega. Tegemist on paari kilomeetri kaugusel elava naisterahvaga ning ühe sealkandi metsaomaniku huve esindava mehega, kel nimeks Mati.

Saame jutu peale ning peagi selgub, et suur osa põlenud alast kuulub niinimetatud punasesse tsooni, kus ei tohi olla mingit inimtegevust. Seal olevat metsise pesitsusala. Hiljem kinnitab seda ka keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Eleri Laidma.

«Seal oli lindude mänguala ja ilmselt läheduses ka pesitsuspaigad. Mullu loendati seal neli metsisekukke. Lindude saatust on raske oletada. Kuked võisid küll minema lennata, aga metsisekanad kaitsevad elupaika viimse hetkeni ega taha kuidagi pesalt lahkuda. Lähedal asub veel kaks metsise püsielupaika – linnud võisid jõuda sinna minna. Metsis on väga asualas kinni. Mängualale võivad nad küll mingi aeg naasta. Kõik oleneb muidugi ka toidubaasist,» selgitas Laidma.

Tema hinnanguga metsise paigatruuduse kohta nõustus ka zoosemiootik Aleksei Turovski. «Ei ole muidugi kindel, et emaslind veel pesal oli...» jätab ta õhku lootuskiire. Juhtunut nimetab ta ökoloogiliseks katastroofiks. «Seda on muidugi iga tõsine metsapõleng.»

Kohalikega juttu ajades arutleme ka, millest tuli alguse võis saada. Selgub, et metsatöid siin keeluaja tõttu ei tehtud ning pigem võisid tulele kaasa aidata «aardekütid».

«Käivad siin oma metalliotsijatega. Pidevalt leiame välja kaevatud ja niisama vedelema jäetud mürske või padruneid. Nad võiksid need vähemalt äragi tähistada. Pelgasin, et kui tuli tihedamale lõhkekehade leiualale läheneb, mis siis veel juhtuda võib,» räägib Mati.

Palju tuska teeb Matile ka riigi seatud keeluaeg, mille järgi 1. veebruarist 1. septembrini metsa all midagi teha ei tohi.

«Metsaalune on risu täis. Koristada ei lubata ning kuivi puid ka enne septembrit puutuda ei tohi. Mitte midagi teha ei tohi. Punasest tsoonist rääkimata. Pole ime, et sellises risu täis metsaaluses tuli kiiresti levis. Ma ei tohi omaniku esindajana isegi metsa minna. Metsaomanikud seda teavad, sest meile tuleb vastav kiri postkasti, aga teised ei tea ja nii nad saavadki vabalt siin jalutada.»

Matilt kuulen ka, kuidas Läti päästjad kolmapäeval kella 14 paiku põlengu avastasid. «Nad märkasid vaatlustornis, et metsa vahelt tuleb suitsu. Seejärel andsid oletatavad koordinaadid oma kohalikule metsnikule edasi, kes siis siia kontrollima tuli. Hea, et nii ruttu avastati. Eestis olid ka varem vaatlustornid, aga nüüd on need vanarauaks viidud. Isegi metsavahte meil ei ole.»

Mati mure ära kuulatud, jätame hüvasti. Kuigi loodus tühja kohta ei salli ning paljud liigid lähiaastatel taastuvad, jätab see kõik siiski oma jälje.

Tagasi üles