Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kallas ei plaani teiseks ametiajaks kandideerida

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Presidendikandidaat Siim Kallase kampaania on küll aktiivne, kuid mees peab vapralt vastu ja puhata ei soovi. | FOTO: Juss Saska

Reformierakonna presidendikandidaadi sõnul pidi ta Edgar Savisaarega kohtuma, sest kui  erakonna esimees valimisprotsessist välja jätta, ei tuleks tema presidendiks valimisest niikuinii midagi välja.

- Te olete viimasel ajal nõutud mees. Jagate intervjuusid vasakule ja paremale ning esinete ka muul viisil kõvasti. Kas õhtuks on teie kõvaketas tühi?

Pean vastu, aga see on tõepoolest väga mahukas. Muidugi väsitab ära, aga mis see kõvaketas ikka nüüd tühjaks saab. Ei saa saada.

-Kas ei ole veel tekkinud tunnet, et astuks selle ree pealt maha ja elaks rahulikult oma elu edasi?

Ei ole ja ei teki.

-Nii kindlalt väidate seda? Meie praegune president on küll oma teisel ametiajal vahel näidanud väsimuse märke.

See on teisel ametiajal. Jumal hoidku, sinna on veel pikk aeg. Mina ei kavatse olla teist ametiaega, sest mulle aitab sellest viiest aastast küll. Palun, saate uudise.

-Saan. Aga miks ainult üks ametiaeg?

Ma arvan, et see on pikk aeg ja teistele tuleb ka võimalus anda. Kui olin Euroopa Komisjonis, siis president Jose Manuel Barroso ütles, et tema kavatseb jätkata teist ametiaega, ja küsis, kas mina oleksin ka nõus jätkama samal asepresidendi kohal. Ma olin nõus, aga siis ta tegi sellise otsuse, et keegi ei jätka samal kohal. Mõtlesin pärast, et kui oleksin jäänud samale kohale, oleks see ennast nii ammendanud, et poleks olnud enam mingit värskust. Ma olin väga rahul, et mu teine ametiaeg oli hoopis transpordi valdkonnas.

-End presidendi ametikoha pretendendiks kuulutades ütlesite lause: «Mene üle silla, kui oled silla juure joudand.» Kui pikalt see sild teie silme ees terendas?

See on sõnastatud kui poliitiline loogika, et kui sa ükskord oled mingi tee ja poliitika valinud, siis lähed mööda seda edasi. Mul on alati võimalus loobuda, aga ma olen praegu seda meelt, et ei loobu. See on lause, mida kasutasin valimiskampaanias 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Siis kandis seda mõtet, et kui me oleme juba nii kaugele jõudnud, siis läheme iseseisvuse taotlemisel lõpuni. Täna on mõte selles, et kui ma olen valinud, et ma tahan veel panustada Eesti Vabariiki, siis lähme edasi.

-Minule tundub, et tegelikult teadsite te juba kümme aastat tagasi üsna hästi, et sel suvel võib asi jõuda sinnamaani, et võite saada presidendikandidaadiks.

On inimesi, kes väga pikalt oma poliitilist tuleviku ette planeerivad, aga need tavaliselt äparduvad. Ei saa öelda, et ma oleksin seda ammu planeerinud.

-Mis on teie plaan B juhuks, kui teist presidenti ei saa?

Võtame ühe asja korraga. Variante on palju. Küll ma siis tunnen mõnu ülikoolis loengute pidamisest... ega mul mingit plaani ei ole. Praegu on fookus presidendivalimistel. Ja oma kogemusest ütlen, et kui see on läbi, siis on poliitiline olukord muutunud ja selles olukorras peab vaatama, mis on variandid, kui tahta poliitikas edasi olla.

-See on nüüd väga huvitav, kui panna kõrvale jutt, et Kallas tahab teha uut erakonda.

See on siiski spekulatsioon.

-Näib, et suur osa Reformierakonna fraktsioonist toetab teid. Samas võib erakonna juhtide segastest sõnumitest välja lugeda, et toetus teile ei ole ülemäära kindel. Kelle presidendikandidaat te olete?

Need 30 häält saavad mul olema ning see on erakonna juhatuse otsus. Täna olen ma selle erakonna presidendikandidaat. Kõik muu on spekulatsioonid ja kõikide kahtluste kohta tuleb küsida neilt inimestel, kes kahtlevad.

-Olete öelnud, et lõpuks teevad presidendivalimise päeval kokkuleppeid need, kelle taga on kõige rohkem hääli. Seega ei saa ma aru, miks te käisite Edgar Savisaare juures, kelle taga ei näi ülemäära palju hääli olevat.

Meil võivad olla igasugused ettekujutused inimestest ja nende suhetest, aga Edgar Savisaar on Keskerakonna esimees. Täpselt nii nagu temaga, olen ma selsamal teemal rääkinud kõigi oluliste erakondade esimeestega. Olen rääkinud ka Kadri Simsoni ehk fraktsiooni esimehega – mul on vaja nende kõigi hääli.

Kui ma oleksin erakonna esimehe välja jätnud, ei tuleks sellest asjast niikuinii midagi välja. Tal on ikka päris tugev toetajaskond. Selline käik on korrektne ja poliitiliselt loogiline. Ma töötan nende inimestega, kes on nendel kohtadel. Minu asi pole sekkuda nende erakondade siseasjadesse.

-Millest te temaga rääkisite?

Minu küsimus oli loomulikult, kas on mingi võimalus nende toetuseks, ja vastus oli ei, et nad on oma positsiooni fikseerinud. Ja oligi kõik. Rohkem polnud ka temal mandaati öelda, sest asjad on juba päris kaugele läinud. Selge on, et ma pidin selle käigu tegema – kui ma poleks seda teinud, siis ei oleks üldse võimalik selle erakonnaga asju ajada.

-Kas see Edgar Savisaar oli seesama, kellega te 2000ndate alguses koalitsiooniläbirääkimisi pidasite?

Inimene on väga raske operatsiooni läbi teinud, aga jutuajamine oli adekvaatne. Ma ei ütleks, et ta oleks palju oma mõtteteravusest kaotanud.

-Kui veel Savisaare tähetunnist rääkida, siis meil on Postimehes sari lastest, kes sündisid 20. augustil 1991. Nad saavad tänavu 25. Millise soovituse te neile eluks annaksite, et nad oleksid teie vanusena õnnelikud ja eluga rahul?

Omandage hea haridus ja teadke, et maailmas lööb läbi ainult väga suure töö ja pingutamisega – siis tulevad ka saavutused ja edu. Tingimata olge rahvusvahelised. Täna liiguvad kõik, bussijuhtidest muusikuteni, mööda maailma ringi. Võimalus on otsida väljakutseid mujalt, aga leida pole neid nii lihtne.

See on minu ja teie põlvkonna vahe, et teile on automaatselt selge, et maailm on rahvusvaheline. Meie ajal oli ta väga suletud ja ka 1990. aastate alguses oli ta väga suletud.

-Rääkides põlvkondadest, öelge, mida te saate presidendina meie põlvkonna heaks ära teha.

Mulle on öeldud, et ma olen nii palju ära olnud, et ajad on nii palju muutunud. Küsitakse, milline on minu sõnum nooremale põlvkonnale. Ma olen aru saanud, et noorema põlvkonna valik on avatuse ja suletuse vahel. Sellest räägitakse praegu väga palju, et suurim poliitiline jaotus on avatus ja suletus.

Kui mõelda sellele, et poliitiline valik läheb sinna, et hakatakse müüre ehitama ning sisse- ja väljaminekulubasid jagama, siis tegelikult kaotavad absoluutselt kõik need inimesed, kes on rahvusvahelised. Toon võrdluse, et kas Eesti tahab olla hansalinn Tallinn või soosaar, kuhu inimesed peninukkide eest varju läksid. President ei muuda küll seadusi, aga kindlasti saab ta seista avatuse ja võimaluste eest.

-Kui teist saab Eesti president, siis peate olema ju terve Eesti president. See tähendab, et peate kõnetama ka inimesi, kelle jaoks liberaalsus tähendab kõike kurja, ning inimesi, kes arvavad, et Siim Kallas on lurjus, pätt ja kaabakas. Kuidas te seda teeksite?

Osa ei kõneta ma kuidagi – see on lootusetu. Kui inimesed usuvad igasugu väljamõeldisi, ei ole nendega tavaliselt võimalik võidelda. Aga mis puutub liberaalsesse maailmavaatesse, siis president peab olema avatud kõigile. Ma arvan, et president peab alati olema valmis kuulama kõiki argumente ja olema kompromissi poolt.

-Te olete veendunud liberaal. Kas teie arvates on lollid oma lolluses ja vaesed oma vaesuses ise süüdi?

Nii ei saa öelda. Emotsionaalsed hinnangud on igaühe enda asi. Minu põhimõte on, et edu toob algatusvõime, töökus ja kohusetunne. Ja teine asi on väga fundamentaalne. Kui midagi läheb viletsalt, siis kõigepealt vaata peeglisse. Mina olen eluaeg nii teinud, et kui olen läbi kukkunud, siis esimene asi on see, et vaatan peeglisse ja mõtlen, mida ma ise valesti tegin. Teine lähenemine on see, et kõik teised on süüdi.

-Te teeniksite presidendina ilmselt paar korda vähem, kui on teie Euroopa Komisjoni pension. Mida te selle rahaga peale hakkate?

Rikkus seisneb kulutamises, mitte kogumises, ütles John Maynard Keynes. Küll seda raha on kulunud ja teda on üle jäänud ning kuskil ladestunud. Need summad ei ole nii suured, et oleks võimalik teha tohutuid investeeringuid. Lapsed saavad oma asjadega ka ise hakkama. Elame, kulutame ja reisime.

-Olete öelnud, et olete alati suutnud kibestumist vältida. On see teil tegelikult alati õnnestunud?

See on peeglisse vaatamise moment. Ütleme nii, et seda ei ole, et ma ei kibestuks või mingil momendil üldse emotsioone ei näitaks. Aga sellest tuleb nii kiiresti üle saada kui võimalik. See on nagu spordis, et tegelikult ei ole võtmeküsimus saavutusvõime tõstmine, vaid küsimus on taastumisvõimes. Kes suudab ebaõnnestumisest taastuda, see on võidumees.

-Väga hea, et te sellest räägite. Olete olnud viimased 25 aastat tippjuht, teil on mitmekümneaastane avaliku esinemise kogemus. Üks asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks te lähete endast välja küsimuste peale, mis puudutavad paarikümne aasta taguseid asju.

Eks me kõik ole inimesed. Aga ma küsin jälle seda: miks ma ei tohi vihastada? Kui 25 aastat tagasi algas uut tüüpi poliitika, siis mulle öeldi, et ma ei ole hea poliitik, sest ma naeratan liiga palju. Justkui Eesti poliitik peaks olema kalanäoga ja ilma emotsioonideta. No mina ei ole see ja ma ei saa midagi teha. Kindlasti olen ma selle koha pealt puudulik, et mul on emotsioonid ja ma vihastan aeg-ajalt.

-Te olete ju ratsionaalne inimene ning adute, et teie käitumine on see, mis asjale tegelikult tähelepanu toob.

Teil on õigus. Ma üritan neid vältida, aga ma alati ei suuda.

-Aga kui ma nüüd, täna küsiksin, siis kas te suudaksite neile küsimustele vastates rahulikuks jääda?

Üritan.

-Võtame siis selle kurikuulsa VEB fondi asja. Parlamendi uurimiskomisjon uuris, miks siis ikkagi Eesti poole huve selles asjas sisuliselt ei kaitstud. Sama uurimise raames salastati aastakümneteks selle Eesti kõrge ametniku nimi, kes loobus Venemaa kasuks Eesti nõuetest. See nimi on tõesti siiani saladus, aga saladus pole see, et on kahtlusi, et see inimene olete just teie. Olete või mitte?

Ei ole mul mingit pistmist olnud sellega.

-Ei või jah?

Ei. (Rahulikul toonil – toim.) Minu roll selles asjas oli fondi loomine ja see oli muidugi karm samm, mida oli vaja kiiresti teha, et me ei võta Venemaa kohustusi enda kanda. Me ei võtnud Venemaa välisvõlga enda kanda. Seal oli minu ja Urmas Kaju, ühe minu tollase lähema nõuandja mudel, mille me välja mõtlesime ja mille eest ma vastutan. Aga see on ka kõik. Aga mis nende nõuetega ja kõigest pärast sai... käisin Venemaal ja me üritasime neid kontosid lahti külmutada, kuigi oli selge, et sellest ei tule midagi välja. Aga kuidas pärast äritseti ja lõpuks mingid rahad kätte saadi... ma ei tea üldse, et mingi ametnik oleks mängus olnud. Ma lugesin seda komisjoni raportit, et mis siis ikka lõpuks toimus, ja ma ei saanud sellest isegi eriti aru.

Mina võtan vastutuse, et see loodi ja lahendati pangakriis. Seda on kiitnud Ardo Hansson ja seda on kiidetud välismaal. Aga et see puhuti nii kõvasti üles mingiks minuvastaseks kampaaniaks, sellest ei saa ma siiamaani aru. Kus on see minu roll nendes asjades? Pangakriisi lahendust ju ei vaidlustatud. See, mis toimus pärast, pole ka eriti kuskile jõudnud.

-Kes on teie vaenlased?

Olen vaenlastesse suhtunud ükskõikselt. Minu vaenlased on kadedad inimesed, kes on tahtnud lihtsalt suurt rolli mängida ja kellele ma olen lihtsalt pind silmas. Kui ma hakkaksin nendega tegelema, laskuksin nende tasemele.

-Miks need vanad asjad kuhugi arhiividesse pole jäänud? Miks neid jälle välja kistakse?

Poliitika on selline, kus igasugune kompromiteeriv materjal kulub teinekord marjaks ära.

-Lennart Meri ütles oma lahkumiskõnes, et rahvas peaks saama ise presidenti valida. Kas olete temaga nõus?

Ega mul selle vastu midagi ei ole, kui rahvas tahab presidenti valida otse. Aga ma ütlen selle juurde alati «aga», et kirjeldame siis selle nähtuse ära. Kas see on siis president, kellel on tänased põhiseaduslikud võimalused, või on tal muud. Ma olen olnud parlamentaarse vabariigi poolt ja leidnud, et parlament peab presidendi valima. Aga Euroopas on neid mudeleid erinevaid ja igal pool on nägelemisi. Kuna üldise demokraatia legitiimsusega on probleeme, siis ma kaldun arvama, et presidendi otsevalimine võiks olla päris hea plaan.

-Aga kas see pole mingit sorti populism? Me oleme ju parlamentaarne, mitte presidentaalne riik.

Oleme jah, aga see on nii ja naa. Kindlasti väärib asi arutamist koos kõigi negatiivsete aspektidega. Parlamendi võim peab jääma siiski parlamendile. Aga Soomes ja Leedus valitakse president otse ja kuigi jääb mulje, et nad on väga presidentaalsed, on Leedus ju presidendi õigused peaaegu samasugused kui meil.

-Minule näib see lihtsalt karmi käe ihalusena, mis kogub hoogu nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides.

See on tänane teema, et populism tungib peale. Teema on ühiskondlik tõrjutus ja probleemid paljudes riikides ning seda kasutatakse ära. Kui selle vastukäiguks on demokraatia tugevdamiseks mõned abinõud, siis peavad need abinõud olema kaalutud.

-Kas inimestel on õigus tunda hirmu kõige uue ees ja teha sellest johtuvalt otsuseid, mis puudutavad ka teiste inimeste elu?

Paratamatult inimene tunneb hirmu ja hirmu tuntakse kõige uue ees, aga otsused uute asjade peatamiseks ei ole tavaliselt väga produktiivsed – uued asjad tulevad nagunii.

-Aga mida peaksid tegema need inimesed, kes kõige uue, globaliseerumise ja muu ees hirmu ei tunne?

Need, kes muutustega paremini toime tulevad, peavad aitama ka neid, kes nii hästi ei tule.

CV

1976–1989 Vikerraadio saate «Mnemoturniir» saatejuht

1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

1991–1995 Eesti Panga president

1995–1996 Eesti välisminister

1999–2002 Eesti rahandusminister

2002–2003 Eesti peaminister

2004–2010 Euroopa Komisjoni administratiivasjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse asepresident

2010–2014 Euroopa Komisjoni transpordiasjade asepresident

1994–2004 Eesti Reformierakonna esimees

2004–        Eesti Reformierakonna auesimees

Tagasi üles