Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Teadustöö või soov panna okupandile vastu lõugu?

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Näide toimikust, mida lätlased analüüsisid. | FOTO: Erakogu

Lätis Valmieras asuva Vidzeme Kõrgkooli rektor Gatis Krūmiņš avastas nõukogudeaegsed raamatupidamisdokumendid, mis tema sõnul murravad lõplikult müüdi, justkui oleks nõukogude võim Baltimaadesse kõvasti investeerinud. Seda kasutab Venemaa oma propagandas praeguseni, väites, et okupatsioon polnud muu kui Baltimaade kuldajastu, mil Nõukogude Liit ehitas oma rahaga siin üles sadamaid ja tööstusi.

Näide toimikust, mida lätlased analüüsisid. | FOTO: Erakogu

«Me olime näinud nende toimikute pealkirju, aga me ei olnud vaadanud nende sisse,» ütles ajaloolane Krūmiņš, kes avastas dokumendid 2014. aastal Läti keskpanga arhiivist ning rahvusarhiivist teadustööd kirjutades. Nõukogude Liidu keskpanga raportitest sai ülevaate liidu ja liiduriikide eelarvest ning kuludest.

Ta analüüsis oma meeskonnaga läbi 45 aasta jagu aruandeid, mis pärit aastatest 1946 kuni 1991. Iga aasta kohta oli umbes tuhat lehekülge.

Kui üldine müüt oli, et NSV Liit kandis hoolt inimese ja tema sotsiaalsete vajaduste eest ning investeeris liiduvabariikidesse, siis tegelikult kulus enamik raha sõjaväele ning teiste liiduriikide subsideerimisse.

«Siin ongi veenvalt näha, mis olid Nõukogude Liidu prioriteedid,» ütles Krūmiņš. Näiteks vahemikus 1949–1990 jõudis Läti NSV eelarvest NSVLi keskpanka 40,6 miljardit rubla, keskpangast Lätti liikus aga vaid 24,7 miljardit.

Mullu leidis Krūmiņš samasuguseid dokumente Leedu ja Eesti arhiividest, kuid pole neid jõudnud sellise detailsusega analüüsida. «Üldine poliitika on siiski sama,» väitis ta. Näiteks selgub, et Eesti NSV eelarvesse 1949. aastal laekunud käibemaksust läks ligi 1,3 miljardit otse üleliidulisse eelarvesse. Eestisse jäi vaid 352 miljonit.

«Ainult käibemaksu esiletoomine ei ole mingi otsustav näitaja,» leiab endine poliitik, majandusteadlane ning üks Isemajandava Eesti programmi autoreid Tiit Made, kes näeb lätlaste teadustööl tagamõtet.

-Ebamugav sääsehammustus

«See on poliitiline ja propagandistlik manifestatsioon endise okupandi vastu,» arvas Made. «Loomulikult on ka eestlastel hinges okas: see jääb ja läheb põlvest põlve edasi, sest naaber on meil üks igavene agressor. Nii nagu Venemaa levitab meie kohta libauudiseid ja annab märku, et ühel heal päeval tuleme jälle, tahame ka meie (Balti riigid – toim) midagi vastu panna,» märkis ta.

Okupatsioonikahjude kokkuarvutamine ning rahanumbrite esitamine on Made sõnul nagu emotsionaalne-poliitiline kaigas, mis ei kõiguta endist okupanti siiski eriti. Aga vähemalt ärritab kergelt. «See on väike ebamugav sääsetorge.»

Samas olevat ka seda vaja. «Venelane ei armasta sellist inimest, kes palub midagi alandlikult müts näpus või on alandlik. Vene poliitik austab neid, kes üritavad talle vastu vahtimist anda. Lätlase uurimistöö on siis vastu lõugu andmise rubriigist ja seda tuleb aeg-ajalt kasutada, sest muidu sõidab idanaaber meist muudkui teerulliga üle,» rääkis Made.

«Pigem on siin kandis domineerinud arvamus, et meil on midagi Venemaa käest küsida,» ütles Tartu Ülikooli majanduspoliitika professor ning iseseisvuse taastamise järel kaubandusministeeriumi aseministrina töötanud Jüri Sepp.

«Eluraskused võivad osale seltskonnast nõukanostalgiat tekitada, aga kellel on juba selline arvamus kujunenud, seda ei veena ka mingid arvud ümber,» lausus ta.

Läti teatas näiteks mullu, et Nõukogude okupatsiooni kahju kogusumma on ligi 185 miljardit eurot.

«Meie erineme lätlastest ja leedulastest selle poolest, et ei ole avalikult esitanud arvet, sest sel pole lihtsalt mõtet. Nagunii ei hakka Venemaa maksma,» ütles Made.

«Minu arust peab ühiskond mõistma ajalugu ja igasugused kahjunõuded on teisejärgulised. Paljud usuvad endiselt, et nõukogude võim investeeris siia kõvasti,» ütles aga Krūmiņš, kelle sõnul on emotsionaalsete väidete ümberlükkamiseks olemas nüüd dokumendid ja faktid.

Made, kes on isegi mitmesuguseid arvutusi teinud, ütleb, et Kreml koloniseeris oma anastatud liiduvabariike. «See on ilmne. Liiduvabariigid töötasid kõik keskvõimu heaks ja hüvanguks. Kõigist allutatud riikidest pigistati maksimum välja ja toodi keskvõimu käsutusse. Nii, et suures plaanis lätlased kahtlemata ei eksi,» rääkis Made.

Kas selle kohta saab kinnitust ainult eelarveid analüüsides, selles kaheldakse. Esiteks ei olnud eelarved objektiivsed. «Kui ma olin NSV Liidu rahvasaadik ning Nõukogude Liidu ülemnõukogus arutati eelarvet, siis oli saada ka ehe statistika majandusliku olukorra kohta. Kuid tegelikust olukorrast teadmine ei mänginud eelarve koostamisel kõige olulisemat rolli,» rääkis Made.

«Tähtsam on ressursside, nii tooraine kui ka valmistoodangu liikumine, mitte raha liigutamine. Hinnad ei peegeldanud tol ajal kaupade väärtust,» tõi välja Sepp.

Eesti sai palju toorainet üleliidulistest fondidest, kuid andis vastu suurema osa oma põllumajandus- ja masinaehituse toodangust, rääkimata tekstiiltoodetest, osutas Made. «Seda vahekorda on väga raske võrrelda, sest hinnad olid kunstlikud ja väärtushinnangud ei vastanud maailma standarditele,» lausus ta.

Eesti NSV valitsuse kunagine peaminister Indrek Toome ütles, et tol ajal ei olnud kellelgi Eestis ülevaadet, kui palju siit raha välja läks ja kui palju tagasi tuli.

-Eestis tööviljakus kõrgem

«Mingitest arvudest on minul väga keeruline rääkida. Eestis oli sel ajal tööviljakus palju kõrgem kui mujal NSV Liidus. Kuid jah, ma arvan, et me andsime NSV Liidule rohkem, kui tagasi saime,» meenutas Toome.

Aastatel 1988–1990 Eesti NSV ministrite nõukogu esimees ja peaminister olnud Toome märkis, et sel ajal sõltusid kõik NSV Liidu plaanikomiteest.

«Just plaanikomitees jagati need arvud, mida üks vabariik pidi andma liidu fondidesse ja mis jäi endale. Sisuliselt tuli käia plaanikomitees iga summat välja kauplemas. Summasid püüti võrrelda eelmise aasta arvudega ja kui olid normaalsed aastad, siis mindi eelmise aasta arvudega välja ja püüti mingisugune kasv tagada,» rääkis Toome. Kui palju raha said teised vabariigid, teati ainult Moskvas, lisas ta.

Suuremaid objekte tuli Toome sõnul käia eraldi välja kauplemas. Kui jooksvate kulude kokkuleppimine käis Eesti NSV plaanikomitee kaudu, siis näiteks rahvusraamatukogu või uue ooperiteatri rahastamist pidi ajama ministrite nõukogu tasandil.

«Ma käisin ise Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe asetäitjana Moskvas ministrite nõukogus uue ooperiteatri ehitamise raha välja kauplemas. Me pidime selgitama, miks on meile tarvis uut ooperiteatrit, kui meil juba on olemas 1913. aastal ehitatud Estonia. Selle raha me rääkisime lõpuks välja, kuid hoone jäi ehitamata, kuna Tallinnas Pärnu maanteele kavandatud ooperiteatri asukohas kasvas haruldane hõlmikpuu ja siin tekkinud vaidluste tõttu jäi teatrimaja lõpuks ehitamata,» lausus Toome.

Eriti karmi kontrolli all oli valuuta. Kui millegi jaoks oli tarvis valuutat, siis tuli seda samuti käia eraldi kokku leppimas.

«Meie pluss oli Eesti väiksus. Eesti osa plaanikomiteest eraldatava raha hulgast oli 1–2 protsenti kogu eelarvest ja summad ei olnud kogu Nõukogude Liidu eelarvet arvestades suured. Palju sõltus ka meie ametnike tublidusest ja isiklikest kontaktidest Moskvas,» lausus Toome.

«Sel ajal tehti üks NSV Liidu riikliku plaanikomitee analüüs, kus võeti arvesse ennekõike eri toodete, «fondide» liikumine riiklikult kehtestatud, mitte turumajanduslike hindadega. Sealt tuli välja, et Eesti küll ise hakkama ei saa,» meenutas poliitik ning Isemajandava Eesti programmi autor Siim Kallas.

«Sama lugu oli Usbeki NSVga. Kui küsisin neilt, kas nad ei saa ka siis hakkama, kui müüvad puuvilla maailmaturu hindadega, oli vastus: muidugi saame,» lausus Kallas, kelle hinnangul saab teemat adekvaatselt analüüsida vaid siis, kui on olemas maksebilansi andmed. «Neid ei olnud Nõukogude Liidus põhimõtteliselt olemas. Eesti maksebilansi saime valmis 1992. aasta sügisel, siis selgus, et tuleme toime, ja kuidas veel.»

FAKTIKAST

Läti NSV eelarve aastatel 1949–1990 (kõik arvud on rubla 1961. aasta ekvivalendi alusel)

Lätist läks NSV Liidu eelarvesse 40,6 miljardit rubla

NSV Liidult tuli Lätile tagasi 24,7 miljardit

Vahe: 15,9 miljardit rubla

Lätile aastatel 1949–1990 NSV Liidu eelarvest tagasi tulnud raha jaotus

Sõjavägi, KGB – 13,3 miljardit

Läti NSV eelarve – 4,1 miljardit

Muu – 7,3 miljardit

Läti NSV tulud ja kulud aastatel 1949–1990

Tulud – 84,9 miljardit

Kulud – 70,4 miljardit

Eesti NSV eelarve 1949. aastal – tulud

Eesti NSV (ilma nõukogude dotatsioonita) – 945 226 890,44 rubla

NSV Liidu dotatsioon (enamik sõjaväele) – 1 697 089 487,85 rubla

Kokku 2 642 316 378,29 rubla

Allikas: PM

Tagasi üles