Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Käsitööpaadiga Võhandu maratonil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Raivo Kalle

Aastal 2016 läbisin Võhandu maratoni kalamehest vennalt laenatud tavalise sõudepaadiga, esimest korda selle maratoni ajaloos üksi sellisel sõiduriistal. Nüüd mõtlesin teha elu natuke põnevamaks ja meisterdada paadi ise – igasugune isetegemine, käsitöö, DIY on ju praegu moes.

Võhandu maraton, Tamulast Võõpsuni, on umbes sada kilomeetrit pikk jõeralli, mis toimub alates 2006 ning on sellest peale iga aasta aprillis haaranud kaasa järjest enam osalisi. Sel aastal oli registreeritud koguni 866 alust. Maratoni eripära on see, et iga aasta on looduslike tingimuste poolest eriline. Palju sõltub jõe veetasemest, see võib kõikuda mitme meetri ulatuses. 2017 lumevaesel talvel oli jõgi ilmselgelt üsna madal. See tähendas aga keskmisest raskemat maratoni: pikemat (kõik käänakud ja kurvid tuleb läbi teha, ei saa üleujutuste tõttu neid sirgeks sõita), kivisemat, oksarisusemat, kitsama jõeoruga.

Oma käsitööpaadi aluseks, ei, siiski pealisehituseks võtsin 2014. aastal pooleli jäänud katamaraani projekti. Kuna Võhandu jõe käänulises, kivises ning paisuderohkes keskosas on palju võimalusi ümber käia, otsustasin ehitada väga stabiilse ja uppumatu paadi. Kahekereline katamaraan sobis väga hästi. 2014. aasta paadi pontoonideks olid plasttorud, aga need osutusid liiga raskeks ja kohmakaks ja neist ma loobusin. Otsustasin ehitada pontoonid nn sinisest penoplastist ehk stürofoomist, mis on vintske ja vastupidav, samas kerge ja veekindel nagu tavaline penoplast. 2014. aasta paadi tugev puuraam koos tullidega oli juba ära proovitud ja töökindel ning sain selle koos väikeste parandustega uuesti kasutusele võtta.

Pontoonid tegin 50 cm laiused ja 2,5 pikkused, kuna tahtsin võimalikult lühikest, väikese süvisega ja hästijuhitavat paati. Põhjad pidid tulema lamedad, kuigi kartsin, et tüüritavus halveneb ilma kiiluta. Katsin ujukid nende kaitseks veekindla punase tekstiiliga, kuigi head liimi stürofoomi ja riide vahele ei leidnudki – ikka kippusid nad lahti ligunema. Pontoonid kinnitasin tugevate koormarihmadega. Istusin kaksiratsi keset raami pehmel alusel. Põhja paadil pole, sain kalavinskitega jalad alati vajadusel n-ö maha panna, kui vaja näiteks madalikule kinni jäädes paati edasi aidata.

Ainuke spetsiaalne tehasetoodang, mida kasutasin, olid aerud ja metalltullid. Ostsin suhteliselt lühikesed, sest 2016. aastast oli meeles, et pikad aerud jäid pidevalt teistele alustele ette ning olid Võhandu keskosas natuke kohmakad.

Tulemus sai veider ja kohutavalt inetu. Üks pealtnägija leidis, et nagu ujuv harakapesa. Emajõe aeglasel voolul tehtud testsõidud näitasid, et paat püsib vee peal. Ja sõidab, kuigi mitte hirmus kiiresti. Selle pärast olin natuke mures, aga siiski otsustasin maratonist osa võtta. Paadile panin nimeks Steffi.

FOTO: Raivo Kalle

Maratoni esimesed 15 kilomeetrit sõitsin rahuldava kiirusega, kuigi kippusin kummipaatidest maha jääma. Enne Paidrat, mis tähistab umbes 20 kilomeetri läbimist, läks aga jõevoog aeglaseks ja tundsin, et seisvas vees on see alus üpris lootusetu.

Paidras katamaraani ümber suure veskipaisu tõstes avastasime, et pontoonide tekstiili alla kipub vett kogunema. See ei vähendanud ujuvust, küll aga tekitas voolu takistavaid mügarikke. Lõikasin augud sisse, et vesi ei koguneks.

Paidrast Reo sillani on kurikuulus, 25 km kivine ja kärestikune ja oksarisune lõik, kus on ka kiire vool. Katamaraan aga näitas lausa suurepärast juhitavust, parimat, mida olen veesõidukitel kogenud. Paat läks täpselt sinna, kuhu suunasin. Kui kummipaadid kipuvad olema väga ülejuhitavad (lähevad lihtsalt pöördesse), sõudepaadid aga väga tuimad (suuna muutmiseks pead kõvasti vaeva nägema) ning kanuud kohati täiesti ettearvamatud, siis Steffi liikus nii, nagu oleks ta maismaasõiduk – stabiilselt, sujuvalt, õigesti.

Sõitsin küll nii mõnedki korrad kivide ja palkide otsa, peamiselt enda tähelepanematusest, ning jäin kinni ka. Siis tuli kasuks põhja puudumine: lihtsalt torkasin säärikus jala vastu kivi või madalikku ning lükkasin paadi lahti.

Võhandu keskmine osa näitas ka, et paat ei lagune laiali, nagu paljud ennustasid, vaid püsib ilusasti koos. Ainult vahepeal pidi tullitala kinnituse tiibkruvisid pingutama.

Reo silla juures, kell 18.20, umbes tund eelmise aasta graafikust maas, sai pool maad läbitud. Seni polnud hullu.

Reost algab 10 km pikkune jõeosa, kus vool on veel üpris kiire ning risu vähe, aga kurve ja lausa absurdseid silmuseid küll ja veel. Selle sain läbitud ka päris hästi. Kuid siis algas pihta Leevaku elektrijaama väga pikk paisjärv, mis oli nüüd pigem seisva veega käänuline jõgi. Ja see oli tappev. Mu kiirus kahanes kolme kilomeetrini tunnis. Lisaks läks pimedaks, hakkas sadama lund (päeval sadas vaheldumisi vihma, rahet ja lörtsi) ja ma üritasin pigem ellu jääda, ehk siis lihtsalt Leevakuni jõuda. Mulle jõudis järele Võhandu veterani Tanel Jaanimäe juhitud nn nullkanuu, mis korjab rajalt ära liiga aeglasi liiklejaid. Lõpuks jäin Leevaku kontrollpunkti tund aega hiljaks, ehk siis jõudsin sinna kell 12 öösel. Olin aga läbinud 75 km, kolmveerand kogu maratonist ja asi seegi.

Mis valesti, see uuesti. Üritan nüüd katamaraani oluliselt kiiremaks ehitada, samas mitte teha järeleandmisi juhitavuses ja vastupidavuses. Järgmine aasta Võhandul näeme!

FOTO: Raivo Kalle
Tagasi üles