Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tiia Randma: kutseoskused pärast kõrghariduse omandamist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tiia Randma | FOTO: Pm

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja haridusnõunik Tiia Randma kirjutab, et meil on puudus headest keskastme spetsialistidest ja tehnikutest, tööelu alustab aga järjest enam «pehmete» erialade bakalaureusediplomiga noori.

Teenindajate ja müüjate haridustase. | FOTO: Graafika: Margit Randmäe

Käitumismustrid ja hoiakud ühiskonnas kujundab eliit. Avaliku inforuumi kesklaval teeb seda poliitiline eliit, aga samavõrra mõjutavad meie valikuid majanduse, kultuuri ja hariduse arvamusliidrid. Igaüks omal mänguväljal ja kõik nad koosmõjus tervikuna. Ülikoolidel on ühiskonnas kõrge usalduskrediit – vaimueliidi lipulaeva roll – ning ka autonoomsus seda rakendada.

Olukorras, kus üle poole kõrghariduses pakutavatest õppekohtadest luuakse ülikoolide enda initsiatiivil ja uus koalitsioon on lubanud kõik maksumaksja rahaga kinni maksta, tõuseb eriti oluliseks ülikooli vastutuse küsimus. Vastutusest nende noorte ees, kes omandavad eriala, millel praegu puudub rakendus või kus toimub «ületootmine». Ehk oleks aus sisseastumisel öelda: õpinguid läbides arendate oma silmaringi, saate sotsiaalselt küpsemaks ja õpivõimelisemaks, aga teie erialal on Eestis raske rakendust leida.

Seda tuleks teha ka vastutustundest ühiskonna ees, sest täitmata jäävad õppekohad teise taseme hariduses, mille lõpetajaid tööturul tikutulega otsitakse. Ja vastutusest ühiskonna tervik­arengu valukohtadele tähelepanu juhtimisel (näiteks madala haridustasemega noorte suurenev arv) ja lahenduste pakkumisel.

Vaadates dubleeritavate õppekavade suurt hulka Eesti kõrgkoolides ja õpetatavate erialade osakaalu tervikuna, paistab, et seni peavad ülikoolid enda vastutusalaks eelkõige iseenda kui organisatsiooni arengut ja püsimajäämist. Praegu on raske mõista, millise tööturu ülehomseid vajadusi ülikoolid tegevuste kavandamisel arvesse võtavad. Ootus on, et ülikoolid käituksid ühiskonnas riigimehelikult ning hooliksid ka sellest, et õpetatavad erialad oleksid tööturul reaalselt rakendatavad, või veel parem – lõpetajad oleksid valmis ise veel olemata töökohti looma.

Ülehomse tööturu vajaduse prognoosimisse võib suhtuda erinevalt. Ühed ütlevad, et tulevased töökohad sünnivad neil elualadel, kus suudame koolitada häid spetsialiste. Teised väidavad, et majandusareng ja tuleviku töökohad tekivad olemasolevate baasilt – suured struktuurimuutused majanduses on juba ära toimunud, edasi liigutakse väärtusahelas ülespoole. Kolmandad arvavad, et Eesti-sugune väike turg räägib tulevikutrendide kujundamisel vähe kaasa. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, aga tööturu vajadus ei kujune haridusametnike või ettevõtjate soovmõtlemisest. Muutusi mõjutavad objektiivsed tegurid.

Tööturu vajadust prognoositakse terves maailmas. Eestis koostab tööjõuvajaduse prognoose majandusministeerium. Sarnaselt Eesti analüütikute 2017. aasta vaatega näitavad ka üleeuroopalised prognoosid, et 2020. aastal on tööturul kõrgharidust eeldavaid töökohtasid 35 protsenti, pooled töökohtadest eeldavad kutsehariduslikku ettevalmistust ja 15 protsenti töökohti on lihttöölistele.

Sarnane töökohtade proportsioon ametirühmade lõikes on tööturul ka praegu. Laias laastus on nii praegu kui ka tulevikus kõige enam vaja spetsialiste. Nemad loovad ühiskonnas lisaväärtuse. Sõltuvalt tegevusalast on nõutavad spetsialistid kõrg- või kutseharidusliku ettevalmistusega.

Kuigi ametirühmade struktuur ise on suhteliselt konstantne suurus, muutuvad nõuded töötaja kompetentsidele ametirühmade sees väga kiiresti. Euroopa keskpika tööjõu vajaduse prognoosi kohaselt mõjutab kõiki ametirühmi ja tegevusalasid tehnoloogiate arenguga kaasnev kiirendusefekt, mis nõuab hakkamasaamist tohutu infohulgaga. See tähendab oskust hinnata globaalse kommunikatsiooniga kaasnevaid võimalusi ja ohte ning oskust tohutust infohulgast leida, analüüsida ja sünteesida enda jaoks olulist. See omakorda eeldab seoste mõistmist elualade vahel ja tähendab õppeprotsessis erialadevaheliste sidusoskuste pakkumist.
Muutustega toimetulekuks saavad üha olulisemaks sotsiaalsed oskused ja keskkonnateadlikkus kõigil elualadel. Väikeses ja avatud ühiskonnas on äärmiselt oluline, et iga inimene oskaks teha teadlikke valikuid ja ise vastutada nende valikute eest. See eeldab maast madalast ettevõtlikkuse toetamist. Muutuvate kompetentsusnõuetega peavad aga arvestama kõik õppeasutused.

Nende oskuste ja hoiakute kujundamine pole ainult ülikoolide privileeg või ülesanne. Kõik haridusasutused, alates lasteaiast, peaksid looma keskkonna ja tingimused, mis toetavad õppurites tulevikukompetentside kujunemist.

Võrreldes Eesti inimeste haridustaset ELi 27 riigi keskmisega, paistab üldpilt uhke. Euroopa riikides keskmiselt on hõivatutest 27 protsenti kõrgharidusega, Eestis on vastav näitaja 35 protsenti. Teise taseme haridusega (üldkesk- ja kutsekeskharidus) inimesi on Euroopa riikides keskmiselt pooled, Eestis on see number viie protsendipunkti võrra kõrgem. Madala haridustasemega (põhiharidus) inimesi on Euroopa riikides keskmiselt ligi veerand, Eestis vaid kümme protsenti.

Viimase viie aasta statistikat uurides selgub, et Eestis on noorte (25–34-aastased) seas suurenemas kõrgharidusega inimeste osakaal. Ent suurenemas ka nende inimeste hulk, kellel on põhiharidus või pole sedagi. Ainsana on tööelu alustajate seas langustrendis teise taseme haridusega inimeste arv, kuhu kuulub ka kutseõpe.

Ilma igasuguse kutse- või erialase ettevalmistuseta inimesi on praeguste töötajate seas pisut üle kolmandiku. Eriti murettekitav on, et selliseid inimesi on rohkem noorte (25–34) seas, pea kaks korda rohkem kui 35–54-aastaste seas.

Võrreldes töökohtade struktuuri ja tööjõu haridustaset viie viimase aasta lõikes, võib välja tuua mõne huvitava suundumuse. Ühest küljest on hämmastav, et kõigist inimestest, kes töötavad «seadusandjate, kõrgemate ametnike ja juhtide» ametirühma kuuluvatel ametikohtadel, on kõrgharidus ainult 61 protsendil. Teisalt on aga kõrgharidusega inimesed järjest enam töötamas kõrgharidust mitte eeldavatel ametikohtadel. Näiteks kui seadme- ja masinaoperaatorite ametirühma töökohtadel oli 2005. aastal kaheksal protsendil töötajatest kõrgharidus, siis nüüd on see näitaja juba ligi 11 protsenti. Kõrgharidusega lihttöölisi on ligi 16 protsenti. Eriti jõudsalt kasvab kõrgharidusega inimeste arv teenindajate ja müüjate ametirühmas ning samal ajal väheneb seal kutseõppealase ettevalmistusega inimeste hulk.

Veel üks tõusev trend on inimesed, kes on kõrgharidusõpingute järel asunud kutseoskusi omandama. Ligi kümnendikul kutseõpingute alustajatest on kõrgharidus või on nad katkestanud kõrgharidus­õpingud. Koolijuhtide sõnul on tegelik kõrgharidusega kutseõppurite arv ilmselt veelgi suurem, sest mitte kõik sisseastujad ei tihka oma kõrghariduse diplomit lauale tuua.

Neile trendidele ja kõrghariduses pakutavate erialade osakaalule otsa vaadates näeme kasvavat vastuolu koolikorralduse ja ametirühmade jaotuse vahel. Tööturul on puudu häid tehnilise ettevalmistusega keskastme spetsialiste ja tehnikuid. Tööelu alustab aga järjest enam «pehmete» erialade bakalaureusediplomiga noori.

Hiljutine kõrgkoolide uuring näitas, et pisut vähem kui pooled töötavatest vilistlastest on rakendunud tippspetsialisti ametikohal, viiendik töötab aga tehniku või keskastme spetsialisti ametikohal. Tõsi, suur osa neist õpib töökohal ameti selgeks ning saab madalamat kvalifikatsiooni eeldavatel töökohtadel kenasti hakkama. Osa neist asub kutseõppesse ametit õppima. Osa aga ei leiagi Eestis rakendust ja nemad suunduvad erialast rakendust otsima mujale.

Tagasi üles