Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Appi, särk jäi koju, ketsid ka! Ei spordimeest see takista!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ka suvalise naiste rattaga saab velotuuril võidu sõita!
  • Miks Eesti koondis pidi võistlusvormi lunima Ukraina jalgpalluritelt?
  • Ketsid jäid hotellituppa, aga platsil tulevad vastu ameeriklased. Mida teha?
  • Kuidas Eesti käsipallurid päikese abil olümpia hõbedameeskonnale lahingu andsid?

Musta mehe sokkides saadud võit Tartu jooksumaratonil pani terve Eesti kihama, nagu oleks see midagi erilist. Oh ei! Enamik sportlasi võib pajatada värvikaid lugusid, kuidas varustus on vingerpussi mänginud.

Ei teinud Keenia mees Ibrahim Mukunga Wachira, kes kaotas eelmisel pühapäeval jooksutossud, kuid võitles ikka lõpuni, midagi ennekuulmatut. Juba aastal 1948 oli Eesti kümnevõistluskorüfee Heino Lipp läbinud tõkkejooksu ilma naelikuta. Nüüdne kümnevõistluslootus Hans-Christian Hausenberg on korduvalt hüpanud kõrgust paljajalu, ja nimme – et tõuget paremini tunnetada.

Aga on esinenud palju kummalisemaid, lausa koomilisi olukordi. Omaaegne jooksukuulsus Lembit Virkus olla kord kasutanud liig ohtrasti kipitavat spordisalvi, mis võistluse ajal selga mööda muudkui allapoole valgus, kuni hella kohta välja jõudis ja jooksu tuksi keeras. Hilisemast ajast mäletab enamik küllap ujuja Indrek Seid, kel purunes Sydney olümpial ootamatult kaks trikood; iluuisutaja Margus Hernitsat, kel pudenesid Lillehammeri olümpial lahti uisukruvid; ja laskesuusataja Kadri Lehtlat, kes avastas Sotši olümpial lasketiirus, et kaks salve oli jäänud laadimata.

Naljakaid lugusid leidub veelgi.

Riho Räim (nr 530) Tartu rattamaratonil. | FOTO: Margus Ansu / Postimees
Ma olin solvunud, et esindan Eesti koondist, aga mängin Donetski Šahtari särgis. Ma pigem ei oleks üldse mänginud. Hea, et särkidel venekeelseid nimesid veel selja peal polnud.

Naistekaga lõpuni

Riho Räim, kelle poeg Mihkel sõidab Iisraeli profiklubis, oli kolm kümnendit tagasi ise paljutõotav rattur. Kord Saaremaa velotuuril, mis algas paarikilomeetrise eraldistardist sõiduga, ütles ta Vene päritolu ratas Start-Šossee juba esimesel kilomeetril üles. «Vajutasin tirri keerme maha ja vedu hakkas tagant ära kaduma,» meenutab Riho Räim. Lühidalt: ta sai aru, et selle rattaga finišisse ei jõua.

Siis märkas ta raja kõrval ratta seljas koolivenda, kes oli tulnud võistlusele kaasa elama. Kuid too polnud selline ratas, millega saaks tulemuse peale sõita. Ent mis sa hädaga ikka teed. Räim andis rutuga oma katkise kitsaste rehvidega ratta koolivennale ning sai temalt vastu laiade rehvidega tumesinise ratta Harkov. See oli naisteratas, ilma pulgata. Ja üheainsa käiguga. Aga sellest piisas, et finišisse jõuda.

Pärast tuli Eesti koondislane Tõnu Roosmäe Räimilt küsima: «Palju peale kihla vedasid?» Nii mõnedki arvasid, et ta tegi naisterattaga nalja. «Ei teinud,» kinnitab Räim, «see oli tõsine asi.»

Mitmendaks ta tuli, seda Räim ei mäleta, kuid oletab, et küllap jäi viimaseks.

Indrek Rannama aastal 2010 Saaremaa velotuuril. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Veristav sadul

Kui Mukunga Wachira pidi sokkides Otepäält Elvasse joostes vaatama, et jalataldu ära ei lõhuks, siis endine rattur Indrek Rannama, nüüdne Tallinna Ülikooli spordipedagoogika teadur, pidi aastaid tagasi Tartu rattamaratonil Otepäält Elvasse pedaalides muretsema, et ta jalgu lausa verele ei kratsiks. Harimäe kandis oli ta ratta sadula relsi esiosa katki murdunud. Ligi poolsada kilomeetrit jäi veel sõita.

Vähe sellest, et sadul ei püsinud enam korralikult istmiku all. «Seda pidi tagumikuga kinni hoidma,» meenutab Rannama. Paaril korral pudenes sadul ka maha. Siis tuli kinni pidada ja sadul üles korjata. Ent märksa hullem oli see, et murdunud relsiotsad tikkusid reite sisepinda veriseks kraapima.

Viis-kuus kilomeetrit enne Elvasse jõudmist sai Rannamal sadulaga võitlemisest villand. Ta toppis selle rattasärgi tagataskusse ning sõitis ilma sadulata lõpuni.

Raio Piiroja oma lahkumismängus Eesti eest. | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Ukraina tuli appi

Veebruaris kaheksa aastat tagasi pidas Eesti jalgpallikoondis Türgis sõprusmängu Kasahstaniga. Nagu neutraalsel väljakul peetavate mängude puhul tavaks, leppisid pooled aegsasti kokku, kes mis värvi särkides mängib. Ometi, nagu selgus enne mängu algust, ilmusid kasahhid kohale särkides, mis ei erinenud kuigi palju eestlaste sinistest. Nii ei ole ju platsil võimalik omadel ja vastastel vahet teha.

Sealsamas viibis treeningulaagris Ukraina tippmeeskond Donetski Šahtar. Neilt saigi Eesti koondis mänguks selga heledad särgid.

«Ma olin solvunud,» meenutab koondise kauane kapten Raio Piiroja, «et esindan Eesti koondist, aga mängin Donetski Šahtari särgis. Ma pigem ei oleks üldse mänginud. Hea, et särkidel venekeelseid nimesid veel selja peal polnud.»

Võõrad särgid õnne ei toonud. Eesti kaotas 0:2.

Kaks kümnendit tagasi, kui Piiroja kuulus Eesti kuni 21-aastaste koondisse, istus ta võõrsil peetud kohtumises Austria vastu enamjaolt varumeeste pingil. Kuni kümme minutit enne lõpuvilet andis peatreener Roman Ubakivi märku, et pangu end platsile minekuks valmis. Piiroja ajas entusiastlikult soojendusdressi seljast ning valmistus vahetuseks, kui märkas: «Pekki, mängusärk on riietusruumi jäänud!»

Selleks et pääseda riietusruumi, tuli esmalt leida see, kelle käes on riietusruumi võti.

Ajaks, kui Piiroja, koondise särk seljas, staadionile naasis, oli kohtunik mängu juba lõppenuks vilistanud.

Jaak Mae Vancouveri olümpial. | FOTO: Raigo Pajula / Postimees

Hooldemehe praak

Vancouveri taliolümpial seitse aastat tagasi selgus suusatamise kuningliku ala, 50 km sõidu võitja klassikatehnikas. Kuna ilmaolud olid keerulised, sai võistluse ajal suuski vahetada. Kui Jaak Mae seda kiiruga tegema asus, ei saanud ta klambrit kuidagi kinni. Milles asi?! Ometi oli veel eelmisel päeval, kui ta suuski testis, kõik kombes olnud.

Siis märkas Mae, et klambri kumm, mis suusasaabast tõuke lõpus toetab ja fikseerib, on pesast välja lipsanud.

«Esimese hooga vaatad hooldemehe otsa,» lausub Mae, «aga tema ei teadnud ka midagi.»

Sekundid muudkui kulusid, kuni ta kummi õigesse kohta tagasi pusis. Peagruppi ta pärast enam kätte ei saanudki. Kirja läks 30. koht.

Veelgi veidram lugu juhtus samas sõidus prantslase Jean-Marc Gaillardiga, kelle hooldemehed olid vahetusalasse paigutatud suuskadest ühele suusakinnituse otsa unustanud. Nii kui Gaillard end nendega minekule tõukas, libises kinnitus piki suuska, kuni jäi kliistriga pidamisalasse kinni. «Puhtalt hooldemehe viga,» nendib Mae.

Kord Otepääl Suverulli võistlusel, mäletab Mae, osutusid osalejaile antud rullsuuskade rullid nii pehmeks, et mõni raskem mees ei saanudki nendega lõpuni sõita. Kehva materjali tõttu kulusid rullid lihtsalt all ära.

Erki Pütsep 2003. aastal tänavasõidul. | FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ratas nagu raudvoodi

See ei olnud tugevaile Saksa rattureile hea uudis, kui Erki Pütsep ja Janek Tombak saabusid 1994. aastal Ecuadori juunioride MMile, mäletab tollane Eesti koondise peatreener Allar Tõnissaar. Sakslased kartsid neid kahte noort Eesti meest. Aga juba esimesel treeningul sattus Pütsepa ratas ühel sillal suurde liitekohta. Ratas läks hetkega mitmest kohast puruks. Enam polnud võimalik sellega sõita. Teist ratast polnud tal kusagilt võtta.

Lõpuks tuli pöörduda kohalikku kaubandusvõrku. Sealt, meenutab Tõnissaar, õnnestus leida mingi tundmatu tootja Raul Masala firmamärgiga raske raam. Kuid oh häda: Pütsepa ratta muude osade keermed ei sobinud kuidagi raami keermetega. Ime kombel õnnestus ratas võistluseks siiski kokku komplekteerida. «Väänasime asjad jõuga peale,» nendib Pütsep.

«Aga näha oli, et ega see tervet võistlust vist vastu pea,» lausub Tõnissaar.

Nii paistiski minevat. Pütsep märkas, et juba esimese kümne kilomeetriga tuli leistang kinnitusest lahti. Peagi hakkasid ka muud osad logisema. «Sõidu lõpus oli selline tunne, et leistang tuleb täitsa küljest ära,» kirjeldab Pütsep.

Ometi suutis ta välja võidelda 7. koha. «See on üliinimlik, millega ta hakkama sai,» kiidab Tõnissaar.

Kui Eesti nimekaim rattatreener Rein Kirsipuu hiljem nägi, millega Pütsep võistelnud oli, andis ta karmi korralduse: «Selle raudvoodiga sa enam ei sõida!»

Rene Mandri võidab 2012. aastal Tartus Grand Prix sõidu. | FOTO: Margus Ansu / Postimees

Katkised sõiduvahendid

Rattasport on tehnikaala, mis tähendab, et hirmus palju sõltub sellest, kuidas varustus vastu peab. Tosin aastat tagasi U-23 vanuseklassi EM-võistlustel lendasid Rene Mandri läheduses mitmed ratturid neli kilomeetrit enne lõpujoont asfaldile. Üks noist rammis kukkudes ka Mandri ratast, kuid Mandri jäi püsti. Samas tundis ta, kuidas väntamine muutus hetkega hirmus raskeks.

Asi polnud selles, et finišisirge kulges kergelt vastumäge. Raskuse põhjus selgus kohe, kui Mandri oli üle lõpujoone veerenud ja väntamise peatas: tagajooks läks iseenesest blokki. Jooks oli kukkujalt saadud löögist kõverdunud ning käis koguni vastu raami. Mehaanik Risto Usin küsis Mandrilt imestunult: «Tegelikult ka sõitsid sellise rattaga lõpuni?!»

Jah, sõitis. Sai koguni 12. koha.

Aasta varem oli Mandri, nüüdne Eesti U-23 koondise peatreener, sõitnud Prantsusmaal amatöörina veelgi hullemas seisukorras rattaga. Ta läks tosin kilomeetrit enne lõppu tõusul teistel üksinda eest, kuid laskumisel läks paduvihm nii tugevaks, et ta ei pannud ühte kurvi tähele ja lendas ülepeakaela mäeservast alla. Imekombel jäi ta terveks, ratas samuti. Mandri ronis teele tagasi, istus uuesti sadulasse ning, hambad ristis, pressis lõpuni. Ikkagi võitis.

Alles finišis avastas, et tagumine kahvel oli alt pooleks. «Aga nii palju püsis ratas siiski koos, et sain lõpuni tulla,» nendib Mandri.

Vales särgis noormees

Toomas Kandimaa, Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna abitreener, sõitis eelmisel kümnendil Nybiti ridades mängides võistkonna bussiga Riiga. Alles siis, kui kohale jõudis, avastas, et ketsid olid koju jäänud. Asendusjalavarjud õnnestus hankida lätlastelt. «Need ajasid asja ära,» lausub ta. «Võitsime ka.»

Ketside unustamist tuleb ikka ette, lausub Kandimaa. TÜ meeskonna peatreener Gert Kullamäe tunnistab, et on juhtunud sedagi, kui mõnel mehel on koguni võistlusvorm maha jäänud. «Eks siis satsi viimane mees annab oma vormi, et saaks ikka ära mängida,» kirjeldab ta lahendust.

Kandimaa mäletab oma korvpallurikarjäärist Tartu Polarises aga lugu, kui üks noormängija oli soojendusdressi alla pannud kogemata valet värvi võistlussärgi. Kui mängu saatus oli juba otsustatud ning treener usaldas noore mehe platsile saata, märkasid meeskonnakaaslased, kui noormees pika dressi ära võttis, et särgi värv ei klapi. Aga nad pidasid suu. Et näis, mis saab.

Sai, mis oli loogiline: sellise särgiga platsile ei saanud.

Polarise meeskond, mäletab Kandimaa, lõpetas hooaja särkides, millel ilutsenud neli-viis toetajafirmat olid selleks ajaks kõik pankrotti läinud.

Turist saab platsile

Aivar Kuusmaa, omaaegse Tallinna Kalevi esisnaiper, püüdis meeskonna peatreenerit Jaak Salumetsa korduvalt veenda, et too annaks talle puhkust ning saadaks tema asemel aeg-ajalt platsile Aivar Toomiste. Aga Salumets ei saatnud. Nii sai Toomistel lõpuks küllalt ning protesti märgiks istus ta kord meeskonna pingi otsale soojendusdressis, mille alla jättis nimme võistlusvormi panemata. Et kui siis Salumets peaks viimaks otsustama ta väljakule läkitada, oleks äge näha, mis saab, meenutab Toomiste.

Midagi ei saanud. Sest Salumets ei mängitanud Toomistet paraku ka tollel korral.

Kord suvel, kui Kalev käis võistlusturneel USAs, oli Kuusmaa Toomiste mäletamist mööda pärinud taas Salumetsalt: «Miks saab Toomiste käia Ameerikas nagu turist, aga mina pean 40 minutit jooksma ja rabama?» Nii läks Toomiste mängule Las Vegases otse šopingult. Ta oli jätnud isegi võistlusketsid hotelli. Aga Salumets otsustas ta ühtäkki platsile saata.

Toomistel olid jalas madalad, mänguks kõlbmatud ketsid.

Hädas ei jäänud üle muud, kui minna vastasmeekonna arsti juurde ning paluda jalad kindluse ja stabiilsuse nimel kinni teipida.

«Lõpuks virutasin 20 silma ka!» lisab Toomiste.

Ja hakkaski enda sõnul edaspidi mängima madalates ketsides.

Päike tuleb appi

Aasta pärast Pekingi olümpiat võõrustas Eesti käsipallikoondis Põlvas Mesikäpa hallis EM-võistluste valikturniiril Islandit. Island oli kõva, võitis Pekingis hõbemedali. Kuid Eesti mehed leidsid nipi, kuidas nimekatele külalistele paremini vastu saada.

Nimelt avastasid eestlased, et juunikuine päike liigub nii, et hakkab teisel poolajal ühe poole väravavahile akendest otse silma paistma, meenutab tollane koondise peatreener Kalmer Musting. Seda teadmist sai mängupoole valikul enda kasuks rakendada. «Loomulikult kavaldasime,» tunnistab Musting.

Islandlaste kuulus väravavaht sattuski teisel poolajal vastu päikest mängides nii suurde kimbatusse, et pidi viimases hädas tõmbama pähe nokamütsi, mis on sisetingimustes mängitavas käsipallis äärmiselt haruldane. Mäng olümpiahõbedaga jäi viiki 25:25.

«Islandlased olid päris kurjad,» meenutab Musting. «Käis isegi jutt, et nad kirjutavad noodi Euroopa Käsipalliliitu.»

Ent jätsid selle siiski tegemata, sest viik rahuldas neid.

Niisuguse ebavõrdse olukorra vältimiseks käivad nüüd Mesikäpa hallis akende ette katted.

Takistav lennukompanii

Kergejõustiklased on pahatihti hädas oma ülemõõdulise võistlusvarustusega. Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Noole sõnul oli lausa tavapärane, et lennukompanii ei võtnud teibaid peale või saatis need Kopenhaagenist Zürichi asemel hoopis Singapuri. Just nii juhtus tema teivastega 1998. aasta kevadel Austriasse Götzisesse reisides. Seal laenas ta teibad konkurentidelt. Sellegipoolest suutis ta hüpata isikliku rekordi 5.50. Oma teibad sai ta kätte alles siis, kui oli koju tagasi jõudnud.

Sydney olümpial ähvardasid Noolt alt vedada aga kaugushüppe tuliuued, karbontallaga naelikud. Need olid imekerged, ent selgus, et ka haprad. Nii kui ta soojenduskatsel pakult end lendu tõukas, pudenes osa naelu koos pesadega välja. Ta võttis teiseks soojenduskatseks teise paari – ja juhtus täpselt sama lugu. «Lõpuks hüppasingi katkiste naelikutega,» ütleb Nool.

Odaviskaja Risto Mätas teab juhuseid, kui mõni rivaal on võistlusjalatsid koju unustanud ning pidanud siis kohapeal uued ostma või teistelt laenama. Temal pole seda juhtunud, sest naelikud, samuti seljavöö ja küünarnukikaitse on esimesed asjad, mis ta alati spordikotti paneb. Küll aga tekitab alatasa probleeme odade transport. Sel kevadel Hispaaniasse laagrisse sõites keelduski lennufirma neid pagasisse võtmast. «Algul oli ehmatus suur,» tunnistab Mätas. Õnneks leidis ta Hispaanias siiski odad, olgugi tavapärasest kergemad, millega sai trennid ära teha.

Lätlasel Ainars Kovalsil läks Pekingi olümpiale sõites aga veelgi õnnetumalt, teab Mätas. Lennujaamas eskalaatoril seistes oli Kovals hoidnud odasid ligi kolmemeetrises vutlaris püsti. Ent lagi, mis vastu tuli, oli märksa madalamal. Vutlar kiilus eskalaatori ja lae vahele kinni, kirjeldab Mätas, ning kõik odad purunesid tükkideks.

Ometi võitis Kovals Pekingis hõbemedali.

Tagasi üles