Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tuntud inimesed meenutavad: klassiekskursioonid olid ettearvamatud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ettevaatust, kui klassiga loomaaeda lähete - pingviin võib jalust maha joosta!
  • Ei maksa loota, et meeldiv lähedus kooliõega ekskursioonil kuigi kaua kestab...
  • Kuidas said lapsed vene ajal peatuda välismaalastele mõeldud Inturisti hotellis?
  • Poistele oli oluline, et saaks lõbu ja nalja ning palju pahandusi korda saata.
FOTO: Artur Kuus

Nüüdisaja õpilased kipuvad kevadisi ühisreise tegema välismaale, nagu ootaks neid seal mingid ilmaimed ja ennenägematud elamused. Need, kes lõpetanud koolitee juba tükk aega tagasi, teavad kinnitada, et klassireisidelt jäävad meelde hoopis väiksed, ent elulised juhtumid, mis algul võivad tunduda tühise või totra, nukra või naljakana.

Kahtlane äritehing Moldovas

Hannes Hermaküla, «Ringvaate» reporter, läks Westholmi gümnaasiumi viienda klassi poisina hommikul Balti jaama, et sõita klassikaaslastega Aegviidu kanti ekskursioonile. Nad pidid ööseks metsa jääma, mistõttu olid kõigil suured pambud matkavarustusega seljas. Kaasa tuli vedada nii telgid kui ka magamiskotid. Aga naabripoiss Andres, imestas Hermaküla, võttis ühist väljasõitu väga kergelt. Ainus, mis tema kaasa oli haaranud, oli kilekotike kahe võileivaga.

Selgus, et ta oli ekskursiooni kestusest valesti aru saanud. Kuid kaasa ta siiski sõitis ja küllap, püüab meenutada Hermaküla, sai teiste varustust kasutades öögi mööda saata.

Ta märkas, kuidas väiksel valves seisval tüdrukul, kaks paeltega seotud juuksetutti kõrvade tagant uhkesti kaardus, voolasid mööda põski pisarad. Tüdruk oli aru saanud, et see, kelle üle Eestist tulnud lapsed naersid, oli ju tema. Need olid alanduse pisarad tema palgel.

Vanemas koolieas viisid ekskursioonid Hermaküla juba kaugemale, nii Moskvasse kui ka Vilniusse, nii Ukrainasse Lvivi kui ka Moldovasse Chişinăusse. Ja nendel käikudel ei valitsenud enam spartalikud ööbimisolud, vaid kohati lausa luksuslikud tingimused. Tänu sellele, tunnistab Hermaküla, et klassiõpetaja oskas hämaratel 80ndatel oma sidemeid kasutades sahker-mahker asju ajada, õnnestus alatihti hankida peatuspaik välismaalastele mõeldud Inturisti hotellis.

Ametlikult olid need sõidud väljapoole Eestit vormistatud külaskäiguna sõpruskoolidesse. Aga juhtus nii, et noisse sõpruskoolidesse eales ei jõutud. «Kunagi vist korra ikka jõudsime,» täpsustab Hermaküla. «Üheks päevaks.» Enamik aega noil ekskursioonidel, lausub ta, kulus lõbutsemisele ja pidutsemisele, mis läks nii mõnigi kord natuke piinlikuks. «Aga midagi kriminaalset me ei teinud,» kinnitab Hermaküla.

FOTO: Artur Kuus

Chişinăus, kus noori hämmastas, et kesklinnast vaid mõne kvartali kaugusel võib leida hurtsikuid, mis on kokku klopsitud Maroko apelsinide kastidest, tehti Hermakülale ettepanek, et müügu oma kulunud välismaised tossud ära. Ostja pakkus nende eest sada rubla. Hermaküla oli päri. Ta haaras juba sajarublasest, aga tossude ostja ei lasknud sellest millegipärast lahti. Kannatust, üks hetk! Kui Hermaküla seejärel vaatas, mis raha ta sai, märkas ta kohe, et sajarublasest oli järsku saanud  üherublane. Tehing jäi katki.

Hiljem said nood kasutatud tossud Chişinăus ikkagi uue omaniku. Ja õiglase hinna eest. «Eestis ei ostnud selliseid keegi,» nendib Hermaküla, «aga mujal liidus läksid kaubaks.»

Tühja sellest kultuurist...

Ekskursioonid Novgorodi ja Tsarskoje Selosse Peterburi lähistel pidanuks olema just Marek Strandbergi maitse. Talle meeldis kooli ajal vene keel ja kirjandus. Aga võta näpust – midagi pole tal meeles, mida ajaloolist ta seal kuulis ja mida kultuuriloolist teada sai. Hoopis sügavama jälje on talle jätnud kooliaja reisidest kaks kurioosset ja üks verdtarretav lugu.

Strandberg, nüüdne leiutaja ja ettevõtja, käis Tallinna 44. keskkooli algklasside poisina Riias. Kes nõukogude ajal Riiga sattus, käis tingimata ka sealses loomaaias. Seal elasid vägevad elevandid. Strandberg mäletab, kuidas elevandi lähistel askeldas üks talitaja, lükates roobitsaga suuri sitahunnikuid kokku. Aga niipea, kui talitaja astus elevandi selja taha, juhtus midagi tragikoomilist: elevant kusi ta hetkega täiesti täis. «See käis nii kiiresti!» imestab Strandberg tänini. Kuid see ei jäänud ainsaks üllatuseks.

FOTO: Artur Kuus

Ühtäkki kuulis Strandberg loomaaias ringi jalutades kõva kisa. Vaadates, kust see tuleb, nägi ta kätega vehkivat talitajat, tunked jalas, meeleheitlikult jooksmas. Aga veel enne, kui poiss midagi taibata jõudis, lendas asfaldile maha. Ja mis ta nägi: pingviin, kes oli oma aedikust plehku pääsenud, oli ta pikali jooksnud. Teda talitaja röökides taga ajaski.

Kaheksanda õppeaasta talvel klassiga Leningradis käies oleks Strandbergi peaaegu tabanud veelgi suurem löök. Ta jalutas parajasti hiiglasliku kaubamaja Gostinõi Dvori ees libedal tänaval, kui temast vaevalt paari meetri kaugusele prantsatas katuseservalt hiiglaslik jääkamakas. See purunes nii teravateks kildudeks, et osa noist, mis tabasid Strandbergi jalgu, tekitasid justkui šrapnellihaavu. «Kui selle jää alla oleksin jäänud, siis ma praegu enam ei räägiks,» ütleb ta.

Jah, tõdeb Strandberg, eks sai klassiekskursioonidel käidud ka Leningradi ermitaažis ja Moskva muuseumides, aga kultuurielamuste asemel on mällu sööbinud hoopis kentsakad väiksed intsidendid. Kui mitte pidada kultuurielamuseks Moskva ja Leningradi uhkeid, kauneid ja puhtaid metroojaamu, millega Pariisi metroo, nagu ta tõdes tudengipõlve lõpus 1990. aastal mõnda aega Prantsusmaal õppides, ei kannatanud vähimatki võrdlust.

Maksahaak igavese tule ees

Manona Paris, Naistelehe peatoimetaja, tundis nõukogude aja lõpusirgel klassiga idapiiri taga Novgorodis ekskursioonil käies end nagu multifilmitegelane. Eestis puhusid juba läänetuuled, enamikul olid Venemaale sõites seljas Soomest saadud värvilised joped, aga iidse vürstiriigi tähtsas linnas näis kõik endistviisi nõukogulikult hall, Parise sõnul koguni natuke kurb.

Tegelikult oli klassiekskursioon Novgorodi linna klassikalise veneaegse kampaania preemia. Saue keskkoolis, meenutab Paris, käis sotsialistlik võistlus, milline klass suudab koguda teistest rohkem vanapaberit ja osaleb kõige innukamalt taidluses – esikoha võitnu saigi auhinnaks kevadise bussireisi. Üks noist reisidest viiski Parise võiduka klassi nüüdsesse Veliki Novgorodi, kus sai käia vanades kindlustes ja kirikutes. «Mulle kui ajaloohuvilisele oli see põnev,» meenutab Paris, «giidid rääkisid nii hingestatult.»

Programmi kuulus ka käik igavese tule juurde ning seal, tunnistab Paris, sai ta sisuliselt maksahaagi.

Igavese tule juures pidasid parajasti valvet temast nooremad koolitüdrukud, tuhmi värvi riietus seljas, kohmakad-rohmakad saapad jalas, vintpüssimulaažid kramplikult käes. Kogu vaatepilt, mäletab Paris, mõjus juba sinimustvalgega harjuda jõudnud Eesti õpilastele jabura ja õõvastavana. Nad ei osanud nähtule muud moodi reageerida, kui purskasid lihtsalt naerma.

Ja siis tundiski Paris ühtäkki ootamatult, nagu oleks saanud hoobi kõhtu.

Asi polnud selles, et keegi kohalikest oleks talle kohatuna paistnud naeru pärast kätega kallale tulnud. Ta märkas, kuidas väiksel valves seisval tüdrukul, kaks paeltega seotud juuksetutti kõrvade tagant uhkesti kaardus, voolasid mööda põski pisarad. Tüdruk oli aru saanud, et see, kelle üle Eestist tulnud lapsed naersid, oli ju tema. Need olid alanduse pisarad tema palgel.

Mõistnud, mida ta oli teinud, lõpetas Paris otsekohe naermise. Ja manitses ka kaaslasi, et nood vaiksemaks võtaks. «See oli päris jõhker,» mäletab ta tänini maksahaagina mõjunud jahmatust selle üle, mida nad olid väiksele vene tüdrukule põhjustanud. «Sain elu suurima kogemuse, et ära naera teiste üle.»

FOTO: Artur Kuus

Parise viimane klassiekskursioon viis teda eelviimases klassis, 1992. aasta veebruaris Peterburi. Eesti oli tollal juba iseseisev, ent vaene. Parisel olekski seal käimata jäänud, kui vanaema poleks rahaga toetanud ja julgustanud, et mingu ja vaadaku Peterburi ära, kuni veel võimalik.

Kui ekskursioon Novgorodi oli Parise sõnul ilmekalt näidanud, millisest ühiskonnast Eesti oli pääsemas, siis reis Peterburi tundus juba teekonnana klaasitagusesse maailma. «Nii kui Narvast üle piiri sõitsime, läksid teed väga koledaks ja majad eriti lagunenuks – nagu oleks teine taustapilt pandud,» räägib ta. Enamik Eesti noori pidas Peterburis pakutud koolitoitu nii halvaks, et selle asemel eelistasid nad keha kinnitada kas või odavas pelmeenibaaris.

Ometi jahmatasid kaks asjaolu ka positiivselt. Kui Eestis valitses isegi kõige lihtsamate tarbekaupade defitsiit, siis Peterburis ei hakanud seda kusagil silma. Ja teiseks, märgib Paris, hämmastasid tänavaturgudel müüdavad hilbud ja kosmeetika: kui Tallinnas maksid need hingehinda, siis Peterburis suurt mitte midagi. Roosat lauvärvi, mis tollal oli eriti popp, sai seal Tallinnaga võrreldes kümme korda odavamalt. Iseasi, kas seda odavat kaupa keegi ka kasutada riskis, lisab Paris.

Reeturlik kooliõde

Kuukulgur Filmi juhatuse liige Rain Tolk oli Kadrioru saksa gümnaasiumis enda mäletamist mööda 9. klassi poiss, kui sõitis ekskursioonile Vilniusse või Riiga. See polegi enam nii oluline, kuhu, sest palju meeldejäävam oli see, et pikal bussireisil tekkis tal lähedus paralleelklassitüdrukuga. Koguni nii suur lähedus, avaldab Tolk, et nad hakkasid bussis suudlema.

Tolgi õnn jäi siiski üürikeseks. «Tund aega hiljem oli see tüdruk juba teise poisi süles ning suudles temaga samamoodi,» meenutab ta. «Siis sain aru, et teismeliseelu on väga irratsionaalne.»

FOTO: Artur Kuus

Aastaid tagasi näitlejana võis Tolki saata paha poisi kuulsus, kuid koolipoisina oli ta enda väitel võrdlemisi tagasihoidlik. See ei olnud tema, kes klassiekskursioonil Aegna saarele end lõbu pärast ära peitis. Nii tegi hoopis üks klassivend, keda teised siis terve päeva metsas hõikudes ja Aegna kaevikutesse ronides pingsalt otsisid, nii et saarelt lahkumine tuli tükk aega edasi lükata.

Ka see ei olnud Tolk, kes Kõrvemaal Viitna järve ääres loata kala püüdes kõige suurema probleemi tekitas. Sellega sai taas hakkama üks ta kaaslane. Keegi ametimees oli tulnud pahandama, et loata õngitsemine on keelatud, mille peale õpetaja püüdis pingeid maha võtta, vastates, et ega poisid siit midagi välja sikuta, nad lihtsalt leotavad ussikesi. «Ja just sel hetkel tõmbas üks poiss korraliku kala välja,» räägib Tolk. «Õpetaja oli endast väljas, et see tuleb kähku ära peita, et sellest ei tohi kellelegi rääkida.»

Ka see ei olnud Tolk, kes põhikooli lõpus ekskursioonil, mille käigus ööbiti ühes Aegviidu lähedal asuvas spordibaasis, oma sõnavõttudega silma oleks paistnud. Silma paistsid praktikandid, esimeste kursuste meestudengid, kes ekskursioonile saatjaina kaasa tulid. Öise pasteerimisega tegelesid küll õpilased, tunnistab Tolk, aga just üliõpilastest praktikandid olid need, kinnitab ta, kes rääkisid suure suuga hirmus roppe anekdoote. «Kõik naersid nii, et olid põrandal maas pikali,» ütleb ta, «kuid praegu ei tule ühtegi neist anekdootidest meelde.»

Pisaratest polnud pääsu

Saaremaalt, tõdeb Madli Vilsar, miss Estonia 2011, polnud isegi eelmise kümnendi algul sugugi lihtne ekskursioonil käia. Aga Kuressaare ühisgümnaasiumi õpetajad pingutasid, kiidab ta, et reisid kujuneksid võimalikult odavaks – sest saarlaste palgad polnud võrreldavad nendega, mida maksti mandril – ning enamik õpilasi saaks siiski kaasa tulla. Liiati täitsid ekskursioonid Vilsari klassis lepitavat rolli.

«Meil oli probleemne klass ja kiusamist esines ohtralt,» lausub Vilsar. «Klassireisid olid vähene aeg, kui kõik said läbi said – kas kiusajad ei saanud tulla või nad otsustasid siis rahulikud olla. Kokkuvõttes olid ekskursioonid alati positiivsete emotsioonide ja mälestustega aeg.»

Siiski tuli ette ka dramaatilisemaid, pisaratega lõppenud sündmusi. Ekskursioonilt Siguldasse mäletab Vilsar, kuidas Läti piirivalvurid tõstsid bussist maha tema väikse klassiõe. Selgus, et ta passi kehtivuse aeg oli paar päeva tagasi lõppenud. Mingi jutt ega seletamine ei aidanud. Väike tüdruk jäi nuttes piirivalvurite juurde ootama, kuni mõni sugulane talle järele tuleb, ülejäänud klass vuras edasi Lätisse.

FOTO: Artur Kuus

Samal reisil sai hirmupisaraid valada ka üks klassivend. Nad olid kõik käinud ühes tornis ning kui tagasi bussi juurde läksid, avastas õpetaja lapsi üle lugedes, et üks on puudu. Keegi ei taibanud esimese hooga, kuhu ta küll kadus. Alles tükk aega hiljem saabus poiss suure nutuga. «Kus sa olid?» küsisid teised imestuse ja pahameelega. Tuli välja, et ta oli torni käikudes ära eksinud.

Kolmas juhtum tollelt ekskursioonilt puudutas valusalt juba paljusid poisse. Nagu ikka lapseeas, läksid nad vabal ajal jalgpalli mängima. Selleks et telefone kogemata mitte muruplatsile pillata ja kaotada, panid kõik oma mobiilid platsi äärde Pringlesi tühja krõpsupaki sisse.

Kui poisid mängu lõpetasid, oli krõpsupakk kadunud. Koos mobiilidega. «Mäletan hästi seda paanikat,» lausub Vilsar, «sest telefonid maksid hingehinda.» Paraku seda ta enam ei mäleta, kas mobiilid õnnestus üles leida või jäidki need kadunuks.

Peaasi, et nalja saab

Tiidrek Nurmet, Eesti nüüdset parimat pikamaajooksjat üllatas, kui Kuressaare vanalinna kooli juhid ta varateismelisena Palamuse ekskursioonile kaasa võtsid. Sinna pääsesid vaid kooli parimad õpilased. Nurme nende hulka ei kuulunud. Ta tunnistab, et paistis silma pigem pahategudega. «Üldiselt ei tahetud mind ekskursioonidele kaasa võtta, sest kardeti, et ekskursioon läheb käest ära,» lausub ta. Aga ta oli võitnud Kuressaares ühe tänavajooksu, pääsenud tänu sellele isegi kohaliku lehe veergudele, ja saanud parima sportlasena koolijuhtidelt kutse Palamusele kaasa sõita.

Sõit Saaremaalt mandrile, olgugi ainult üheks päevaks, oli talle, vaesest perest pärit lapsele, suur asi. Ema andis talle koguni paarkümmend krooni taskuraha kaasa. «See andis võimsa emotsiooni, sest sain osta asju, mida ise tahtsin,» räägib Nurme. «Sain tunda end ka kellenagi. Koolis käies mul taskuraha polnud.»

Palamuse koolis otsustasid kaasa tulnud õpetajad etendada lastega Oskar Lutsu «Kevade» värvikamaid stseene. Nurme pidi, ahjuroop käes, laskuma ühele põlvele ja mängima Tootsi. Tagantjärele leiab ta, et sedasi panid õpetajad vaikselt paika, kes on ikkagi kes. Siis tegi ta vastu vaidlemata lihtsalt seda, mida õpetajad käskisid. Alles hiljem mõistis: ta pidi Tootsi totakat rolli mängima seepärast, et tegelikult oligi ta Tootsi-sugune paharet.

FOTO: Artur Kuus

Too stseen on ka enam-vähem kõik, mis Nurmel preemiareisist meelde on jäänud. «Suurem osa ekskursioonist oli bussis istumine ja aknast välja vahtimine,» kirjeldab ta. «Õpetajad püüdsid minu kui lapse arvates teha asju ainult igavaks, seepärast mul suuremaid muljeid polegi.»

Palju elavamalt mäletab Nurme hilisemast koolipõlvest ekskursiooni Tallinna teatrisse. Ei, ta ei mäleta nähtud etendust. Küll aga mäletab ta, kuidas ostis tagasiteele asudes Rocca al Mare Maksimarketist tongipüssi. «Sellega sai üht-teist korda saadetud,» nendib ta. Sest peamine, tunnistab Nurme, mis poistele ekskursioonidel meeldis, oli see, et saaks lõbu ja nalja ning võimalikult palju pahandusi korda saata. «See meid huvitas!» ütleb ta.

Tagasi üles