Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Käbidest arvutiteni – Eestis on iga asja jaoks muuseum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Muuseumiööl pääses tasuta nii käbimuuseumi, arvutimuuseumi kui ka õigeusu kiriku tornigaleriisse.

Tänu muuseumiööle leidis Postimees üles näiteks Roela käbimuuseumi. Kui täpne olla, siis on tegemist käbikuivatiga, millel on tänapäeval peamiselt museaalne väärtus. 80 aastat tagasi tegeles noor Eesti Vabariik käbide probleemiga aga väga tõsiselt.

1920. aasta maareform suurendas riigimetsade pindala ligi kaheksa korda ning vajadus männiseemnete järele oli suur. 1925. aastal oli suur männiseemnete ikaldus, nii et männiseemneid tuli osta Soomest. Sest, oh üllatust, kuusk ja mänd ei kasvagi ise. See tähendab, et kasvavad küll, ent mitte sellises mahus, nagu inimene tahab.

1925. aasta ikaldusest õppust võttes rajaski riik terve hulga käbikuivateid, mis tegelesid seemnete varumisega. «Roela käbikuivati kandis numbrit 11, nii et vähemalt üksteist kuivatit pidi Eestis olema, aga võib-olla oli neid ka rohkem,» ei osanud Maimu Nurk, kes elab Roela kuivatist otse üle tee, öelda, kui palju kuivateid kunagi kokku oli. «Aga et käbide kuivatamine käis ahjutulega, on kõik teised kuivatid nüüdseks maha põlenud.»

«Selleks et käbide soomuste vahelt seemned kätte saada, on vaja neid kuivatada. Käbidest seemnete eraldamist nimetatakse lüdimiseks. Kõige lihtsam lüdimise agregaat oli hõredavõitu vändaga trummel, mis pandi välja päikese kätte ja mida aeg-ajalt tiirutati. Seemned pudenesid niimoodi tasapisi käbidest välja,» selgitas ta.

Käbisid korjasid Nurga sõnul metsavahid, aga ka naised ja lapsed, kellele see oli väike teenistus. Kui parajasti kuskil metsa raiuti, oli korjata lihtsam. Sageli tuli ent puu otsa ronida ja mõni metsavaht on puu otsast kukkudes käe- või jalaluu murdnud.

«Korjatud käbid toodi kuivatisse. Esimese ja teise korruse vahel oli luuk, mille kaudu tiriti need kottidega üles. Esimese korruse lae all ja teisel korrusel oli kokku kümme suurt ümmargust kuivatusvakka või trumlit, mida tuli iga poole tunni tagant pöörata. Alguses tehti seda käsitsi, mis võis üsna tüütu töö olla, hiljem paigaldati selleks elektrimootorid. Käbide kuivatamine oli täiskohaga töö,» rääkis Nurk.

Kuivamiseks andis sooja esimese korruse suur kalorifeerahi. Seemned kukkusid põrandale, need pühiti kokku ja tühjad käbid läksid ahjukütteks kodumajapidamistesse. Ahjul pidi kogu aeg tuli all olema. Kuivatatud seemneid säilitati jahedas keldris suurtes koduveinipudelites vajaduse korral kaheksa kuni kümme aastat. Käbide koha pealt on aastad erinevad ning viletsa aasta tarvis pidi alati varu olemas olema.

Nõukogude aja lõpus jäi käbide korjamine soiku ja ka tühjalt seisnud kuivati lagunes. Kui selle sajandi alguses tekkis külaseltside liikumine, pöördus kohalik rahvas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) poole ettepanekuga kuivati taastada.

«RMK leidiski vahendid ja aastal 2008 avati kuivati pidulikult taas. RMK, Vinni vallavalitsus ja MTÜ Roela Kodukant sõlmisid kolmepoolse lepingu selle maja haldamiseks. Maja ise kuulub RMK-le. Seltsid said loa majas oma asjadega tegeleda, muuhulgas ka teatrit teha ning Vinni vald hoiab majaümbruse korras,» rääkis Nurk.

Kohila kirikutornigalerii

Muuseumiööl võttis külastajaid vastu ka Kohila õigeusu kirik, mille tornigaleriis avati Natalia Kuhi keraamikanäitus ning päris üleval peeti laste joonistustundi. Ikoonimaalija Epp Haabsaar, kes on maalinud suurema osa kiriku ikoonidest, rääkis huvilistele ka kiriku ajaloost.

«1901. aastal pühitseti see kirik sisse, 1200 inimest oli kohal. 1960. aastatel, kui tuli järjekordne kirikute sulgemise laine, leiti ka Kohila kirikule uus otstarve – siia tehti filmiladu. Ühel perioodil hoidis kolhoos seal ka oma kartulikaste,» rääkis Haabsaar.

Kooripealsel on praegugi nähe põlenud koht, kus kartulilattu sisse pugenud poisikesed kunagi lõket tegid. «Aga ei läinud sellel kirikul kõige kehvemini. Õigel ajal sai katuse peale, isegi värvitud sai,» ütles Haabsaar.

Haabsaar on oma elus istunud nii riigikogus kui ka pidanud kohtunikuametit ja lõpuks pühendunud ikoonimaalimisele. «Ega minuga mingit täielikku ümberpööramist ei juhtunud. Ikoone maalisin juba kohtunikutöö kõrvalt. Selles pole midagi imelikku, sest advokaadid näiteks tegelevad täieliku mustkunstiga,» naeris ta.

Haabsaare sõnul oli kirikus juba varem üks ikonostaas olemas, aga selle kohta arvati, et see pole selle kiriku oma ja tuleb mujale viia. «Siis tuli hakata ikoone tegema. Tollal oli mul noor ikooniõpetaja ja ise olin ka palju noorem. Praegu võib-olla ei hakkakski sellist asja ette võtma, sest tean, kui suur töö see on. Aga siis hakkasime tegema, tema õpetas ja mina õppisin. Kaidu Pärgma tegi puitosa, kuhu ikoonid sisse käivad,» rääkis maalija.

«Ikooniseina ustel on tavaliselt peainglid, aga meil on siin püha Laurentsius. Sellepärast, et kogudusevanem on pagar ja püha Laurentsius on pagarite kaitsepühak. Peale selle hoiab ta kiriku vara, sest kui kirikuvara taheti ära võtta, ütles püha Laurentsius: minge ja võtke, kui saate. Ta oli selle vara juba vaestele laiali jaganud. Selle eest sai talle osaks märtrisurm.» Sedasorti lugusid jätkub Haabsaarel iga ikooni juurde.

Arvuti kui muuseumikraam

Tallinna loomaaia taga ühes märkamatus ja ilma Google’i kaardirakenduseta raskesti leitavas hoones asub arvutimuuseum, mis nautis muuseumiööl suurt publikumenu. Sinna on kokku kogutud kõik, alates arvelauast, arvutuslükatist ja legendaarsest vändaga arvutusmasinast Feliks kuni üsna tänapäevase väljanägemisega sülearvutiteni. Muuhulgas oli välja pandud ka IBMi tahvelarvuti aastast 1994.

Samuti sai näha kirjanik Enn Nõule kuulunud Power-Maci, millel on valminud nii mõnigi tema teos ning mille kirjanik annetas pärast kasutuks muutumist muuseumile. Nõu pidi omal ajal harjumuspärasest tööriistast loobuma üsna kummalisel põhjusel. Nimelt ei olevat Eesti kirjastajad suutnud Maci faile menetleda. Seetõttu pidi ka Nõu hakkama Windowsiga arvutit kasutama. Tänapäeval kõlab see võib-olla uskumatuna, aga staažikamad arvutikasutajad ilmselt mäletavad, et kunagi ammu oli Windowsi ja Maci ühilduvus võhikule tõepoolest ületamatu probleem.

Tagasi üles