Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ultrasport on kannatuste nautimine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematul kujul ja seda kiiremini, kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.

Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ja paljust muustki. Esimeses blogis vastan lihtsale küsimusele: miks ma seda üldse teen?

See on üks põhilisi küsimusi ning sellele on kõige raskem vastata. Lühike vastus on: mulle nii-nii meeldivad need kolm spordiala. Sportimine on minu jaoks üldse puhas nauding. Nii treening kui võistlus. Aga miks ikkagi midagi nii hullu ette võtta?

Emotsioon. See emotsioon, mis tekib millegi võimsa ära tegemisest, mida sa pole kunagi varem teinud. Mõni saab selle kätte langevarjuhüpetest, mõni spordist. Ma ei saa öelda, et väiksemad ettevõtmised mulle enam rahuldust ei paku, sest alati on võimalik ka need endale huvitavaks teha. Näiteks seada ajalisi eesmärke. Ja tavaliselt ma seangi. Kui olen mingi distantsi juba varem läbinud, üritan järgmisel korral seda paremini teha.

Kuid tõesti, täispika triatloni läbi tegemine mulle enam sellist võimsat emotsiooni ei paku. Muidugi on hea meel, kui sellega edukalt ühele poole saan, kuid tunne pole ultradistantsidega võrreldes sama. Põhjus on see, et olen praegu seisus, kus võin triatloni läbida ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ja seda enda jaoks hea tulemusega. Ma ei pea sellesse enam väga palju panustama ja seetõttu on ka rahulolu pärast väiksem.

Kuigi ultraspordi võlu saab täielikult mõista ainult siis, kui see ise läbida, proovin kirjeldada seda emotsiooni, millest ülal rääkisin. Ultradistantsi puhul on emotsioon teistsugune kui väiksemal distantsil. Esimeste puhul saabub võimas «ma sain hakkama» tunne üldiselt võistluse käigus, samas kui väiksema distantsi puhul tuleb see pigem finišis. Või siis jääb üldse saabumata.

Kümnekordse ultratriatloni puhul tekib ülim tunne tõenäoliselt jooksu lõpu osas, kui enamik raskusi juba seljatatud. Kehale ja ajule jõuab lõpuks kohale, et see saabki tehtud. Kui finišijoone ületad, on juba suuremad emotsioonid üle elatud ning tunned head meelt, et saad lõpuks seisma jääda.

Muidugi on selliste hullumeelsete ettevõtmiste jaoks vaja nii motivatsiooni kui inspiratsiooni. Mind innustavad konkurendid. Mul õnnestub kohtuda inimestega, kes teevad asju, mis panevad mind kukalt kratsima. Ma näen, kui võimas on teadlikult ja pühendatult ultrasporti teha. Piire pole olemas, seda tõestatakse kogu aeg. Pead lihtsalt suutma ajule ära põhjendada, miks sa sellise asja ette võtad.

Rait Ratasepp kirjutab ultraspordist ja võistluseks valmistumisest igal esmaspäeval lehel sport.postimees.ee.

Tagasi üles