Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kunstnik ja fotograaf Peeter Laurits: uned ja ilmsiolek pole vastandlikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Lauritsa pääsemine New Yorki õppima oli pikk ja hullumeelne lugu.
  • Kunstnik leiab, et liiga paljude võimaluste keskel on lihtne pead kaotada.
  • Kui inimene on oma mõtteviisi lukustunud, ei ole näitamisest abi.
Peeter Laurits. | FOTO: Tairo Lutter

Fotograaf ja kunstnik Peeter Laurits pälvis hiljuti Tartu ülikooli vabade kunstide külalisprofessori tiitli. See tähendab, et mitte ainult tudengitel, vaid kõigil teistelgi avaneb võimalus tema abiga maailma klišeedevabalt mõtestada.

Oma mõneti raputavate, et mitte öelda šokeerivate taiestega juba mitukümmend aastat vaatajate meeli elevil hoidnud Peeter Laurits võtab istet oma töötoa tugitoolis, taustal kunagise DeStudio loomekaaslase Herkki Erich Merila pilt, kus Laurits vaatab, suits suus, karmilt otsa. Sel hetkel ei oskagi aimata, et varsti räägime sellest, kuidas kass talle metsa näitas.

Õnne jääda ellu vabakutselise kunstnikuna pole antud väga paljudele.

(Muigab.) Ma ei tea, kuidas, aga nii see juhtus. Ehkki ainult oma loomingust ära ei ela; looming katab kolmandiku või poole mu sissetulekutest. Ja need on ka sellised sissetulekud, mis on alati täiesti ettearvamatud. Ühel hetkel võib tulla palju-palju-palju-palju raha ja siis olla pool aastat täielik vaikus.

Kuigi elame infoajastul ja nii lihtne oleks eri kultuuride kogemustepagaseid kokku võtta ja ühendada, kapseldume tegelikkuses ikkagi.

Stabiilsuse annab raamatute kujundamine.

Aga ühegi kõrgkooli lõpetamise diplomit sul pole.

Ei.

Nii et hiljuti pälvitud Tartu ülikooli vabade kunstide külalisprofessori tiitel on pooleldi nali?

Ei ole nali, ega diplomid loenguid pea. See on väga konkreetne positsioon, sisuliselt Tartu ülikooli aastane kultuuristipendium, mida on antud 1993. aastast. Esimene külalisprofessor oli Hando Runnel ja pärast on neid järjepidevalt valitud eri loomealade esindajate seast, Arvo Pärdist Merle Karusooni. Tegu on vastastikku kasuliku ja inspireeriva protsessiga, sest valitu on terve aasta hõivatud loengute pidamisega väga interdistsiplinaarses keskkonnas – tudengeid on kõigist teaduskondadest. See tähendab oma teemade analüüsi uute vaatenurkade alt. Saan aasta jooksul keskenduda tööle, kultuuri mõtestamisele, olles vaba olmemuredest. Ülikoolilegi on see meeldiv koostöö, sest toob akadeemilisse maailma teistsuguseid tuuli. Vabade kunstide professuuri üks ideid on tuua kooli loomingulisust ja raamidest väljas mõtlemist. Irratsionaalsust. Et ratsionaalne akadeemiline maailm püsiks terve ja hingaks.

Lisaks on külalisprofessori loengud avatud. Et neid kuulama tulla, ei pea olema tudeng. See seob ülikooli sootsiumiga.

Enne seda oli su viimane töökoht Eesti draamateatris?

Jah, palgalist ametit pole mul pärast draamateatrit (töötas seal 1991. aastani fotograafina – toim) olnud.

Fotograaf olid ka Harju Elektris?

(Naerab.) Jaa. See oli veel varem. Sinna läksin pärast seda, kui olin Tartu ülikoolist ära tulnud.

Ma ei mäletagi enam, kas õppisin enne tehnikakoolis fotot ja siis läksin Tartusse inglise filli õppima või vastupidi – igatahes tahtsin ülikoolis spetsialiseeruda keldi keeltele, aga see oli naiivne plaan, sest 1980ndate ülikool oli jäik asutus, kus tundus, et pean hoopis spetsialiseeruma dialektilisele materialismile ja poliitökonoomiale. Paraku need distsipliinid mind ei huvitanud, mistõttu hakkasin käima hoopis Lotmani ja Tulviste loengutes. Olin vabakuulaja.

Et mul on aga fotograafia õppimiseks silma, teadsin juba ammu – hakkasin kunstiga tegelema juba keskkoolis. Käisin kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel ja mu eraõpetajateks olid Valdur ja Eetla Ohakas, suved veetsin nende Kütioru suveateljees. Eriti pikalt olin seal 1980. aasta olümpiasuvel, sest siis otsustati linnatänavad raskestikasvatatavatest noortest puhtaks teha.

Kas sa olid raskestikasvatatav?

Väga raskesti, muidugi! (Naerab.) Ma olen alati väga raskelt kasvanud. Olin distsiplineerimatu ja mulle meeldis kõikjal sõna võtta. Eeskätt muidugi koolis, sest seal veetsin suurema osa oma ärkveloleku ajast, aga muidugi tegin suu lahti ka tööl, kodus ja puhkehetkel. Võimule ei meeldinud näiteks laulude valik protestilaulude konkursil, kusjuures repertuaariks oli kõigest üks Jaan Kaplinski luuletus, mis jutustas genotsiidist indiaanlaste vastu ning õppenõukogu leidis sealt teatud paralleele Eesti rahvaga. Mis on ka loogiline. Laulu pidime esitama kahekesi koos Peeter Sauteriga, ehkki viisi me eriti ei pidanud, aga protestilaulude puhul polegi see kunagi väga tähtis olnud.

Meie protestisime ja meie vastu protestiti samuti, käitumishinde alandamisega. Mulle anti teada, et mind ootab võrratu töösuvi õpilasmaleva pätipolgus, aga otsustasin seda ennetada ja pagesin hoopis Ohakate juurde pintslit liigutama.

Ma vist ei olnud maalis kuigi andekas. Ühel hetkel hakkas tunduma, et ma ei saa täpselt aru, mida teen, miks ma üldse maalin, miks on vaja ristkülikutele teha värviga kujutisi. Triivisin üha enam kirjutamise poole, kirjutasin palju, proovisin tõlkida, inglise filoloogiat läksin õppima eelkõige kirjanduse pärast.

Ülikoolis hakkas kontakt fotoga aina tugevnema. Pildistasin väiksel määral ja siis tuli taipamine. Fotoga on seotud kummaline ebausk, et kõik fotol kujutatav on tegelik, et see on päris, see on kujutise tõetruu peegeldus. Mida tahes tõde ja truudus võiksid tähendada, aga nii arvatakse. Kuni selleni välja, et foto on kohtus asitõendiks, ehkki napakamaks enam minna ei saa: kõik, kes on fotograafiaga kokku puutunud, teavad väga hästi, kui lihtne on fotol tegelikkusega manipuleerida juba ainuüksi rakursi ja valguse valiku teel. Montaaž ja Photoshop annavad reaalsuse painutamiseks ja võltsimiseks piiramatuid võimalusi. See pakkus mulle suurt huvi. Fotograafiasse sukeldudes sain ühtäkki aru, millega ma tegelen – see on maagia, maailma muutmine kujutiste ja tähenduste abil.

Milline foto sulle tehnikakooli ajast enim meeldib?

See oli venna portree. Vend on minust seitse aastat noorem. Kaevasin ta rannas kaelani liiva sisse ja pildistasin ainult ta pead. Kirjasin pildi André Bretoni tsitaadiga «On ikka üks tuuline labidas uneliivades». Tollal huvitas mind foto ja kirjanduse ühendamine, foto nihutamine poeetilisele väljale tekstide lisamise abil. Otsisin pikalt viisi, kuidas fotot ja luulet ühendada, aga ega ma mõistlikku lahendust leidnud ja nii vajuski see aegade tolmu.

Aga selle foto ekspressiivse poolega jäin rahule sellepärast, et tabasin hüpnootilise meeleseisundi, mida parasjagu ise läbi elasin. Ma pleegitasin ja taasilmutasin väljatrükki, nii et tekkis natuke kummaline värvinihestus – see polnud enam mustvalge, päris mitu versiooni tegin. Varjualad jäid tumehallid kuni mustad ning pooltoonid kollakad, nagu see punase veresoolaga pleegitades juhtub. Vennale oli kummalise pärjana pea ümber keeratud üks viljakõrs, see liiv, suletud silmad, see tsitaat... Need andsid akordi, mida ratsionaalselt sõnastada ei oska ega taha.

Esimene väärt töö aastast 1983. Vend on maetud liiva alla. | FOTO: Peeter Laurits

Sinu läbimurre saabus keerulistel 1990ndatel. Kuidas see sul õnnestus?

See oli tõesti nõme ja raske aeg, aga katalüsaatoriks, mis mind käima tõmbas, olid õpingud 1991–1992 New Yorgis. Sinna pääsemine on pikk ja hullumeelne lugu.

Draamateater läks 1989. aastal Torontosse külalisetendusi andma. Esitati «Pilvede värve» ja «Vaikuse vallamaja» ning kuna vanaema oli sõja ajal Eestist Kanadasse põgenenud, palusin Margus Allikmaad, et mind kaasa võetaks, et tahan vanaemale külla minna. Ajakirjas Aperture oli just siis ilmunud erinumber Photostroika, kus oli sees terve hulga Eesti fotograafide, kaasa arvatud minu pilte, ning mulle oli saadetud kutse selle esitlusele New Yorki. Võtsin kutse igaks juhuks kaasa ning kui olin Kanadas, helistasin ajakirja peatoimetajale Leslie A. Goldmanile, et mul pole küll Ameerika viisat, aga presentatsioonile tuleksin heameelega. Ta vastas, et vaatab, mida teha saab, ning juba järgmisel päeval helistati saatkonnast, et ilmugu ma viisa vormistamiseks kohale. Ümber maja oli kolm ringi vietnamlasi ja somaallasi, kes järjekorras oma õnneloosi ootasid. Ma olin tohutu õnneseen, et oma visai nii kergesti kätte sain.

New Yorgis marssisin järgmisel päeval pärast esitlust rahvusvahelisse fotograafiakeskusse sisse ning ütlesin, et olen okupeeritud riigist, ei saa iga päev siia tulla, äkki saaks mulle korraldada erakorralised sisseastumiskatsed. Kõigi hämmastus oli suur, aga Robert Blake, mu hilisem kursuse kuraator, võttis vaevaks mind eksamineerida. Vestlesime tubli tunni, pärast veel eraviisiliselt. Keel oli õnneks suus, lõpetasin ju inglise keele kallakuga Tallinna 7. keskkooli.

Seejärel pidin saama väljasõiduviisa NSV Liidust (jajah, sellest impeeriumist lahkumiseks oli alati viisat vaja) ning Ameerikasse sissesõiduks tudengiviisat. Selleks traavisin kaks aastat Moskva vahet, kaks aastat kafkalikku bürokraatiat, lõputut venitamist ja arulagedust. Lõpuks tuli augustiputš ja Eesti kuulutas välja iseseisvuse. Kohe, kui Ameerika seda tunnustas, sõitsin oma viisasooviga USA saatkonda Helsingis. Seal jätkus sama nali mis Moskvaski. Kolm nädalat pidin Washingtoni vastust ootama, aga Helsingi ei ole kõige odavam paik.

Lennupilet oli ostetud. Läksin lennujaama ja registreerisin end lennule, andsin kohvri ära, kusjuures ei märgatud, et mul polnud passis viisat. Kui kohver oli lindiga ära sõitnud, ütlesin, et käin korraks ära, pean viisa passi võtma. Tütarlaps jäi mulle suurte silmadega järele vaatama, mina aga hüppasin taksosse, sõitsin saatkonda ja teatasin, et check-in on juba tehtud. Lõpuks helistati ka lennujaamast ja küsiti: just käis siin üks venelane ja andis kohvri pagasisse – kas ta tuleb lennule või mitte? Sellel hetkel tüdinesid konsuli assistendid minust lõplikult ja kleepisid viisa – lätaki! – passi vahele.

Sama päeva õhtul olin New Yorgis. Olin saanud 500 dollarit Avatud Eesti Fondilt ja 500 dollarit Viron Säätiö fondilt. Muidugi toetas vanaema mu õpinguid ja mitu väliseestlast, eriti Kurrikud.

Kas seal su mõttemaailm muutuski?

Jah, sest see oli nii totaalselt teine keskkond. Mis tahes kunstnikule oli 1990ndate alguse New York õpinguteks kõige fantastilisem koht üldse. Immigrantidest jäid New Yorki pidama kõige rikkamad ja kõige vaesemad. Keskklass triivis edasi ja keskklassi moodustasid hoopis loovharitlased. Kõik planeedi kultuurid olid esindatud kõrgkultuuriga, linnas oli üle 2000 galerii, 300 teatrit ja vähemalt kaks kohta, kust sai laenata kõiki selleks ajaks valminud Priit Pärna filme.

Olid juba 30-aastane.

Igati paslik aeg õppimiseks, sest siht oli välja kujunenud. Liiga paljude võimaluste keskel on päris lihtne pead kaotada. Kõige enam huvitas mind visuaalsemiootika, tähenduse loomine pildi abil ja selle õppimiseks olid New Yorgis fantastilised võimalused.

Sama teemaga oled edaspidi aina sügavamale kaevunud.

Muidugi. See köidab tõesti mind.

Kui jõudsin Eestisse tagasi, oli siin üsna mage aeg, sest majanduslikult oli kõik kokku kukkunud: kellelgi polnud raha ja keegi ei teadnud täpselt, mis edasi saab. Teiselt poolt oli õhkkond lootusrikas, kõik võimalused tundusid avatud olevat, õhk kihises vektorita energiast. Sel hetkel tundus, et Eesti kui riik võib valida enneolematute arengumudelite vahel, saada poliitilise innovatsiooni katsepolügooniks. Tuhkagi. Nagu kiuste, valisime lakkamatu kasvu müüdile toetuva indoeuroopa mudeli, ämbri, millest peaaegu kõik enne meid olid juba läbi kolistanud. Nagu kiuste, valisime selle transformatsioonide ajastul, kus lakkamatu kasvu müüt andis lõpuks järele ja hakkas kohutava kiirusega lagunema. Ühesõnaga, hüppasime depoosse pööravale rongile.

Kust sa oskad seda teada!

Muidugi, ei oskagi! Tagantjärele tarkus on tark ja magus.

Meie reaktiivjõud oli minna täpselt vastassuunas kohast, kust tulime, NSV Liidust. See määras meie valikutes väga palju.

Kes «meie»? DeStudio ehk sina ja Herkki Erich Merila?

Ei, ma räägin Eesti ühiskonnast.

Aga konkreetselt hakkasime tööle, jah, Merilaga. Moodustasime Herkkiga tandemautori DeStudio.

Kuidas teie rollid jaotusid?

Meil ei olnudki mingeid rolle, tegime kõike läbisegi ja kordamööda. Rollid jaotusid vaid sedavõrd, et Herkkil oli auto ja ta oskas seda juhtida ning mina olin kõrvalpingimees.

Toonaste tööde puhul ei mäleta enam keegi, kumma initsiatiiv see oli või kes millist pilti rohkem tegi. See polnud ka tähtis. Autorsuse dekonstruktsioon, selle hajutamine oli oluline osa DeStudiost. Ühiskond muutus tohutu kiirusega, DeStudio mängis nende muutustega. Teenisime raha kommertsfoto, reklaami ja moega ning paigutasime selle raha oma meediakriitilistesse projektidesse.

Kas teil tuli ka südametunnistusega vastuollu minna?

Ikka. Sisemine konflikt oli DeStudiosse sisse kirjutatud, tegime korraga nii reklaami kui ka reklaami paroodiat. Õnneks polnud reklaamiturg veel välja kujunenud, esimestel aastatel saime ise päris palju dikteerida. Peagi muutus reklaamitööstus aga industry’ks, oma rutiini ja dogmadega. Tekkisid välisosalusega bürood, mis importisid nii äri- kui ka ideoloogilisi mudeleid, kõik läks järjest kurnavamaks, igavamaks, päevad venisid aina pikemaks. Ja ma põlesin lihtsalt läbi. Tööd oli liiga palju, rutiinset raha nimel tehtavat ja oma tõekspidamistele vastu käivat tööd. Lõppkokkuvõttes jäid kunsti jaoks nädalavahetused ja öötunnid, pidev magamatus, pidev ületöötamine...

Milles see läbipõlemine väljendus?

Hingeline tühjus, elutahte kaotus... Alkoholism ja nii edasi. Kõik vanad head asjad.

Tegelikult olin ma tulnud Eestisse selleks, et USA viisat pikendada. Mul oli hakanud New Yorgis täitsa toredasti minema: galeriimüügid, tellimustööd, mitmel galeriil oli tekkinud ääriveeri huvi minu tööde vastu ning mu silmad särasid väga. Aga koduigatsust oli ka. Olin mõelnud, et lähen käin Kütioru metsades, siis pikendan viisat ja sõidan tagasi. Raha sai Eestis aga väga ruttu otsa, enne kui jõudsin lennukile kolida. Raha sai otsa juba enne Kütiorgu jõudmist. Viie DeStudio aasta jooksul ei jõudnud ma sinna, mis näitab, kui sügavale masinavärki olin lasknud ennast tirida ning kui rumalaid otsuseid teinud, mis olid tegelike tahtmiste ja igatsuste vastu.

Lõpuks, 1996. aasta jaanipäeval laenasin Eetlalt ja Valdurilt (Ohakatelt – toim) võtme, läksin Kütiorgu ning jäingi sinna.

Kuidas saab lihtsalt ära minna ja jäädagi?

Muidugi pole see nii lihtne, kui ma praegu räägin. Kui toit sai otsa, sõitsin Võrru poodi ja helistasin Herkkile ning teatasin, et minuga on nüüd nii. Et minu elu muutub nüüd. Et ta peab DeStudios üksida, õigemini koos assistendiga edasi askeldama. Tegelikkuses pendeldasin veel aasta Tallinna ja oru vahet, et oma tööjärg teistele üle anda.

Tore on koduõuel kiikuda. | FOTO: Tairo Lutter

Mis seal ikkagi nii vaimustavat on, et Kütiorgu nii kauaks jäid?

Seal on kaunis ja metsik maastik, seal on Eesti kõige suuremate kõrgustevahega reljeef. Org on 70 meetrit sügav, sinna saab Viru hotelli ära peita. On vanu hiisi ja allikaid, ümberringi kasvavad energeetiliselt intensiivsed metsad, mis kubisevad külmkinga jälgedest, kitsemamplitest ja ilvestest.

Külmkinga jälgedest?

See tähendab rahvamütoloogias eksitajat, veidraid ajasõlmi, kust üle jalutades nihkub nii ruumi- kui ka ajataju. Külmkinga jälge sattununa võib tilla-talla tolgendada metsas terve päeva. Nagu muinasjuttudes, et kui mees jõuab lõpuks koju, on lapsed juba suureks kasvanud ja naine ära surnud, aga tema veetis oma arust metsas ainult ühe pika päeva.

See on väga naljakas kogemus. Lähed metsa, mida tunned oma meelest nagu püksitaskut, aga eksidki ära. Metsad on energeetiliselt intensiivsed, sest seal elab palju eluvorme. Igaühel meist on oma väli ja mõju, mida ümbritsevale avaldame. Mu kass Hippolit on mulle näidanud täiesti uutmoodi metsa.

Kuidas?

Võtad kassi sülle ja lülitad oma ego, oma tahtmised välja. Kass on nõtke loom, näitab oma kehaga, kuhu tema läheks. Hulkusin kassi tahtmist mööda. Täpselt sama moodi olen oma koeraga rännakutel käinud, nii et koer valib rajad – küll päevavalges, küll öösel kottpimedas.

Koera või kassi pilguga ringi käies näeb metsa hoopis teistmoodi. Ning leiad metsast üles kohad, mis ongi väega, hästi intensiivsed, millest ise võid lihtsalt üle jalutada, märkamata, et seal on midagi erilist, aga kui kass näitab, siis jääd vaatama ja kuulatama ning leiadki sealt midagi muud.

Kas sa seda nimetadki psühhonautiliseks rännakuks?

Jah, kassiga metsas hulkumine on psühhonautiline rännak. See on see, kui lased ligi hoopis teistsuguseid vaimseid seisundeid ega tõrju neid. Meil on ju väga hea valvur, ego, kes on ülim konservatiiv ja kes leiutab mõisteid nagu isiksuse tuum jne. Las ta, tühi, olla, aga vahel tuleb ta liivarandadele puhkama saata, mängida oma psüühikaga ja lasta juhtuda eri seisunditel. Selleks on eri meetodid ja tehnikad, alates hingamisharjutustest, lõpetades psühhoaktiivsete ainete ja meditatsiooniga. Iseendast võib lahti lasta, oma ego ei tohiks liiga tõsiselt võtta, on väga kasulik vahel ilma temata läbi ajada. Maailmast võib seeläbi leida hämmastavaid asju, millest varem polnud aimugi.

Kõik see on sulle loomingus kasuks tulnud?

Ikka, selge see. Minu pildid tulevad sellistest kogemustest.

Sellel on Hermann Hesse hõngu.

On ikka. Noorena lugesin teda palju ja olin nii «Klaaspärlimängust» kui ka «Stepihundist» väga vaimustunud. Hesse on väga tähtsal kohal mu lugemislaual olnud.

Nii suudadki märgata kooreüraski jälgedes midagi enamat kui lihtsalt jälgi?

Ütleme nii, et ma konstrueerin sinna taha midagi enamat kui lihtsalt jälgi. Kasutan üraskikoobastikke metafoorina ja lisan sinna uusi tähendusi, mis juhivad vaataja mõtte natuke värskematele radadele.

Laste puhul pole küsimustki. Enamik lapsi küsib, kui näevad kooreüraski käike, mis sinna kirjutatud on. Täiskasvanud inimesed on ratsionaalsed, ütlevad, et siin pole midagi lugeda – lihtsalt tõugud on siin oma käike ajanud ja kõik.

Ma ei tahagi öelda, et üraskid kirjutavad oma kehaga eeposeid, aga ma püüan aidata vaatajat meeleseisundisse, milles ta on valmis neid mustreid tekstina tõlgendama hakkama, nägema teisi olendeid enda sarnasena. Kui inimene leiab selleks valmisoleku, ongi käinud üks väga vajalik nõksatus. Minu meelest on sellel suur väärtus, me muutume niiviisi avatumaks. Kui oleme ümbritsevaga domineerivas, ekspansiivses asendis – nii nagu inimloom tavaliselt on –, siis teeme nii keskkonnale kui ka iseendale haiget. Umbsõlmes on valus olla. Kui meil õnnestub oma patroneerivat ja kramplikku hoiakut veidikegi lõdvestada, on minu meelest väga hästi.

FOTO: Peeter Laurits
«MultiD protsessor 1» (2014) ja autor inspiratsiooniallikaga. Avaldame teoseid autori loal. | FOTO: Tairo Lutter

Kuhu sa nattipidi meie metsade hävitajad viiksid?

Nattipidi viimisest ei ole abi. Näidata neile retsitud, rikutud looduskeskkonda? Ühele on see retsitud maastik ja hävitatud eluruum, teisele kahe auto raha.

Kui inimene on oma mõtteviisi lukustunud, ei ole näitamisest abi. Inimesele, kes arvab, et keeld pesitsusajal metsa langetada ja linde tappa riivab tema omandiõigust, on vaja suuremat põrutust kui peegli näitamine. Võib-olla oma laste surivoodil saab ta aru, mismoodi ta eluruumi laastab.

Nii metsaseaduse muutmise kui ka Rail Balticu argumendid toetuvad pimedale ahnusele. Eiratakse kõiki näitajaid peale rahaliste, vassitakse ja võltsitakse algandmeid. Majanduslikke põhjendusi ei saa eirata, aga mitte kunagi ei tohi unustada, et majandus ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend meie elujärje parandamiseks. Kui me ei taha, et meie lapsed peavad elama maailmalõpulises õudusfilmis, mingis «Mad Maxis», siis peame järgmisest liisingumakse tähtajast kaugemale vaatama.

Pildistasid «laipu» metsas juba 2000. aastate algul...

Jah, me lavastasime Ain Mäeotsaga ökoloogilist kollapsit. Näitust «Mullatoidu restoran» eksponeerisime 2004. aastal üsna laialt üle maailma.

Kujutan ette, et inimesed hakkasid sind kartma.

Ei hakanud. Mõnel puhul, nagu ikka, leidis see kõhedat vastuseisu, aga kõige tänuväärsem publik olid lapsed. Lastel on vähem kinnisideid, kinnistunud hoiakuid, nad on surma suhtes väga uudishimulikud. Surm on asi, mis huvitab lapsi väga!

Mida nad sult küsisid?

Üks poiss uuris väga põhjalikult, mida surnud tunnevad ja näevad. Ma ei mäleta enam kõiki küsimusi, aga siirast huvi oli palju.

Mujal maailmas võeti sõnum ökoloogilisest kollapsist vastu väga enesestmõistetavalt, sest Kesk-Euroopas teatakse juba ammu seda, mille üle Eestis senini vaieldakse. Et kas looduskeskkonna säästmine ikka on nii vajalik või ei ole nii vajalik. No viska leili! Saksamaal kulutatakse sadu miljoneid eurosid soode taastamiseks ja ikka selgub, et hävinud sood ei saagi enam päriselt taastada, võid sinna miljoneid uputada, kui palju tahad.

Näitus võeti Saksamaal ja Inglismaal väga hästi vastu, kuigi Londonis kästi üks pilt galerii aknalt ära koristada, sest koolilapsed kõndisid sellest mööda. Pildil olid alasti inimesed, nii et vähemalt selle kooli lapsed ei saanudki teada, mismoodi inimesed riiete all välja näevad. Helsingi Ülikooli botaanikaaias kästi maha võtta neli pilti, kus oli näha verd. Võib-olla oli aia direktor Jehoova tunnistaja, neil on verega mingid närvilised suhted. Mind ja Aini ei kurvastanud see sugugi. Kuna tsenseerimine on Soomes nii tavatu, tulid näituse avamisele kõik kolm telekanalit ja meie tsenseeritud töid näidati parimal eetriajal.

Saksamaal tuli näituse avamisel üks proua kaastunnet avaldama, et küll teil seal Baltimaades on kohutav elu – laibad vedelevad pilla-palla metsa all maas! Järjekordne näide, kui tõsiselt võib mõni inimene fotograafilist tõde võtta.

Need pole sugugi esteetiliselt nauditavad pildid.

Tõesti või? Kui sa vaatad neid väljaspool sisulist konteksti, vaatad neid värvilaikude ja kompositsioonina, siis on enamik neist erakordselt nauditavad. Näiteks «Pärivoolu» oja episoodi komponeerisime Hiina klassikalise maastikumaali kaanoneid arvestades. Meie eesmärk oli näidata kohutavaid asju kaunil kujul.

Samas polnudki eesmärk teha nunnusid kompositsioone, mida inimesed magamistubadesse riputaksid, vaid see oli ideoloogiline hoiatusnäitus.

«Pärivoolu» (2003). | FOTO: Peeter Laurits
«Final snack» (2003). | FOTO: Peeter Laurits

«Final snack» keelati sul Moskvas ära. Kas näed midagi ühist Kaur Kenderi juhtumiga?

Poliitiliste mängude näol võib kaudseid paralleele ju leida.

Moskvas ärakeelamisel polnud teose endaga mingit pistmist, see oli jätkuks Marat Gelmani galeriis toimunud näitusele «Vaimulik sõim» Pussy Rioti toetuseks. Näitus peksid kodutud poliitilise tellimusena segi. Kunstikeskuse lähistel asub park, kus kord päevas käib supiköögi auto. See ei olnud esimene kord, kui autost pakuti peale supi ka viina ja õigeusklikke loosungeid. Pärast pogrommi tuli Gelmani galeriis teha kapitaalremont.

«Final snacki» teemal kirjutasid aktivistid Moskva linnapeale, Vene Föderatsiooni peaprokurörile, avaldasid Izvestijas artikleid ja ähvardasid pogrommiga eelkõige seetõttu, et mu näituse reklaamimisel osales ka Gelmani galerii.

Näitust siiski ära ei keelatud ja galerist palkas avamisele kaks turvameest: üks valvas mind ja teine pilti. Vandalismiakt korraldati hoopis järgmisel päeval. Kaks üsna sasitud tüüpi üritasid pilti seinalt maha kiskuda ja kallasid galerii vaipadele kanistritäie haisvat löga, samasugust, mida kasutati ka Marat Gelmani galeriis ja mis on tuntud FSB arsenalist.

Moskva lugu erineb Kenderi juhtumist siiski selle poolest, et Kauri teos ise oli algusest peale poliitiline mäng. «Untitled 12» oli mõeldud sedalaadi konflikti ülestõmbamiseks ning seda eesmärki see ka täitis.

Kui palju su teostest on unenägudest maha kirjutatud?

(Muheleb.) Sealt on tulnud päris palju motiive, uned on mind alati inspireerinud. Olen tegelenud ka teadliku unenägemisega.

Kuidas?

Olen igasuguseid asju proovinud, aga tihtipeale tuleb proovimatagi välja. Selleks on igasuguseid naljakaid praktikaid välja mõeldud. Üks lihtne trikk on see, et kui unenäos jõuad kummalisse faasi ja tahad seda teadlikult jälgida, siis püüa vaadata oma käsi. Tegelikult on see keeruline, sest tavaliselt sa ärkad selle peale üles, aga kui ei ärka ja suudad oma kätele keskenduda, saad palju paremini unenägemist juhtida.

Unes juhtub ka naljakaid asju. Ükskord nägin esimese asjana hästi suurelt just oma käsi. Ja kus siis läks tantsuks... Neid asju ei maksa võtta dogmaatiliselt, unenägemist pole mõtet kellelegi õpetada, sest see on niivõrd individuaalne. Ja unenägude seletamine pole minu jaoks tõsiseltvõetav žanr.

Kas sulle meenub ehk mõni konkreetne teos ja seda inspireerinud unenägu?

Näiteks «Uputuse» seerias on töö, kus mitu välku lööb korraga vette. Mu tööde arhitektuuris on mõndagi unenägudest laenatud, aga ei maksa arvata, et uned ja ilmsiolek oleksid kuidagi vastandlikud. Tegelikkus koosneb meie kujutlustest samavõrd kui mateeriast.

Mis sul praegu käsil on?

Loengud Tartu ülikoolis, oma näituse korraldamine, VAAL galeriis kureerin näitust «Surnu suusad ehk Kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele».

(Jutu katkestab telefonihelin, milleks on varese kraaksumine.) Vabandust, ootan üht kullerit.

Jaa, Peeter kuuleb. Kas te olete juba kohal või? Selge, kohe tulen ja võtan vastu.

(Aitame kulleri toodud kastid majja üles tuua. Peeter näitab ka nende sisu.)

Presidendi kantselei tellis suveniire, mida president hakkab oma külalistele kinkima. Just tulid tootmisest. Sama sarja töödest läks üks kingituseks Obamale. See on nagu ideoloogiline eksport.

Tore, et su töid leiab päris mitmest maailma otsast.

See on iga kunstniku unistus.

Mis on Kütioru avatud ateljeest saanud?

Me ei saanud riigilt järjepidevat majandustuge ja olime oma otsustes vabad. Avatud ateljeest tegime residentuurimaja, kus käisid teatud sõpruskonna inimesed üle ilma. Muusikud, kunstnikud, kirjanikud, teadlased, kelle keskne teema oli inimese suhe metsaga. Majutasime mitmesuguseid üritusi, näiteks Kalevi Kull korraldas Tartu ülikooli biosemiootikute suvekooli.

Praegu elab Kütiorus Leelo Laurits, mu eksabikaasa. Kui mina metsast ära kolisin, jäi residentuuritööd vähemaks, pidevat sagimist seal enam pole. Leelo toimetab kaugtööna raamatuid.

Kas käid seal endiselt?

Homme hommikul sõidame abikaasa Karinaga nädalaks sinna.

Karina Laurits on teadlane, oli doktorantuuris kultuuriuuringute valdkonnas, aga pidi tervislikel põhjustel selle katki jätma ning hakkas tegelema Hiina meditsiiniga. Kuna ka minul ütles vahepeal tervis üles, oleme viimased talved veetnud suuresti Tais ja Hiina meditsiini toel endid ravinud.

Mis juhtus, kui tohib küsida?

Mul oli vähk, päris mitu aastat kulus, et see kööki tagasi saata. Aga ta läks. Tänu Euroopa ja Hiina meditsiini edukale koostööle. Kuigi elame infoajastul ja nii lihtne oleks eri kultuuride kogemustepagaseid kokku võtta ja ühendada, kapseldume tegelikkuses ikkagi. Iga traditsioon peab ennast ainuõigeks. Tegelikult on igal koolkonnal oma tugevad ja nõrgad küljed. Paistab, et mind ravides õnnestus Euroopa ja Hiina meditsiinil oma tugevad küljed ühendada.

Su teadvuses pidi seoses sellega midagi kõvasti muutuma.

Muidugi muutus, tohutult muutus. Kui sa surmale silma vaatad, siis muutuvad su elu ja suhtumine sellesse päris kindlasti.

Kuidas sulle seda öelda... Mina muutusin oluliselt rõõmsamaks. Kõigepealt tuli arusaamine, et masenduseks ja nurisemiseks pole mul enam aega, sellel pole mingisugust mõtet. Et oma elu saab kasutada ilusamini ja paremini. Enesetunne on niimoodi parem. Ja ka lähedaste oma ei lähe sellest halvemaks.

Töötoas. Vasakul karm pilt, kus Laurits, suits suus, otsa vaatab. | FOTO: Tairo Lutter

Kunst ja A4

Mulle teeb alati nalja kaasaegses kunstis välja kujunenud klišee, et kunstiteose, olgu see siis pilt, installatsioon või performance, juurde kuulub alati A4, mis riputatakse seinale või jagatakse inimestele kätte ning seal on ära seletatud, mida publik näitusel näeb või mis seal toimub. Minu meelest on see naeruväärne praktika, mis alahindab publikut. See on kunsti bürokratiseerimine. Visuaalne kunst töötab ju visuaalsete kujunditega, pilti pole mõtet ümber jutustada nagu muusikatki. Selgituste soovijaile pean tunnistama, et oma töid tehes näen vaeva pigem tähenduste paljundamisega. Ühe tähendusega ristkülik ei ole kunstiteos, vaid loosung. Mind huvitab kunst, milles saab kulgeda paljudel radadel, lugeda eri tähendusi ning meeleseisundeid, mis on elav, dialoogivõimeline keskkond. Pannes pildi juurde kirja, mis diskursusesse tuleks teda paigutada, sulgen ma ju teised tõlgendamisvõimalused. A4 on pildile sama mis koerale kett. Aga publik õnneks ei ole loll. Pilte võib vaadata rahuga ja täiesti süüdimatult, proovides neile eri tähendusi nagu kingi.

FOTO: Tairo Lutter

Peeter Laurits

Sündinud Tallinnas 1962. Õppis Tartu Ülikoolis, Leningradi Riiklikus Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis ja New York International Center of Photographys. Kaheksakümnendate lõpul keskendus fotograafiale, rahvusvaheline näitusetegevus algas üheksakümnendatel ja on olnud tihe.

Töötanud koos Chicago Roy Boyd Gallery, Reykjavíki The Living Art Museumi, Londoni Ragged School Gallery, Berliini Giedre Bartelt Gallery, Groningeni Pavlov Media Labi, Moskva FotoLofti ja paljude teistega. Loominguliste rühmituste Igavesti Sinu, DeStudio ja Kütioru Avatud Ateljee üks asutajaid. Temalt on tellitud avalikku ruumi mitu monumentaalteost, nagu soome-ugri seinapanoraamid ERMis.

Abikaasa Karina Laurits. Kooselust Eleonora Kampega sündinud poeg Uku on 13-aastane.

Tagasi üles